Ka pime kana leiab lava

Debüüt: Tehtud
Käisin eile ka lõpuks lavalaudade valgusvihus ära. Polnud viga, tuli vist täitsa normaalselt välja, arvestades et ma olin nagu siil udus. Prillid olid küll ees, aga need olid rekvisiidid ja täiesti ilma klaasideta. Ja on täiesti võimatu, et publik tekitab hirmu, kui sa näed publiku asemel vaid udukogu (ja kui sul pole just paanilist hirmu udukogude vastu). Alles stseeni lõpus hakkasin aduma, et esimeses reas on vist vend ja vennanaine. Ja seda ka puhtalt nende äratuntavate udufiguuride ja häälte järgi. (Pealegi olin ma freeze staatuses ja sain rahulikult publikut põrnitseda.)

Aga täitsa vahva oli, peab ütlema. Ja paistis, et ka külastajad jäid tükiga igati rahule. Leidus neid, kes olid tükki juba teist korda vaatamas. Ja ka neid kel viimane tetrikülastus kolm aastat tagasi.
Ja kõigile neile kes oleks tahtnud antud tükki veel näha, aga piletit ei saanud (tõesti, need kadusid eelmüügist suht kiiresti) võib lohutuseks öelda, et küll järgmine aasta tuleb uus võimalus. Hoidke aga silmad ja kõrvad lahti :)

PS! juutuubis on ka pisike klipp etendusest.

Eile oli aga veel üks huvitav seik. Nimelt oli meile kööki külaline tekkinud - herilane. Uimerdas ja haigutas teine keset aknalauda. Ringi ei lennanud aga oli visa oma elu eest siplema (no olgem ausad, teda maha lüüa tundus tunduvalt humaansem kui sellise ilmaga välja visata).
Kuidas aga sattus herilane detsembri kuus meie kööki jääb saladuseks (Mölder ja Scölli, kui te seda loete, siis võite tekitada sellest new-X-folder'i ).

Ja veel teatri teemadesse. Õnne, õnne, õnne ja veelkord sedasamust T-Teatrile tänase tähtsa päeva puhul - 7 aastat täis (khm, mitte 7 aastat purjus vaid 7 aastat tegutsemist täis!). Eks peab peale tänast etendust ka korralikult seda tähtpäeva tähistama asuma.


Täiega Abulkasem!