Mis siis on?
Püsiv negatiivne taust-meeleolu. No ei, seda ei pruugi kohe näost näha olla. Võibolla ei pane isegi üldse tähele. Killu rebimine on mu default käitumine, vahet pole mis seisus ma ise olen. Ja seega jätan ma ju rõõmsameelse ja positiivse mulje. Aga see negatiivsus on justkui pime vari kõige kohal - mõni päev on natuke heledam, mõni päev tumedam, aga ikkagi kohal.
Tegemised, mis varem tekitasid rõõmu ja lusti ei tee seda enam oluliselt. Viimane kord kui ma Improtamisest tõsiselt mõnu tundsin jääb napilt eelmisesse aastasse. DnD grupid, mida ma vean on küll toredad, aga toredus kestab vaid mängu ajal - ja täpselt sama seis on improtamisega - peale seda on mõni hetk veel tore, siis tuleb väsimus ja siis olen vaimselt maas - ei mingit kestvat efekti.
"Peab tegema asju mida meeldib teha" ütles mulle kunagi terapeut ja omast arust ma täitsa proovin seda järgida, aga noh meeldib küll aga efekti väga ei ole.
Ma mäletan kui Improv All Stars käis eelmisel kuul Eestis. Jah, ma naersin naljade peale. Oli naljakas, oli tore. Aga seegi ei jäänud väga kauaks kandma. Kui täpsem olla siis kandis nali ainult sellel ajal kui ta oli ja kui ma jõudsin peale etendust garderooobi oma riideid võtma, ei olnud emotsionaalselt enam mingit erinevust, et kas ma oleks seda vaatamas käinud või mitte. Rääkimata sellest, et kogu ürituse ajal olin ma sotsiaalne hälvik - tuttavaid igal pool aga lihtsalt EI JAKSA SUHELDA.Niipalju kui keegi teine kontakti otsis minuga, niipalju ma tagasi ka andsin, aga midagi ise alustada ei jaksanud. (jah, ma sain juba siis aru et midagi on lahti)
Korralik motivatsiooni ja energia kadumine. Tõsi, sellest hoolimata vean ma ennast iganädalaselt improsse, teen mänge, teen tööd - kõike omamoodi kerges lootuses, et ma saan äkki miski tempo sisse ja läheb paremaks. Või et ma leian midagi mis tõsiselt huvitav ja motiveeriv on. Samas iga ettevõtmise juures on omad kohustused ja iga kohustusega on omad probleemid - ja siis ma ei teagi mida nendega ette võtta. Metafooriliselt probleemi kirjeldades: ma jaksan selle põhiasja valmis saagida aga lihvimiseks ja mudimiseks ei ole lihtsalt jõudu ega jaksu. Ei ole lendavaid ideid ega motivatsiooni lihtsalt.
Comicz leht, mida ma enne suutsin ikka kord-paar nädalas täiendada, saab viimasel ajal pildi nii kahe nädala jooksul. Mõtteid ju on aga lihtsalt ... ohjahh
See aasta ongi olnud vaid üks suurem kunstiline energiapahvak, mis energia üles tõstis. Omamoodi irooniliselt oli selleks VAT teatri Masohhisti Pihtimus. Vau, terve õhtu oli mul energia laes - tuttav, aga kadunud tunne.
Olgugi, et sunnin ennast paljusid asju tegema, on keskendumisega nii nagu on. Tihti loen ma mingite sõnade asemel hoopis midagi muud välja ja pean uuesti ja uuesti samu asju lugema, et aru saada. (ja kohutavalt raske on typosid märgata ja neid parandada, kui sa ei näe teksti nii nagu see tegelikult on)
Lihtsam on tihti mingeid pilte netis vaadata kui tööle keskenduda või inimestega suhelda.
Väga palju negatiivseid minevikumõtteid ei ole - pigem tundub et ma pole minevikus lihtsalt midagi eriti asjalikku teinud ja mis siin ikka mõelda sellest mida sa teinud ei ole. On loomulik et tehtud asjad tunduvad mõtetuna. See-eest tegeleb aju usinasti negativsete asjade ennustamisega. Palju on ka mõtteid stiilis, et ma olen teistest erinev, mis ei olu ju just vale, aga negatiivse mõtteviisi juures mitte just väga aitav suhtumine.
