Krdi kevad

Neljapäev
Rahulik päev. Teen tööd, kuulan muusikat, midagi erilist ei ole. Ühtäkki tuleb tunne nagu paanikahoog on tulemas (jah seda on enne olnud, tuttavad sümptomid tulid välja). Persse .... dafaq....
Varsti tunne leevendub natuke, lõppu ei jõua, kuid jätab emotsionaalse ebastabiilsuse. Keskendun ja toksin tööd teha samas kui emotsioonid jooksevad nüüd seinast seina nagu saaksid kummituba ... keskendumisvõime null. Istun teen tööd ja ükshetk tahan nutta, järgmisel karjuda ja röökida jne ... hoian kõike vaos - paganama väsitav
Lähen töölt varem koju ära, et seal üksi edasi teha.



Reede
Ärkan õuduka peale. Mis seal ikka. Vähemalt sai natuke magada. Väss on sees aga vean ennast kontorisse.  Proovin hakkama saada. Motivatsiooni ei ole, kõik suhted justkui kisuks kiiva ... ainsad laused mis ma päva jooksul välja ütlen ärritavad kolleege .... mõistlikum on vist lihtsalt vait olla... tahaks kuskil nurgas üksi olla.

Lähen töölt varem koju ära ja teen seal edasi. Kui töö tehtud on Improteatri proov. Algusringis ütlen emotsiooniks 3 (vahemikus 1-10; 1= väga halb, 10 = kõik on suurepärane), nii madalat pole enne proovides veel olnud. Inimesed üllatunud. Teen asju kaasa nagu zombi, omas mullis. Midagi tuli siiski välja ja tegi enesetunde paremaks. Lõpuringis emotsioon 5-6 paigus. Polegi väga paha.

Peale seda koju ja pakin ja mõtlen riideid järgmise päeva larpiks. Valmis kuskil 12 paiku. Uni.

Laupäev

Ärkan enne kella. Higisena, nuusates ja aevastades. Essugi teha ei ole. Vaatan veel asjad üle, nosin. Allergiatablakas sisse. Proovin mediteerida - no ei.
Mõtlen läbi rollid, mis mul mängul on (suvakas bandiit kes üritab salka lõksu meelitada ja tehnik Raal kes on paras pervert).

Minek, läätsed silmas üle pika pika aja. Autos on tore seltskond. Aitähh.
Poole päeva pealt on jalanõud läbimärjad. Elab üle. Raal ei ole üldse nii ropu huumoriga kui plaanis oli - no ei tule välja, midagi küll aga mitte kõik.

Teen peaaegu poolteist pakki sigarette päeva jooksul ... lihtsalt on vaja midagi täita.


Otseminek aftekale, sain poest kuivad vahetusokid ja nosimist. Hurraa. Täheldan aftekal, et mu mõttemaailm on kergelt öeldes sassis. Kaasarääkimise võime on nulli lähedane, sest mõtted tulevad sellise hilinemisega. Elementaarsed suhtlemisoskused (mitte kellegi juttu sisse lõigata jne) nulli lähedased. Kuna kaasarääkimine ei tomi võtan seisukoha pigem lihtsalt nalja visata ja pulli rääkida niipalju kui võimalik - tuleb lihtsamalt - ja vähemalt ei jää mulje, et miski vaikne tüüp nurgas. (ma ei salli liiga vaikne olemist, nähtavus ja jälg peab olema .... muidu keegi ei märka kui sind mingi hetk enam ei ole... või midagi)

Ühe paiku jõuan koju. Rampväsinud, kukun otse voodisse.


Pühapäev
Ärkan vara ilma kellata - kurat jälle! Mängin enamuse päevast FF13-2. Vahele pesen pesu ja pakin asjad lahti ja korrastan natukene. Motti pole, väss on sees.
Kirun eelmise päeva liigset suitsetamist ... vastik ahelsuitsetaja ikka

Esmaspäev
Ärkan hommikul kella peale, et minna loengusse kooli. Ärgates on aga valud rindkeres ja hingamine ebaühtlane, unenäost veel kerge paanika sees (jälle õudukas, no tore on).  Proovin mediteerida - ei saa, süda puperdab rinnas.

Otsustan mitte kooli minna ja saadan välja hoopis mõned kooli ja töö emailid ja teen otsuseid - noh äkki on segasuse stress peal... kui saab asjad kindlamaks, on äkki parem olla. Kriban ka väikse mängukokkuvõtte.
Emotsioon ikka maas.
Hiljem väike jalutus pargis ja poetiir..
Ei midagi asjalikku.

