Esmaspäeva õhtul tegime ühele tulevasele koostööpartnerile täispika impro etenduse (enda leiutatud formaat nimega Birfurkatsioonipunkt) ning seejärel oli avatud arutelu selle üle, kuidas saaks hästi lavalaudu jagada. Ning taaskord ei tahtnud keegi uskuda, et tegemist oli improvisatsiooniga. Ma olen märganud, et see lihtsalt ongi pikema vormi needus.
Jah, olgem ausad, veel aastaid tagasi oleks ma isegi olnud skeptiline, kui näitlejad oleks väitnud, et teevad ühest lausest inspireerituna 40 minuti pikkuse loogilise etenduse, ning mitte-kui-midagi* selles pole eelnevalt kokku lepitud. Nüüd aga, olles ise laval, tundub see täiesti reaalne ja teostatav.
Aga olgem ausad, improteater on siiski suhteliselt uus nähtus
Viis aastat tagasi loodi Eestis esimesed teatrigrupid, mis seostasid ennast otseselt improga. (selle tähistamiseks on tulemas ka ringtuur, ning kindlasti aasta jooksul veel midagi) Üheks neist oli Eesti Improteater, mis koosnes peamiselt erialase haridusega noortest näitlejatest, ja teiseks rohkem harrastajatest koosnev Improgrupp Jaa! mille liikmeid ühendaski vaid huvi improteatri vastu (ja ka omavaheline sõprus :)).
Kindlasti ei saa öelda, et improvisatsioonilist teatrit Eestis enne seda ei eksisteerinud - on meil näiteks ka ju Luguteater, Foorum teater ja mitmeid klassikalisi teatreid, kes julgevad eksperimenteerida. Küll aga ei olnud olemas improteatrit sellises vormis.
Nüüdseks on esialgsest kahest grupist välja kasvanud juba neli. Improgrupp Jaa!'st kasvas välja Improkraatia, mille tegevus on peamiselt tuntav Tartus ning Eesti Improteatrist kasvas just hiljaaegu välja Improteater Impeerium.
Huvilistest, kes improteatrit armstavad, aga otseselt ühtegi gruppi ei kuulu, saaks aga juba julgelt moodustada veel vähemalt ühe teatri - niipalju on neid tekkinud. Impro huvilistel on võimalik sellega püsivalt tegeleda nii Tallinnas, kus Improgrupp Jaa! korraldab iganädalaselt Improstuudiot, kui ka Tartus, kus Improkraatia teeb püsivalt Improtunde. Samuti on näiteks isegi Tallinna Staabi- ja Sidepataljoni ajateenijatel võimalus vabast ajast osaleda improringi tegevuses. Rääkimata erinevatest koolides ja firmades tehtud töötubadest, mida ei suuda vist enam ükski grupp täpselt ära nimetada.
Eelmisel aastal toimus Tallinnas Eesti Esimene Rahvusvaheline Improteatrite festival Tilt, kus oli kohal esinejad nii Soomest, Lätist, Norrast kui ka Inglismaalt. Natukene enne seda sai hoo sisse veebileht improv.ee, mis koondab endas kõiki Eesti improteatri truppe ning annab jooksvat infot Eestis (ja vahel ka naaberriikides) toimuvate impro ürituste (festivalid/koolitused/etendused) kohta.
Aasta alguses toimus hooandja toel Tartus teatrisport, kus suures saalis hunnik improtajatest moodustatud tiime erinevate lühivorm mängudega omavahel mõõtu võtsid.
Kuigi noorte seas kogub Improteater kiirelt populaarsust, on paljude jaoks tegemist siiski veel pigem tundmatu teatrivormiga.
Ning seda on näha ka tele-ekraanidel
Kui ma mainin töökollektiivis või tuttavatele, et tegelen Improteatriga, tuleb kohe lauale ka Vilde tee, Jumal tänatud, et sa siin oled! või Palume lavale!. Ja kuigi see teeb improteatri seletamise oluliselt lihtsamaks, teeb see selle ka oluliselt keerulisemaks.
Kui ma olin teismeline, tuli ETV pealt noortele suunatud saatesari nimega Rusikas. Saate teema juhatas sisse näitetrupp, kes etendas laval negatiivse lõpuga noortele aktuaalset probleemi (aka noor proovib sõprade sunnil peol kokaiini ja maandub kiirabis). Sellele järgnes arutelu antud probleemi üle, milles jõuti stuudios olnud inimestega konsensusele, kuidas oleks õige antud olukorras käituda (ölda sõpradele otse Ei, aitäh!), ning seejärel mängiti ette sama stseen, kuid seekord vestlusest ajendatud positiivse lõpuga. Muidugi oli tegemist improviseerimisega - suhteliselt direktiivse improviseerimisega ning sarnast joont vedas ka Vilde tee.
Seal on suur erinevus, kas sa tead ette kuhu sa pead jõudma (Rusikas), saad juhendeid lava taga olevatelt jõududelt (Vilde tee) või oled laval ning ainsaks inspiratsiooniks on publiku poolt antud pealkiri "Ketšupiga puujäneste invasioon keset käokingadega kuuaasa".
