Võta ükskord kätte ja mine niisama linna peale jalutama ning jälgi mööduvate inimeste näoilmeid. Täiesti hämmastav kui paljud vastutulijad oleks nagu justkui sidrunit söönud, hambaarsti juures käinud, kogu maailmaga tülli läinud, käinud pipra degusteerimisel jne Paljudel on kulm nii kipras, et kulmukarvad tekitavad lisa-putukatõrje silmade ette.
Muidugi ei näe seda ainult tänaval ja suvel vanalinnas tegelikult peaaegu üldse mitte, sest seal on enamus inimesi turistid, kes ei tunne kohalikke kombeid. Minge aga ükstaskõik kuhu, kus on palju inimesi, olgu see siis poejärjekord või tipptunni ajal täistuubitud trollibuss, ja lihtsalt vaadake.
Depressioon on justkui rahvuslik aare, Eesti Nokia, mida me kõik üleval hoiame.
Ei, ma ei ütle sugugi, et Kõik eestlased on Kogu aeg masenduses. Ma ütlen pigem seda, et negatiivsus on kummalisel kombel osa meie kultuuripärandist.
Võtame näiteks Eesti keele.
Kas te teate rohkem sõimusõnu või kiidusõnu?
Olgu, see tegelikult ei näita veel keele negatiivsust.
Küll aga on meil kahtlane komme positiivsete asjade rõhutamiseks toppida neile negatiivsust juurde justkui negatiivsus annaks sõnale suurema jõu:
Jube Ilus
Hirmus Hea
Kohutavalt Kallis
jne
Proovige seda nüüd otsetõlkes mõnda teise keelde. No ega ikka ei tööta. Aga meil on see täiesti tavaline.
Ja veel üks tore väljend on Muretsemine: Muretsesid endale auto/korteri/lapse jne No mismõttes?
Kujutage nüüd ette kuidas üks paarike endale last Muretseb. Tuleb naine (ühel poolt) ja hakkab Muretsema. Siis tuleb mees ja hakkab Muretsema. Ja siis nad muretsevad koos (kõlab nagu väga kurva olemisega aegalne seks?). Ja siis on Laps muretsetud, ning on täiesti imeks pandav, et see laps juba sündides murest murtud pole.
(ja selle lapse eluteed peaks kunagi lõpetama, öeldes "Murest oled sa võetud ja mureks pead sa saama." :P )
Ja siis me sööme kah veel Mure taignast tehtud pirukaid:)
Üks töökaaslane (väljamaine siis) ütles hiljuti, et ta ei mõista Eestlasi. Eestlased on imelikud. Kõik on hirmus külmad üksteise vastu, aga tegelikult on ju kõigil soe süda sees. Aga näitaks siis seda soojust? Kus sa sellega, pole ju kombeks. Äkki arvatakse veel, et olen nõrk ja emotsionaalne.
Hm, äkki peaks algatama uue rahvusliku liikumise Eestlaste vaimse olukorra parandamiseks:
NAEREV REVOLUTSIOON!
Kindel on aga see, et julgelt 1/3 elanikkonnast vajaks psühholoogilist abi ja nõustamist. Normaalne see ei ole.
[Kas see on lihtalt kokkusattumus, et Tolkien ammutas inspiratsiooni Eesti keelest, kui ta lõi hadjakeelt. Haldjad olid keskmaalt kaduv rahvas. Varjatud depressiivsus keeles?]
Mäng pärast rasket tööpäeva
Mänguks läheb vaja: Inimene (sina ise), vann, vanni kohale tõmmatud kaks pesunööri ja sukkpüksid.Kuidas mängida: pange endale sukapüksid pähe, minge vanni, siduge sukkpükste jalalabad pesunööride külge.
Hakake vaikselt liikuma - nüüd olete te trollibuss.
Kui panete samaaegselt jalga suusad, saab teist tramm.
Kui te panete vanni vett, olete jõetramm.
Kui pillate vanni sisselülitatud fööni, saab teist elektrirong.
Kui kustutate vannitoas tule ja süütate peas kaevurilambikese - olete metroo.
Kui lisate vanniveele veidi bensiini, olete lennuk.
Kui samal ajal jätate fööni sisselülitatuks, siis saab teist üks pagana uhke rakett.
Illusioonid ja tegelikkus
Tihti on meil arvamused ise-endast, mis ei vasta tegelikult tõele. Kes arvab, et on kõva naistemees, aga päriselt veedab õhtuid vasaku käega. Kes arvab, et pole millegiks võimeline, aga inspireerib oma tegevusega juba aastaid tahtmatult teisi. Sageli juhtub ka nii, et meie arvamusest saab justkui "isetäituv ennustus" - me usume sellesse nii pimedalt, et see täitub.
