Vahel on lihtsalt sellised ilusad hommikud, kui sa ärkad üles - mitte kella peale ja mitte ka selle peale, et kusagil valutab, põis on täis või nina kinni - vaid lihtsalt ärkad sest keha tahab ärgata.
Sirutad vaikselt oma koibi, venitad natuke käsi, hingad paar korda sügavamalt - jah keha on ikka täitsa puhanud ja täitsa ärkvel. Lähed otsid kohe äratuskella üles, sest see on jube kahtlane, et see käinud ei ole ja sa ärkad üles puhanuna (enamasti on ju ikka et kell käib ja tahaks veel). "Äkki oled sisse maganud?" - käib peast läbi. Ka alati võimalus. Või siis sa ärkasid vaid osana unenäost ja tegelikult sa ikkagi magad edasi - sest ometi ju niivõrd ebausutav tundub mõte, et sa ärkad hommikul niisama ilma kella ja/või ebamugavustundeta.
Kellake ütleb aga 4:18. Täpselt 3 tundi enne planeeritud ärkamist.
Nojah, less is more, nagu öeldakse. Tagasi magama keerata pole mõtet, sest keha ei vaja/usu enam seda tegevust. Pealegi on silmapiiril paistmas veel üks veelgi varajasem ärkamine ning nädalake erinevat ajavööndi - äkki ei olegi nii halb mõte harjutada.
Ja äkki saab osa päevatööst juba ette ära teha ja äkki see ei olegi nii halb.