Improteatri tõelisus on see, et sa ei tea kuhu sa jõuad** ja sa ei tea, mis järgmiseks laval juhtub (puuduvad hallid kardinalid lava taga) ja see ongi osa selle võlust.
Aga kuidas sa siis ikkagi laval hakkama saad?
Väga lihtsalt - sa oled ennast treeninud. Treeninud end mitte laval tsenseerima; kiiremini asju välja mõtlema ja aktsepteerima, et need ei ole võibolla alati väga originaalsed; gruppi/kaasnäitlejat märkama; kaasnäitlejale ette mängima.
Impro on koostöö - ühine looming. Sa ei saa minna lavale oma ideega ja seda seal teistele peale suruda, nii ei teki lihtsalt midagi uut.
Ma mäletan küll seda tohutut hirmu, kui ma esimest korda pikemat vormi mängides publiku ette lavale läksin ja mu peas oli täielik tühjus. Okei olgem ausad, tegelikult ei olnud seal mitte tühjus vaid lause "Kas sa tõesti läksid just lavale ja sul pole õrna aimugi, mida sa seal tegema hakkad? Natuke loll oled peast vä?"
Aga õnneks saabus varsti lavale ka teine näitleja. Ühiselt lõime me omavahelise suhte ja üksteise identiteedi (su tegelase nimi näiteks tekib alles etenduse käigus ja sa ei pane seda pea-aegu mitte kunagi ise, seega sa pead püsivalt ärkvel/kohal olema ja asju märkama - isegi lava kõrval)
Jah, ja ...
on
impro põhiline reegel: võta teise pakkumine omaks ja lisa midagi
juurde. Kõik, mis toimub laval on okei ja on põhjendatav.
Tele-ekraanidel olen ma aga näinud palju soolomängu, mis väga hästi
üksteisega klappida ei taha. Näiteks stseen kokast, kelle käed ei allu ta kontrollile ja lihtsalt läbustavad ja ainus lavaline põhjendus on, et ta käed ei allu ta kontrollile. Tundub natukene koosoleku pidamisena koosoleku pidamise pärast, kas pole?
Palume lavale! puhul nägin ma eelmainitud head koostööd alles kolmandas saates, kui lavale tuli Von Krahl. Nad jälgisid üksteist ja mis kõige tähtsam: aksepteerisid ükteise pakkumisi ja lisasid sinna ka midagi juurde.
Ma ei ütle, et näitlejad, kes antud saates laval on ei oleks osavad või et see saade on halb. Ei, ma ütlen kõigest, et nad ei ole tihtilugu ennast selles valdkonnas väga palju treeninud ja seda on ka näha, ning olgugi et saade on hea, saaks seda veelgi paremini teha.
Ehk oleks tarvis väljakutset, mis paneks näitlejad paremini koos tegutsema?
Laval lähevad asjad sassi ja alati ei lähe asjad kohe nii, nagu peaks ning see ongi see, mis teeb asja inimlikuks ja sunnib veel paremaks koostööks.
Näiteks võib tuua hunniku impro lühimänge, kuid tooksin välja esimese, mida ma kunagi (enne kui ma üldse improteatriga liitusin) proovisin. Selleks on "Hajameelne professor".
Selleks on vaja kolme näitlejat, kellest üks (professor) saadetakse kohe ukse taha (nii et ta ei kuuleks). Seejärel lepivad alles jäänud näitlejad publikuga kokku, et mille professor on leiutanud? Millest see tehtud on? Mis selle juures eriline on? (näiteks: ämblikuniidist tehtud pesumasin, mida saab taskusse kokku pakkida ja mis ei kahjusta pehmeid kangaid). Nüüd kutsutakse lahkunud näitleja tagasi ja algab stseen. Tegemist on pressikonverentsiga, kus professor tutvustab oma uut leiutist. Probleem on aga selles, et ta on väga hajameelne, unustab asju kergesti ja üldse ei mäleta, mida ta leiutas. Õnneks tema käed teavad, mida ta leiutas (üks näitlejatest kes publikuga leiutise kokku leppis) ja tegelikult teab seda ka nö saatejuht (teine näitleja kes publikuga asja kokku leppis), kes saab küsida suunavaid küsimusi. Ainus võimalus see edukalt ära teha on koostöö ja see ei ole lihtne, olenemata sellest millises rollis sa oled (olen igat neist kolmest proovinud) ja on võimatu, et professor ei eksi korduvalt ja korduvalt enne kui ta õige leiutise "välja mõtleb".
Ja kui te võrdlete seda Palume lavale! teiste käte (ja praeguseni söögi tegemisele keskendunud) mänguga, ei näe ma televiisoris, et näitlejatele oleks ette antud tõsine väljakutse ja võibolla see on ka põhjus, miks tihti läheb see stseen pigem läbustamiseks kätte ära (üldistus esimese kolme saate põhjal).