Seda muidugi seoses ka ülehomme algava nädal aega kestva komandeeringuga usas, mis pigem tekitab ärevust kui entusiasmi. Small talk on probleem. Peaks, aga ei jaksa/viitsi. Usas saab olema sellega sundseis ja peab hakkama saama.Teine asi mille pärast ma reisi juures muretsen on rahvas. Noh palju inimesi. Juba ostukeskuses käies tunnen ma kuidas ärevus tõuseb, sest mingi mass käib ümberringi - seal saab olema oluliselt rohkem rahvast.
Tegelikult läheb homme juba koduski rahva ja kärarohkemaks, eks näis kuidas ma hakkama saan.
Üldse on vahel tunne, et võtaks lihtsalt päeva vabaks, lülitaks telefonid ja asjad välja ja lihtsalt lebaks voodis terve päeva täielikus pimeduses rääkimata ühegi inimesega päeva jooksul. JA miks ma seda teinud ei ole? Sest ma kardan, et ma jäängi niimodi. Et see pole mitte puhkehetk vaid negatiivsusele allaandmise hetk ja et sealt on juba raskem tagasi tulla.
Peavalud on ja tervis on käest ära. Enamvähem toimiv aga ega hea just olla ei ole enamiku ajast. Seda kas tegemist on füüsiliste või psühholoogiliselt põhjustatud probleemidega ei oska öelda.
Seksi-isu mingil määral on, aga see pole päris see, mis ta on olnud. (nilbet huumorit oskan ikka teha.. huumor on default) Ja vahepeal tahan füüsilist lähedust ja siis tahaks pigem et keegi isegi mitte ei puutuks. Söögi isu on sarnane - vahepeal on ja siis pole üldse.
Uni on ebaühtlane ja enamasti välja ei puhka. Väidetavalt teen ka läbi une palju trikke.
On ilmselgelt rohkem mõtteid selle üle, mida teised minust mõtlevad (aga nagu me teame, ma mõtteid ju tegelikult ei loe).
Mingil määral on ka sotsiaalse isoleerituse tunne. Seda eriti töö juures, kui tiimi siseselt räägitakse asjadest või tegemistest, millega ma kursis ei ole ja seda on tegelikult päris palju. Kui enne olimeil 1 tiim, kellel oli palju koostööd ja ühised eemärgid, siis praegu on tiim kellel mõned eesmärgid kattuvad aga igühel on hunikutes omi asju ajada. Pole enam koos tegemise tunnet nii väga.
Suitsidaalseid mõtteid on mõningaid, aga mitte liiga palju. Pigem läheb vahel kategooriasse: I don't want to kill myself, but I would not mind dying.
Ma arvan et peale tööreisi tuleb midagi tõsisemalt ette võtta.
Äkki reis aitab? Äkki teeb hullemaks? Ei tea, eks näis.
Niipalju ma olen küll õppinud, et see ei ole normaalne.
(Kuigi äkki on võimalik, et hoopis see aktiivne kõrgseis ei ole normaalne, et minu loomulik olek ongi maas ja mudas? Ajalooliselt oleks igatahes seda kergem tõestada - see seis ongi pigem norm olnud.)
Njah, ma arvan et tuleb jälle nullist alustada. Depressiooni jooni on siin kohe kindlasti. Irratsionaalseid mõtteid hulganisti. On ka mingeid kõikumisi aga ajvahemikud on liiga pikad ja mitte nii järsud, et bipolaarsest rääkida. Pigem taas tekkinud või krooniline depressioon.
Viimati käisin terapeudi juures novembri kandis (Septembri lõpp- Novembri algus oli väga raske aeg ... töökoha muutus, komandeering jne) ning põhiline tagasiside sealt oli et "Oli raske aga sa said ju ilusasti hakkama."
Ma saan praegu ka hakkama, ...aga ma ei taha lihtsalt hakkama saada,
Ma tahan selle juures ka elu nautida ...
näiteks...
äkki oleks tore...
*
Siia lõppu Stephen Fry rääkimas oma bipolaarsest
Jah, kui kuratlikult hästi sobib siia label "I am my only curse"
