[Lein ehk kaotusvalu. Tunne mis on seotud kellegist/millegist ilma jäämisega. Mitte alati vaid surmaga seotud. Leinata võib ka näiteks emotsionaalselt kalli asja kaotamist.]
Avastasin, et on üx leinaprotsess, mis on mul veel tegemata. Nimelt, nii totter kui see ka tundub, ei ole ma saanud üle sellest, et mu juuxur läks eelmise aasta lõpus Eestist ära ja ei plaani siia niipea naaseda.
Naerge naerge.
Kes teavad mind aga pikemat aega mäletavad kindlasti, et olid ajad, kui mul olid pikad blondid kiharad ja ma olin üle maailma juuxurite poolt tagaotsitav. Siis aga ühel päeval ma lihtsalt läksin ja lasin need ära lõigata. (Tookord oli suur tõenäosus, et pean sõjaväkke minema, nii et ma harjutasin ennast sellega. Lõpuks aga mind ikkagi ei tahetud.)
Ma ei tea miks aga pea-aegu alati peale juuxuri juures käimist olen ma ärritunud. Kas on asi selles, et mulle ei meeldi väga kui mind katsutakse? (tõsilugu, ka massaaži ajal olen ma enamasti üdini pinges... või noh olin, nüüd ma oman juba mingit kontrolli selle üle ja üdini pinges päris ei ole) Või selles, et kui mul olid veel pikad juuksed algas iga minu kohtumine papsiga temapoolse kuradi kommentaariga "Sa peaksid juuxurisse minema!"? Või siis on asi madalas enesehinnangus (he hee)? Või lihtsalt lapsepõlvetraumad kunagistest koledatest potisoengutest?
Juuxuri juures käimine on minu jaoks pigem selline sotsiaalne vajadus - sonx on osa sinu sotsiaalsest identiteedist. Kui me elaksime teistsuguses maailmas (sellises karvases mörr maailmas) kasvataksin ma oma juukseid ja habet julgelt nii kaua kuni nad kõndimisele ette hakkavad jääma. Ja kui jääksid ette, siis paneks aga patsi pakule ja lööks kirvega lühemaks. Vot nii. Kahjuks me päris sihukses maailmas ei ela.
Aasta oli siis 2009 kui ma sattusin esmakordselt eelmainitud juuksuri juurde ja juba see esimene kohtumine oli äärmiselt positiivne. Piisavalt positiivne, et ma sellest ka blogus kirjutasin. Tore oli noh. Ja ma ei olnudki pärast ärritunud. Iga järgnev kohtumine oli selle jätk. Pea alati algas kohtumine lausega "Eelmine kord ma proovisin sedasi. Kuidas see meeldis? Aga äkki seekord prooviks niimoodi?" Muidugi proovime, miks mitte. Suuri eksperimente ta mu juustega ei teinud ja stiil sobis minu noh enda omaga (jup väidetavalt mul okkagi on oma stiil) Ja iga kord sai rääkida elust, olust, tegemistest, mõtteid vahetada (ja issand kui hea mälu tal peab olema, kui ta kõikide klientide kohta nii palju vestlusi mäletab). See oli nagu omamoodi teraapiasessioon, peale mida sa nägid veel ka hea välja. Igati bueno ju.
Kindlasti on veel toredaid juuxureid, ma üldse selles ei kahtle, aga 4 aastat kestnud suhet on raske asendada. Jälle lähen ma ärvusega juuxurisse ja olen peale lõikust ärritunud.