Kust teada, milline arvamus endast on õige, milline vale?
Mingil määral saab selle kindlaks teha vastukajaga. Inimesed meie ümber on justkui peeglid, mis vastavad sinu käitumisele. Muidugi on tegemist subjektiivsete peegeldustega ja ka nende tõlgendamine ei pruugi alati täppi minna.
Järgnevalt mõned huvitavamad peegeldused, mis ma saanud olen:
Imelik või veider öeldakse minu kohta päris tihti, seda nii heas kui halvas. ("huvitav" on selle väljendi alternatiiviks ja ka seda kohtab tihti) On see siis hea või halb ja mis minus siis nii teistsugust on?
Mitte Eestlane on väljend, mida olen korduvalt kontoris kohanud. Täpsemalt - inimesed on üllatunud kui selgub, et ma olen eestlane. Milline on aga Eestlane ja miks ma siis sellesse kategooriasse paljude arvates ei kuulu, on enamasti vastuseta jäänud.
Pahatahtlik (võin mean) on mitte küll väga tihti kohatav väljend aga siiski. Samas, ega enamasti ei kiputa ka välja ütlema, et kuule sa oled paha :P Küll aga satun ma vahel oma huumorimeelega liiale ja ei tunneta inimeste piire.
Pandakaruks kutsuti mind peale autoportree tegemist ning hiljuti tuletati seda nimetust meelde.
Kust teada, milline arvamus endast on õige, milline vale?
Mingil määral saab selle kindlaks teha vastukajaga. Inimesed meie ümber on justkui peeglid, mis vastavad sinu käitumisele. Muidugi on tegemist subjektiivsete peegeldustega ja ka nende tõlgendamine ei pruugi alati täppi minna.
Järgnevalt mõned huvitavamad peegeldused, mis ma saanud olen:
Imelik või veider öeldakse minu kohta päris tihti, seda nii heas kui halvas. ("huvitav" on selle väljendi alternatiiviks ja ka seda kohtab tihti) On see siis hea või halb ja mis minus siis nii teistsugust on?
Mitte Eestlane on väljend, mida olen korduvalt kontoris kohanud. Täpsemalt - inimesed on üllatunud kui selgub, et ma olen eestlane. Milline on aga Eestlane ja miks ma siis sellesse kategooriasse paljude arvates ei kuulu, on enamasti vastuseta jäänud.
Pahatahtlik (võin mean) on mitte küll väga tihti kohatav väljend aga siiski. Samas, ega enamasti ei kiputa ka välja ütlema, et kuule sa oled paha :P Küll aga satun ma vahel oma huumorimeelega liiale ja ei tunneta inimeste piire.
Pandakaruks kutsuti mind peale autoportree tegemist ning hiljuti tuletati seda nimetust meelde.
Paistab, et kokkuvõtteks olen:
Imelik Mitte Eestlasest Pahatahtlik Pandakaru.
Veel kokkuvõtlikumalt
IMEPP
No ja päris kokkuvõtlikult
IMP
Imelik Mitte Eestlasest Pahatahtlik Pandakaru.
Veel kokkuvõtlikumalt
IMEPP
No ja päris kokkuvõtlikult
IMP
No vot siis
Hästi paneme ikka
Jätame taustsüsteemi hetkel puutumata, öeldes vaid The Old World is Gone, ja keskendume ülikoolile.
Nimelt on täna viimane päev Tallinna Ülikooli sisseastumiseks avalduste vastuvõtuks infosüsteemis SAIS õppekavadele, kus on nõutav vastuvõtueksami sooritamine.
Esiteks pean mainima, et eilsest 17.00 kuni täna 9.00 oli Riigiportaalis planeeritud korrastustööd. SAIS ofc ei töötand. Hea ajastus.
Teiseks, hmm valida võib ilusasti 2 eriala, millele kandideerida. Aga see kaotab oma mõtte, kui sisseastumiseksamid (või konsultatsioon) toimuvad samal ajal. Või veel parem, üksteise järel ainult et üks vanalinnas, aga teine peamajas.
Milline lõbus korralagedus.
Ja mulle meeldib erinevate erialade informatsiooni hägusus. Noh võtame siinkohas näiteks
Tööõpetuse:
Kontakt: Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut (sisseastujale -> eriala kirjeldus)
Õppekavagrupp: Õpetajakoolitus ja kasvatusteadused (õppekava)
Õppekava kinnitatud Kunstide Instituudi nõukogus (õppekava)
Milline neist kolmest (Matemaatika ja Loodusteadused, Kasvatusteadused, Kunstid) Instituudist siis tegelikult seda eriala õpetab?