Mõtlen et kolmapäeval on Eddi Izzard, aga emotsioon puudud. Teadvus ütleb et tore ju muidugi, aga emotsiooni lihtsalt ei ole praegu millegi peale. Ainus võimalus tundub fake it until you make it et üldse midagi tehtud saaks ja midagi tunneks. Kuiidagi kurb on teeselda - see on ka ainus nö päris vahetu emotsioon.

Vaatan mängu esimesi pilte, no kurat igal pildil suits ees ... ma ju ütlesin. Persse.
Katatonia muusika kõnetab.


Teisipäev (täna)
Ärkan enne kella peavaluga ja õudukast. Kopp on ees kurat. Tablett sisse et peavalust lahti saaks. Kurk on kah imelik, aga mis sellest. Käin kuuma vee all solberdamas, et enesetunnet paremaks ja värksemaks saada .... ja ka sirutan, painutan.  Kokku poolteist tundi sätin end kodus võimalikult korda, et tööl piisavalt pädev välja näha. Taustaks Radiohead.

Et energiat saada kuulan trollis Metric mussi ... sama ka tööd alustades. Natuke leevendab.

Nüüd kohal, pole viga, asjad saavad tehtud küll. Ainult et tähelepanuvõime on hajuv ...
forseerime forseerime ja forseerime .... ei viitsi oodata kuniks see asi mööda läheb, punnib läbi selle niipalju kui saab. Ja äkki ükshetk see lihtsalt kaob taustalt ära ja ma saangi poma tavalise tempoga kütta.


Persse, mis minuga toimub!?
Jälle need vanad tuttavad jurad, raisk. Mõtted töötavad valedes kanalites, õudukad ja terviserikked.

Positiivse poole pealt tundub, et ma pole vähemalt ainus kes augus on. Jei või midagi.
Kui nädala lõpuks piisavalt korras pole, otsib abi. Saaks korda, enne kui ma kellegiga suhted täiesti persse keeran selles seisus.

Vastik värk ikka!


 

Too Big

Checked the competition rules for this and some old unpublished stories I have. Only 500 words? Ohh, out of the two writings I checked one was slightly below 1000 and other one over 4000.
This is just too big to cut down (that's what she said)
Seems that I have to write something completely new then.

Traditsiooniline perekond

Lugesin seda ning muidugi jäi kohe silma:

"Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks lähtub eesmärgist seista kristlikule õpetusele tuginedes perekonda, moraaliseadust, inimväärikust ja -õigusi ning omandit austava traditsioonilise ühiskonnakorralduse ja Euroopa kultuuripärandi kaitsmise eest kõigis ühiskonnaelu valdkondades."

Ma võin küll valesti mäletada, aga kas Piibel kui sihuke üldse räägib korralikult abielust stiilis "Kuidas seda õigesti teha". Pigem on see lihtsalt mingi blörr mille keegi on sealt ridade vahelt välja imenud.
 
Küll aga mäletan ma, et mitmenaisepidamine on Piiblis igati aksepteeritud tegevus.
Ja kuidas on lood orjapidamisega?



Noh eks igaüks loeb välja seda mida ise tahab lugeda ... meie kultuuris on see religioon igal juhul pigem halenaljakas nähtus: Tee halba ja saad igavikuks sooja kohta, tee head ja istud jahedas pilvepiiril.

No vaadake aknast välja, kumb isuäratavam tundub :P

See film annab minu arust toreda seletuse, miks inimestel religiooni vaja on, aga seda pole siis vaja kohe kellelegi näkku hõõruda.

Cheers!

Õpetamisest

Hiljuti tekkis mul väike vaidlus õpetamise ja õppimise teemadel. Vaidluse all oli üks koolitus, mis minu jaoks tundus igav, vestluspartneri poolt tuli aga vastuväide, et ega õpetaja asi polegi asja huvitavaks teha. Ega õpetaja mingi meelelahutaja pole - õpilase asi on õppida seda, mida antakse.

Ma saan aru kui vanakooli inimesed niimoodi arvavad, aga enda vanuste poolt on seda ikkagi imelik kuulda.


Las ma seletan miks.


Klassikaliselt saab tihti õppimise protsessi jaotada järgmiselt:

1. Õpetaja räägib materjali
2. Õpilane paneb materjali kirja ja kuulab aktiivselt
3. Õpilane teeb üles kirjutatud materjali ja märkused enda jaoks huvitavaks, loob seoseid, ja sellega saab selle endale selgeks.
4. Õpilane sooritab teadmiste kontrolli.

