Illusioonid ja tegelikkus

Tihti on meil arvamused ise-endast, mis ei vasta tegelikult tõele. Kes arvab, et on kõva naistemees, aga päriselt veedab õhtuid vasaku käega. Kes arvab, et pole millegiks võimeline, aga inspireerib oma tegevusega juba aastaid tahtmatult teisi. Sageli juhtub ka nii, et meie arvamusest saab justkui "isetäituv ennustus" - me usume sellesse nii pimedalt, et see täitub.

Kust teada, milline arvamus endast on õige, milline vale?

Mingil määral saab selle kindlaks teha vastukajaga. Inimesed meie ümber on justkui peeglid, mis vastavad sinu käitumisele. Muidugi on tegemist subjektiivsete peegeldustega ja ka nende tõlgendamine ei pruugi alati täppi minna.

Järgnevalt mõned huvitavamad peegeldused, mis ma saanud olen:

Imelik või veider öeldakse minu kohta päris tihti, seda nii heas kui halvas. ("huvitav" on selle väljendi alternatiiviks ja ka seda kohtab tihti) On see siis hea või halb ja mis minus siis nii teistsugust on?

Mitte Eestlane on väljend, mida olen korduvalt kontoris kohanud. Täpsemalt - inimesed on üllatunud kui selgub, et ma olen eestlane. Milline on aga Eestlane ja miks ma siis sellesse kategooriasse paljude arvates ei kuulu, on enamasti vastuseta jäänud.

Pahatahtlik (võin mean) on mitte küll väga tihti kohatav väljend aga siiski. Samas, ega enamasti ei kiputa ka välja ütlema, et kuule sa oled paha :P Küll aga satun ma vahel oma huumorimeelega liiale ja ei tunneta inimeste piire.

Pandakaruks kutsuti mind peale autoportree tegemist ning hiljuti tuletati seda nimetust meelde.

Paistab, et kokkuvõtteks olen:

Imelik Mitte Eestlasest Pahatahtlik Pandakaru.


Veel kokkuvõtlikumalt

IMEPP


No ja päris kokkuvõtlikult

IMP

No vot siis