Muusikast ja kurbusest

30 Seconds to Mars oli omamoodi kummaline kogemus. Ma polnud varem nende muusikat teadlikult kuulanud ja ega ka live esituses ei saa sa sõnadest väga palju aru, kui sa just neid juba oma hingepõhjast ei tea. Seega, ma läksin sinna kui puhas leht ning alles hiljem hankisin mõned albumid ja hakkasin täpsemalt kuulama.

Kontserdil ei suutnud ma seega sõnadega väga samastuda. Küll aga suutsin ma samastuda üldise tundega, mida helid edasi andsid ja mul hakkas kurb. Kurb, mitte et mõni lugu oleks olnud niivõrd südantlõhestav, vaid kurb sest mul oli lauljast kahju.

Sa ei saa teha muusikat ega üldse kunsti asjadest, mida sa pole kogenud ja need kogemused või vähemalt tunded, mida ma muusikas tajusin, ütlesid mulle tol hetkel väga selgelt: "Tal on väga raske elu olnud ja tal ei ole ka praegu mitte lihtne"


Kui kummaline, et meile meeldib muusika, mis on samal ajal nii ilus kui ka täis kurbust (või teisi raskemaid emotsioone). Justkui magusas kurbuses lihtsalt on midagi nii inimlikku.

Ja see tunnete osa võib olla ka raske taak kunstikele. Kui palju maguskurbasid lugusid me teame ja kui paljud esitajad on aastaid hiljem võtnud eneselt elu. Justkui lõpuks täielikult pimedusele, mida nad on alati kaasas kandnud, andudes.




Oli ka ju Eriti Kurva Muusika Ansambel juba nime järgi seda taaka kandmas ning kandis uhkelt välja elu ilu ja valu, niikaua kuni kandis.