Õige vastus: viimane.
Paistab, et ülikool proovib juba enne katseid ära selekteerida, et kes viitsib ja oskab nende kodulehe hägusas informatsioonis otsida ja kes mitte.
Nimelt on täna viimane päev Tallinna Ülikooli sisseastumiseks avalduste vastuvõtuks infosüsteemis SAIS õppekavadele, kus on nõutav vastuvõtueksami sooritamine.
Esiteks pean mainima, et eilsest 17.00 kuni täna 9.00 oli Riigiportaalis planeeritud korrastustööd. SAIS ofc ei töötand. Hea ajastus.
Teiseks, hmm valida võib ilusasti 2 eriala, millele kandideerida. Aga see kaotab oma mõtte, kui sisseastumiseksamid (või konsultatsioon) toimuvad samal ajal. Või veel parem, üksteise järel ainult et üks vanalinnas, aga teine peamajas.
Milline lõbus korralagedus.
Ja mulle meeldib erinevate erialade informatsiooni hägusus. Noh võtame siinkohas näiteks
Tööõpetuse:
Kontakt: Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut (sisseastujale -> eriala kirjeldus)
Õppekavagrupp: Õpetajakoolitus ja kasvatusteadused (õppekava)
Õppekava kinnitatud Kunstide Instituudi nõukogus (õppekava)
Milline neist kolmest (Matemaatika ja Loodusteadused, Kasvatusteadused, Kunstid) Instituudist siis tegelikult seda eriala õpetab?
Õige vastus: viimane.
Paistab, et ülikool proovib juba enne katseid ära selekteerida, et kes viitsib ja oskab nende kodulehe hägusas informatsioonis otsida ja kes mitte.
Kui hammas valutab...
... lähed sa ju hambaarsti juurde, eksole.
Aga alati ei lähe kõik nii lihtsalt ja ka see lugu näitab, et probleemi tekkimise ja sellega tegelemise vahele võib venida aega rohkem kui mõne punaste laternate tänava neiu püksikumm seda suudab.
Oletame siinkohas, et alguses hammas ei valutanud vaid oli lihtsalt ebameeldivalt tundlik. Lisame ka juurde, et hambaarstid olid sel ajal suht tabuteemaks ja kui aus olla ei olnud neid kah just jalaga segada.
Ei olnudki sul sel ajal muud teha kui hamba tundlikus lihtsalt välja kannatada. Valu vastu aitab teadupärast suhkur, aga hammastele see ei meeldi. Siis tekkisid hambasse mõrad ja lõpuks ka auk.
Ei saa öelda, et see päris su enda süü oleks olnud. Sa olid veel noor. Ei teadnud veel midagi hambaarstidest, ei osanud ise kuskilt abi otsida. Ehk isegi ei mõistnud täpselt, mis juhtus, ning kedagi polnud kõrval nõu andmas.
Vale oleks öelda, et sa ei võtnud midagi ette. Muidugi võtsid. Aga sul polnud hammastest mingit teadmist ja seega toppisid sa augu täis lihtsalt sellega, mis tol hetkel kätte sattus - ikka parem kui auku lahtisena haigutama jätta.
Aastad möödusid. Iga aastaga auk aina suurenes ja suurenes ja prahti kogunes sinna aina enam. Hambaarsti võimaluse peale sa aga ei mõelnud. Olid nii kaua ise hakkama saanud ja küll saad sa ka edaspidi - mõtlesid. Ja ega see hammas ju ise-enesest väga hull polnudki. Valutas vahel aga siis võtsid sa aja natuke maha, tegid kikule kummelikompressi ja ei pannud valu tähelegi.
Mida sa aga ei suutnud endale tunnistada, oli see, et hammas valutas. Ja mite vähe. Märkamatult oli kummelikompresside arv ja tihedus suurenenud. Sa olid sellest lausa sõltuvusse jäänud. See, et kõik on korras, oli vaid illusioon ja sa teadsid seda.
Aga see oli ilus illusioon. Nii hakasidki sa tegema muudatusi oma harjumustes ja elukorralduses, et see paremini hambavaluga tegelemisele ette ei jääks. Sa ei kontrollinud enam hammast, vaid see kontrollis sind.
Sa proovisid kõike, mis pähe tuli. Uurisid nii teaduslikke, kui ka alternatiivseid lähenemisi. Mõtlesid selle üle iga nurga alt, kuid mõtlemine pole tegelemine.