See mudel on küll ilus ja tore, aga ei peegelda mitte kuidagi meie tänapäevaseid teadmisi informatsiooni salvestamisest mälus, tänapäevast tehnikat, informatsiooni laialdast kättesaadavust jne - ühesõnaga: Aegunud


Millegi endale pähe saamisel on mitu võimalust (toon välja kolm mida ma tean, äkki on veel mõned):

* Saab teksti tuimalt tuupida - mis tähendab, et  sama kiirelt kui see pähe saab, see sealt ka kaob. Teadmiste kontroll saab küll tehtud ja formaalselt on ju kõik korras, olgugi et reaalsuses tegelikult teadmised puuduvad. 
* Meie mälu töötab ja salvestab sidudes asju läbi emotsioonide ja kogemuste. Seega asjade proovimine, katsetamine, eksperimenteerimine ja sealt emotsiooni saamine jätab selle pikemaks ajaks mällu. Sul on hiljem reaalne kogemus, näide mida meelde tuletada.
* Õpitava teema annab seostada noh tegelikult millega iganes. Mida rohkem seoseid seda paremini see enamasti meelde jääb - lisaühendused erinevate mälu osade vahel. (seosed ei pea alati olema loogilised või ratsionaalsed)


Seega on õpetaja roll klassikaliselt lihtsalt materjali anda/teadmisi jagada?
Minu arvates ei ole see mingi õpetaja - see on Wikipeedia.
Õpetamisest on sellisel juhul asi kaugel ja juba ajalises mõttes oleks praktilisem õpilasele lihtsalt materjalid näppu anda ja las ta ise töötab need läbi, loob seosed ja emotsiooni. Loengu kuulamine ja selle kirja panemine on ju lihtsalt ajakulu ning kaks esimest sammu eelnenud nelikust võiks ju lihtsalt ära jätta.

Tihtilugu võtavadki õpetajad endale informatsiooni omaja rolli, öeldes, et mujalt kui loengust seda informatsiooni ei saa (mis tihti on ju vale - meil on internet ja alati saab materjalid kelleltki, kes kunagi varemalt on antud õpetaja loengus käinud) . Või siis öeldakse, et materjalis on vaid põhi-ideed aga loengus räägitakse need lahti, mis samuti paneb õpetaja lihtsalt informatsiooni andja rolli.
See on õpilase ebapraktiline sundseisu panemine.

Mõnes mõttes veel hullem on see kui õpilasele antakse kogu materjal näppu ära, loengus käia on kohustuslik ja seal lihtsalt räägitakse täpselt seda, mis materjalis on. Kellele siis seda loengut vaja on?

Kummalisel kombel tudub, et mitmed õppejõud, kes on pannud ennast informatsiooni andja rolli tunnevad ka ise, et nende töö on mõttetu ning seda tuimemalt nad seda teevad. 


Milline oleks siis ideaalne õpetaja?

Ideaalne õpetaja on see, kes esitab materjali aga töötab ka selle nimel, et kuulajad sellest aru saaksid, et see neid inspireeriks ja aitab seoseid tekitada. Ehk siis õpetaja osaleb õpetamise/õppimise protsessis aktiivselt, mitte lihtsalt ei jaga materjali. Tal on eemärk, et kuulajad materjalist aru saaksid ja sellest neile kasu oleks ning ta näeb eesmärgi nimel vaeva.

Jah see muidugi tähendab lisatööd. See tähendab, et õpetaja peab tundma õppegrupi vastu huvi - sa ei saa aidata seoseid tekitada, kui sa ei tea kuulajatest mitte kui midagi. Samuti tähendab see uudsete lahenduste peale mõtlemist ja nende rakendamist ning muidugi ka püsivat uuendamist, et tund üksluiseks ei läheks.

Tundub palju tööd?
Tean õppejõude, kes on sellega hakkama saanud või vähemalt töötavad selles suunas - võibolla küll mitte nii teadvustatult. Ja selle taustal on ju kuidagi eba-aus nimetada õpetajaks inimest, kes ajal kui informatsioon on hiirekliki kaugusel, jagab lihtsalt teadmisi kulutades nii enda kui ka õpilaste aega.

Pildid internetist.
Rääkige aga kaasa.
Cheers!