See püsiv eksimise ja uuesti ja uuesti proovimise protsess ongi see, mis teeb asja publiku ja näitleja jaoks põnevaks. Publikuna me teame, kuhu ta peaks jõudma, aga me ei tea kas ja kuidas ta sinna jõuab.
Kas ta saab sellega ikka hakkama?
on üks tähtis küsimus, mis käib ja peabki käima läbi publiku ja ka näitlejate peast.
Esmaspäeva õhtul tegime kiirkorras ka mõned lühivorm mängud. Üheks neist oli tööle hilinemine, mis on samuti ära-arvamise mäng.
See käib nii:
1. Laval on neli näitlejat kellest üks (tööle hilineja) saadetakse välja.
2. Alles jäänud näitlejad küsivad publikult põhjused, miks tööle hilineda. Mida jaburam, seda lõbusam. Võetakse nii umbes neli - viis konkreetset põhjust.
3. Ära saadetud näitleja kutsutakse lavale tagasi. Ta on kõvasti tööle hilinenud töötaja. Üks laval olevatest näitlejatest on ülemus, kes tahab teada, miks ta töötaja hilines ja uurib ja puurib igat pakkumist, mida ta teeb.Teised kaks laval olevat näitlejat on aga hilineja kolleegid, kes ülemuse selja taga pantomiimis koostööd tehes vihjavad, miks hilineja hilines.
Proovide käigus on meil tekkinud oma inimesed, kes kindlates rollides paremini koos toimivad, kuid see ei tähenda, et see oleks lihtne. Ma ise eelistan olla pantomiimiva kaastöötaja rollis. Ja vahel tuleb publikult ikka selliseid pakkumisi, et ma tean juba ette, et see saab olema tõsiselt keeruline ning mõnel üksikul korral oleme me ka seletamise käigus (olles tükk aega lootusetult seletanud) loobunud mõnest põhjusest. (mis ei tähenda et see ei oleks siiski olnud hirmnaljakas ja lõbus)
Sel esmaspäeval olid tööle hilinemisel umbes sellised põhjused:
1. Madu sõi vihmavarju ära ja töötaja pidi sellega tegelema.
2. Siis sõitis siilist üle ja kumm läks katki.
3. Läks bussipeatusesse, aga koer tuli kodust järgi - pidi koeraga tagasi koju minema.
4. Nägi katusel istuvat Jumalat ja jäi temaga juttu ajama.
Ja nii uskumatu, kui see ka esialgu tundub, saime me selle seletamisega (ja arvaja arvamisega) lõpuks siiski edukalt ja naljakalt hakkama.
Kokkuvõtteks
Ma ei arva, et ma olen impro näitleja või selle spetsialist (olgem ausad, Eesti ei leidugi inimest keda päris spetsialistiks nimetada selles vallas). Ma olen huviline, kellele meeldib olla laval ja teha seal loomingulist koostööd. Mulle meeldivad ühised väljakutsed laval. See on lahe ja võimas ja tore. Koos loomine laeb lihtsalt patareid nii täis ning see tuleb kaasa ka igapäevaellu (millest võiks kirjutada lausa omaette postituse).
Mulle meeldib, et impro kogub populaarsust ja et seda on näha nii lavalaudadel kui ka televiisoris, aga hetkel on lava impro ja televisiooni impro Eestis ikka kaks täielikult erinevat kogemust.
Ma loodan, et nii nagu me suutsime ühendada kõik Eesti improteatrid Improv.ee alla, suudame me mingil hetkel jõuda ka sinna maale, et impro televisioonis on sama hea kui teatrilaval.
Ja kui mina - kõigest treenitud huviline - saan sellega hakkama, siis miks ei peaks sellega hakkama saama lavalaudadega harjunud näitlejad? See on klassikalisest teatrist erinev suhtumine, aga ma ei kahtle nende näitlejate võimekuses.
Ning tegelikult on hea, et meil on omad Eesti saated, mis seda valdkonda vagustavad, sest oluliselt lihtsam on improt näidata, kui sellest rääkida. (ning juba liiga kaua olen ma kasutanud lühivormi näidetena briti saate Fast and Loose mänge)
_________
*Birfurkatsioonipunkti formaadil on omad väikesed vaikimisi kokkulepped, nagu näiteks: esimene stseen on pantomiim; vaata, et lugu jookseks; ära loo koheselt konflikti laval; arenda oma tegelast ja tema suhteid teistega jne. Aga sisu poolest kokkuleppeid ei ole.
**Impro lühimängudes on rtihti siiski nö lõpp-punkt kokku lepitud. Nagu tekstis mainitud Hajameelne Professor ja Tööle Hilinemine. Lühivorm on lihtsalt üks stseen antud mängulises raamistikus. Pikema vormi puhul (freeform ja longform) võib olla kokku lepitud näiteks valgus-signaal enne lõppu (et näitlejad teaks otsi kokku tõmmata) aga otsest sisulist lõppsihti enamasti ei ole.