Öeldakse, et sarnased tõmbuvad ja nii tekkis ka sinu tutvusringkonda mitmeid hambavalutajaid. Oli neid, kes käisid hambaarsti juures ja ka neid kes proovisid ise hakkama saada. Muidugi pidid sa oma kogemusi ja õpetusi jagama, kuigi need su enda peal ei töötand. Sa olid kui köhiv kopsuarst. Alles hiljem võis näha, et mõned su soovitused isegi kandsid vilja, kuid sind ennast see ei aidanud.
Vale oleks öelda, et sa seda ei mõistnud. Muidugi said sa sellest aru, aga ega sa asja endale tunnistada ei tahtnud. Pealegi olid sa aastate jooksul igasugu hirmujutte hambaarstide kohta kuulnud ja neid oli ise-endale väga hea põhjenduseks tuua, miks mitte minna.
Pealegi said sa ju ise kah väga hästi hakkama. Okei, 'väga hästi' pole õige väljend. Õigem oleks öelda talutavalt, aga sa olid sellega juba nii ära harjunud, et ega sa ei osanud enam ka rohkemat tahta.
Siis sai ühel ilusal päeval aga hambaauk täis ja juurekanalisse kerkis mädapaise ja põletik. See oli täis. Täiesti täis. Nii täis, et sellega nõustusid nii optimist kui ka pessimist (kes arutlesid kas klaas oli pootühi või pooltäis).
Aga ega sa endiselt ei tahtnud seda endale tunnistada.
Hambavalu tekitas väsimuse, peavalu, kätevärina, vahel isegi varbavahe vilina. Sümptomeid oli seinast seina, mis andis sulle võimaluse tegeleda vaid sümptomitega ja jätta põhiprobleem puutumata. See aga polnud loodud kaua kestma. Kõik aastatega tekkinud teadmised ja oskused ei töötand enam - oli juba liiga hilja.
Nii läksidki sa lõpuks hambaarsti juurde ja kiiresti läksid, sest sul oli hirm. Probleem, millega sa olid aastaid ise nö hakkama saanud oli kasvand üle sinu pea ja muutunud äkitsi pakiliseks.
Lahendus nii pikale probleemile ei ole aga kiire tulema. Esimesel visiidil ei jõudnudki arst rohkemat teha, kui prahikihti august natuke välja kraapida aga seegi oli juba hämmastavalt valus. Tehtid uuringud ja röntgenpilt, et panna parem diagnoos ja parem ravi leida. Kindel võis aga olla selles, et juurekanalid tuli kogu prahist puhtaks teha, ning see vajas nii aega kui ka kannatust.
Aga juba esimene visiit pani sind paljudele asjadele mõtlema.
Mõtlema selle peale, kes olid sa enne, kui lasid valul ennast alla neelata ja valu järgi ennast ümber ehitasid.
Mõtlema selle peale, kuidas ja miks sa seda enne ei märganud.
Mõtlema selle peale, kui väärtuslikud olid sõbrad, kes sul veel alles olid ja keda sa oma halva hingeõhu ja valust tingitud kibeda meelega polnud eemale peletanud.
----------------------
Jah te saite õigeti aru, et jutt ei käigi tegelikult hambast, aga oh kui hea on kirjutada kujundites.
Kes saab aru, see saab.
Teistele head ragistamist - ärge hambaid ära murdke.
Cheers.
Aga alati ei lähe kõik nii lihtsalt ja ka see lugu näitab, et probleemi tekkimise ja sellega tegelemise vahele võib venida aega rohkem kui mõne punaste laternate tänava neiu püksikumm seda suudab.
Oletame siinkohas, et alguses hammas ei valutanud vaid oli lihtsalt ebameeldivalt tundlik. Lisame ka juurde, et hambaarstid olid sel ajal suht tabuteemaks ja kui aus olla ei olnud neid kah just jalaga segada.Ei olnudki sul sel ajal muud teha kui hamba tundlikus lihtsalt välja kannatada. Valu vastu aitab teadupärast suhkur, aga hammastele see ei meeldi. Siis tekkisid hambasse mõrad ja lõpuks ka auk.
Ei saa öelda, et see päris su enda süü oleks olnud. Sa olid veel noor. Ei teadnud veel midagi hambaarstidest, ei osanud ise kuskilt abi otsida. Ehk isegi ei mõistnud täpselt, mis juhtus, ning kedagi polnud kõrval nõu andmas.
Vale oleks öelda, et sa ei võtnud midagi ette. Muidugi võtsid. Aga sul polnud hammastest mingit teadmist ja seega toppisid sa augu täis lihtsalt sellega, mis tol hetkel kätte sattus - ikka parem kui auku lahtisena haigutama jätta.