Jumal küll

Nägin unes et ma olin miskis mängus (larp vast) tule, maa, vee ja surma jumal. Istusin manalatrepil ja pildusin tarkuseteri, nagu näiteks. "Hinge môtlesid inimesed välja, sest neile ei piisanud, et nende sees on vaid sitt ja soolikad." Ega öösel igav ei hakka

Draama

Aastal 2008 käisn ma T-Teatri katsetel. Ettevalmistust oli vaid pool päeva, luuletus peas ei olnud ning ka tekst ei olnud päris suu-pärane. Lullariks olin valinud ühe enda omadest - viga mida kunagi rohkem ei tasu teha, sest ilmselgelt ei jää enda kirjutatud asjad mul üldse pähe. Proosatekstiks oli jupp etendusest "Õnne sünnipäevaks Wanda June", kus endine sõjaväelane taevas räägib kuidas omal ajal sõjakeerises sai inimesi isegi apelsinimahlaga tapetud.
Vastu mind igatahes võeti, paljuski ka lootusega, et ehk ma sulesepana kirjutan näidendi.

Kohe tulevas etenduses visati mind laksti duublina lavale.

Oli see vist samas 2008 aasta lõpp (või juba 2009?), kui ma proovisin sisse astuda ka DRAKAsse. Sain küll esimesest ringist edasi ja käisin ka kohapeal (kui õigesti mäletan - kas polnud see siis mitte sama kontor kus Bioneeri tehakse) aga vastu siiski ei võetud.

Aeg läks edasi ja mis salata - laiskus tuli peale. Ei teinud ma tükk aega ei teatrit ega kirjutamist. Igav vaikielu - töö ja rutiin.Näidendit minu sulest ei tulnud ning ka teatrist hajusin ma natukene eemale.

2010 läksin uuesti Ülikooli õppima - Kunstiteraapiat Draamateraapia suunal. Selle all sai korduvalt proovida ka Luguteatri formaati

Siis tuli murrang ning ma ronisin T-Teatrisse tagasi (midagi oli elust puudu): alguses heli-valgus pulti (2011 etendusega "Kõrge taeva all - Parzival" ), samas etenduses veel ka duublina lavale ning nüüd see aasta viimase näidendiga ("A. on keegi teine") veel mitu korda duublina laval. (Jah mina olengi see igavene duubel)

 Eelmise aasta lõpus sai liitutud ka Jaa! Improstuudioga, mille sujuv jätk oli see, et olen nüüdseks ka Improgrupp Jaa! suhteliselt värske liige


Seega teatrit kui palju ja kui erinevat.
Taustale veel umbes kümme aastat larp-iga tegelemist.(2011 kribasin sellest)


Täna käisin laval improkirjutamisel, kus DRAKA inimesed kribasid otse laval publiku ees tekste ning kohal olid näitlejad, kes need tekstid ka ilmekalt ette lugesid. Mina olin üks neist näitlejatest.
 Kui kummaline kuidas see kõik nii on läinud.

Tim Hornet returns

"I'll be back," he said and walked off the stage. It was years ago, old forgotten times for some of us. Old times were grass was greener and bunny rabbits were really great at long jump and even got a medal at the Olympics. Yes, times were different then.



So yes, Tim Hornet will be back and in a different form. Who is Tim, you ask. Well he is my alter ego, part of me that was created for one purpose only - to keep a distance between my art and my personal life.

It came from my real name "Timo" that was changed to Tim, and nickname "sarvik" (later "zarvik" and "zaavu") that was turned to Hornet. "Sarvik" means someone with horns or a devil, however the Horned, Horny or Devil just did not have the right sound to it, so we changed the last letter. 
(Tim the Horned Horny Devil sounds like cheap stripper)

I used to write poems, short stories, slightly longer stories - and i did that for years.The writings weren't too good but after some years not so bad either.
I didn't want the stories to be related to me directly, that's why I used this pen name.

I haven't wrote anything for a really long time now - except this blog and some schoolwork, but that's different. Times have changed, I have changed.

So I have decided to bring this old fellow to the stage in a different format - stand up comedy.
We'll see how it goes.

Cheers!

Burning Ham

I hate the sorrow in funerals.... really I do not see it as a necessary thing. Why not celebrate the life? The funny times, the sad times and the stupid times that we shared together?

Well, ofc you can be sad but try to remember the life and personality of the deceased. Not the death! You can not avoid death, so why do we act like it is a surprising thing?

Therefore I come prepared.

I want to be cremated (c'mob baby light my fire) , with this* playlist on background...  and don't care what happens after it, but it must be fun ...

Just for the pure irony of life and death...

Cheers!


*This playlist is work in progress - it's just a concept - if you have any ideas what else to add there, feel free to comment.