Mida Gestalt mule uuesti meelde tuletas, on see, et inimene areneb vaid ebamugavuses. Ei ole võimalik kasvada, kui sul on kogu aeg mugav ja hea olla.
Aga kellele meeldiks ebamugavus?
Ma olen seda tüüpi inimene kellele üldiselt ei meeldi vaikus vestluses või vahel ka niisama ja ma arvan, et ma ei ole ainus. Seepärast läbistan ma mitmed - teoorias kandvad, kuid siiski ebamugavad - vaikuse hetked keset vestlust huumori terava mõõgaga. Ebamugavus tõesti väheneb, aga nõnda ka vestluse kontakt ja sisu, sest eks kõige tugevamad vaikused tulevad just sügavate teemade juures. (aka keegi räägib oma kalli vanaema surmast. Sa kuulad, oled kohal, aga miski hetk läheb liiga pingeliseks ja paned killu maha et pinget leevedada. Pinge tõesti kaob, kuid samamoodi ka emotsionaalne sisu vestluses)
Inimestele ei meeldi vaikus - see on ebamugav. Eks see on ka põhjus, miks alati peab taustal mängima televiisor või raadio. Kuid lõppude lõpuks on see vaid põgenemine ise-enda ja reaalsuse eest.
Ja mõelda vaid - selle asemel, et olla kellegiga kahekesi koos vaikuses, kuuldes kella tiksumist taustal ja ehk isegi üksteise hingamist ja südamelööke, selle asemel et jagada vaikust, võtame me madalalaubalise meedia ja põgeneme sinna.
"Roosa udu kaisus temagi on alla käinud," nagu laulis EKMA.
Ilma vaikuseta ja niisama olemiseta,otsides kogu aeg ajule lisategevust, ei ole me lõpuks korralikult kontaktis ei ise-enda, ega ka kaaslastega.
Iga ebamugavus ei ole halb. Tegelikult on enamik neist isegi väga head
tunnustan.
ReplyDelete