Aastad möödusid. Iga aastaga auk aina suurenes ja suurenes ja prahti kogunes sinna aina enam. Hambaarsti võimaluse peale sa aga ei mõelnud. Olid nii kaua ise hakkama saanud ja küll saad sa ka edaspidi - mõtlesid. Ja ega see hammas ju ise-enesest väga hull polnudki. Valutas vahel aga siis võtsid sa aja natuke maha, tegid kikule kummelikompressi ja ei pannud valu tähelegi.
Mida sa aga ei suutnud endale tunnistada, oli see, et hammas valutas. Ja mite vähe. Märkamatult oli kummelikompresside arv ja tihedus suurenenud. Sa olid sellest lausa sõltuvusse jäänud. See, et kõik on korras, oli vaid illusioon ja sa teadsid seda.
Aga see oli ilus illusioon. Nii hakasidki sa tegema muudatusi oma harjumustes ja elukorralduses, et see paremini hambavaluga tegelemisele ette ei jääks. Sa ei kontrollinud enam hammast, vaid see kontrollis sind.
Sa proovisid kõike, mis pähe tuli. Uurisid nii teaduslikke, kui ka alternatiivseid lähenemisi. Mõtlesid selle üle iga nurga alt, kuid mõtlemine pole tegelemine.
Öeldakse, et sarnased tõmbuvad ja nii tekkis ka sinu tutvusringkonda mitmeid hambavalutajaid. Oli neid, kes käisid hambaarsti juures ja ka neid kes proovisid ise hakkama saada. Muidugi pidid sa oma kogemusi ja õpetusi jagama, kuigi need su enda peal ei töötand. Sa olid kui köhiv kopsuarst. Alles hiljem võis näha, et mõned su soovitused isegi kandsid vilja, kuid sind ennast see ei aidanud.
Vale oleks öelda, et sa seda ei mõistnud. Muidugi said sa sellest aru, aga ega sa asja endale tunnistada ei tahtnud. Pealegi olid sa aastate jooksul igasugu hirmujutte hambaarstide kohta kuulnud ja neid oli ise-endale väga hea põhjenduseks tuua, miks mitte minna.Pealegi said sa ju ise kah väga hästi hakkama. Okei, 'väga hästi' pole õige väljend. Õigem oleks öelda talutavalt, aga sa olid sellega juba nii ära harjunud, et ega sa ei osanud enam ka rohkemat tahta.
Siis sai ühel ilusal päeval aga hambaauk täis ja juurekanalisse kerkis mädapaise ja põletik. See oli täis. Täiesti täis. Nii täis, et sellega nõustusid nii optimist kui ka pessimist (kes arutlesid kas klaas oli pootühi või pooltäis).
Aga ega sa endiselt ei tahtnud seda endale tunnistada.
Hambavalu tekitas väsimuse, peavalu, kätevärina, vahel isegi varbavahe vilina. Sümptomeid oli seinast seina, mis andis sulle võimaluse tegeleda vaid sümptomitega ja jätta põhiprobleem puutumata. See aga polnud loodud kaua kestma. Kõik aastatega tekkinud teadmised ja oskused ei töötand enam - oli juba liiga hilja.
Nii läksidki sa lõpuks hambaarsti juurde ja kiiresti läksid, sest sul oli hirm. Probleem, millega sa olid aastaid ise nö hakkama saanud oli kasvand üle sinu pea ja muutunud äkitsi pakiliseks.
Lahendus nii pikale probleemile ei ole aga kiire tulema. Esimesel visiidil ei jõudnudki arst rohkemat teha, kui prahikihti august natuke välja kraapida aga seegi oli juba hämmastavalt valus. Tehtid uuringud ja röntgenpilt, et panna parem diagnoos ja parem ravi leida. Kindel võis aga olla selles, et juurekanalid tuli kogu prahist puhtaks teha, ning see vajas nii aega kui ka kannatust.
Aga juba esimene visiit pani sind paljudele asjadele mõtlema.
Mõtlema selle peale, kes olid sa enne, kui lasid valul ennast alla neelata ja valu järgi ennast ümber ehitasid.
Mõtlema selle peale, kuidas ja miks sa seda enne ei märganud.
Mõtlema selle peale, kui väärtuslikud olid sõbrad, kes sul veel alles olid ja keda sa oma halva hingeõhu ja valust tingitud kibeda meelega polnud eemale peletanud.
----------------------
Jah te saite õigeti aru, et jutt ei käigi tegelikult hambast, aga oh kui hea on kirjutada kujundites.
Kes saab aru, see saab.
Teistele head ragistamist - ärge hambaid ära murdke.
Cheers.
Subscribe to:
Posts (Atom)