Tuli täna tõsine väss peale, mis tähendas, et nii kui kell kukkus kuus ja päevatöö sai tehtud, kukkusin mina jalad taeva poole siruli voodisse.
Kuid vässil oli oma vingerpuss mängida. Sain lausa kolm tundi und kuni eelnevalt söödud mandariinid end meelde tuletasid ja sundisid kõndima jala sinna, kuhu ka kuningad jala kõnnivad.
Mida ma selle 3 tunni jooksul siis nägin? Paljut, kohe väga paljut ja vast enne virgumist oli see kõik ka meeles. Nüüd on vaid viimane seik.
Kuid igal juhul peab tõdema, et mu fantaasial ei ole piire. Kõik need maailmad, kohad, juhtumised - ja lisaks veel ratsionaalne mõtlemine. Ma ei maganud sügavalt. Ma magasin väga elavalt, seigeldes enda aju loodud maailmades, aga seal olin ma täiesti terve mõistuse juures ja elav.
Täitsa kahju, et enamik juhtunust nüüd mu mälust kadunud on, kuid ka viimasest unest, mille tegevus toimus postapokalüptililises lähituleviku Pärnus, saab kindlasti jutumaterjali ammutada.
Üldiselt oli unel nii plusse kui miinuseid. Oli ärevaid hetki ja rahulikke. Aga viimase positiivse punkti pani sellele lause, mille ses maailmas ütlesin täpselt enne ärkamist:
"Jah, mina olen Zarvik. Täitsa elus."
Sa oled hakanud unenägusid nägema ja natuke neid ka mäletama... Väga muhe. Vaata, et ära ei eksi.
ReplyDelete