Võta ükskord kätte ja mine niisama linna peale jalutama ning jälgi mööduvate inimeste näoilmeid. Täiesti hämmastav kui paljud vastutulijad oleks nagu justkui sidrunit söönud, hambaarsti juures käinud, kogu maailmaga tülli läinud, käinud pipra degusteerimisel jne Paljudel on kulm nii kipras, et kulmukarvad tekitavad lisa-putukatõrje silmade ette.
Muidugi ei näe seda ainult tänaval ja suvel vanalinnas tegelikult peaaegu üldse mitte, sest seal on enamus inimesi turistid, kes ei tunne kohalikke kombeid. Minge aga ükstaskõik kuhu, kus on palju inimesi, olgu see siis poejärjekord või tipptunni ajal täistuubitud trollibuss, ja lihtsalt vaadake.
Depressioon on justkui rahvuslik aare, Eesti Nokia, mida me kõik üleval hoiame.
Ei, ma ei ütle sugugi, et Kõik eestlased on Kogu aeg masenduses. Ma ütlen pigem seda, et negatiivsus on kummalisel kombel osa meie kultuuripärandist.
Võtame näiteks Eesti keele.
Kas te teate rohkem sõimusõnu või kiidusõnu?
Olgu, see tegelikult ei näita veel keele negatiivsust.
Küll aga on meil kahtlane komme positiivsete asjade rõhutamiseks toppida neile negatiivsust juurde justkui negatiivsus annaks sõnale suurema jõu:
Jube Ilus
Hirmus Hea
Kohutavalt Kallis
jne
Proovige seda nüüd otsetõlkes mõnda teise keelde. No ega ikka ei tööta. Aga meil on see täiesti tavaline.
Ja veel üks tore väljend on Muretsemine: Muretsesid endale auto/korteri/lapse jne No mismõttes?
Kujutage nüüd ette kuidas üks paarike endale last Muretseb. Tuleb naine (ühel poolt) ja hakkab Muretsema. Siis tuleb mees ja hakkab Muretsema. Ja siis nad muretsevad koos (kõlab nagu väga kurva olemisega aegalne seks?). Ja siis on Laps muretsetud, ning on täiesti imeks pandav, et see laps juba sündides murest murtud pole.
(ja selle lapse eluteed peaks kunagi lõpetama, öeldes "Murest oled sa võetud ja mureks pead sa saama." :P )
Ja siis me sööme kah veel Mure taignast tehtud pirukaid:)
Üks töökaaslane (väljamaine siis) ütles hiljuti, et ta ei mõista Eestlasi. Eestlased on imelikud. Kõik on hirmus külmad üksteise vastu, aga tegelikult on ju kõigil soe süda sees. Aga näitaks siis seda soojust? Kus sa sellega, pole ju kombeks. Äkki arvatakse veel, et olen nõrk ja emotsionaalne.
Hm, äkki peaks algatama uue rahvusliku liikumise Eestlaste vaimse olukorra parandamiseks:
NAEREV REVOLUTSIOON!
Kindel on aga see, et julgelt 1/3 elanikkonnast vajaks psühholoogilist abi ja nõustamist. Normaalne see ei ole.
[Kas see on lihtalt kokkusattumus, et Tolkien ammutas inspiratsiooni Eesti keelest, kui ta lõi hadjakeelt. Haldjad olid keskmaalt kaduv rahvas. Varjatud depressiivsus keeles?]
No comments:
Post a Comment
kriba kriba