Kuidas raha nimel head kontserti rikkuda

Käisin eile Serj Tankiani kontsertil Saku Suurhallis ning olgugi, et kontsert ise oli elamus ning kananahk käis ihul siiski ära, tõmbas seda kogemust kohutavalt alla - pardon my french - sitt kohalik korraldamine.

Edasi tuleb ving ja virin.

Kirjeldus
Esiteks alustame ignorantsusest antud vallas, mis peegeldub juba Piletimaalimas.
Esimene lõik kirjeldusest:

"Serj Tankian, tuntud USA alternatiivse raskeroki bändi System of a Down ideeline juht ja vokalist, saabub Tallinna esitama oma sooloalbumeid Elect the Dead SYMPHONY ja Orca SYMPHONI. Samas esitatakse töötlusi bändi tuntuimatest hittidest nagu Sky Is Over ja Empty Walls ning ka paljudest teistest."


Rääkimata sellest, kuidas teksti kirjutaja ei suutnud välja valida kumb on õigem, kas SYMPHONY või SYMPHONI, nimetas ta Serj Tankiani bändiks (või veel hullem, nimetas tema tuntud lugusi SOADi loomingu pähe).

Ülejäänud tekst kirjeldab peaasjalikult kui ilus ja tubli on SOAD olnud, pööramata tegelikult tähelepanu kontserti enda sisule. Viimases lõigus toimub siiski otsustus, et SYMPHONY on vist ikka õige kirjaviis, aga see-eest unustatakse ära kuidas kirjutada System of a Down:

"16. oktoobril esitab Saku Suurhallis USA alternatiivse raskeroki bändi System of a Dawn vokalist Serj Tankian sümfooniaorkestri saatel lisaks bändi parimatele hittidele oma sooloalbumeid Elect the Dead SYMPHONY  ja Orca SYMPHONY ."


Kogu kirjeldus jätab mulje nagu plaanis oleks esitada SOADi loomingut, mis on suhteliselt vale väide (heal juhul üks lugu äkki oli, kui sedagi). Tundub nagu tegemist oli tahtliku möödakirjutamisega, et rohkem publikut saada - või nad tõesti ei teadnud millega tegemist on.

* Kuulukse, et raadioreklaamis oli sama jama: "System of a Down -  pingeline paus ja nimi ilma käändelõputa, ehk see ei ole typo vaid on taotuslik - solist ja ideeline juht Serj Tankian... jne".*

Ja selline valekirjeldus ei pane siis ka imestama, et nii paljud inimesed keset kontserti lahkusid.


Piletiost
Kuna meil oli seltskonnas inimene, kellel jalg haige, tahtsime võtta kohta välisukse lähedale. Keegi ei tulnud selle peale et Piletimaalima lehel näidatud istekohad ja Saku Suurhalli enda istekohad ei ole samad ja see selgus alles kohapeal.


Asukoht
No nii valet kohta selle kontserdi jaoks ei anna leida. Sümfooniaorkester läks paljuski kaotsi, helikvaliteet oli ja ei olnud, ning püsivalt olid pooltühjas saalis ringi siblivad ja taaruvad inimesed. Ei olnud saalis ka piisavalt pimedust, et ainult muusikale keskenduda saaks.

Publik tegutses muidugi vastavalt kohale. Nokia Konsertimajas või Estonias ei tuleks keegi isegi selle pealegi, et keset sümfooniaorkestri mängu tõusta püsti, trügida välja, et saaks endale õlut osta ja siis õllega tagasi trügida - või siis analoogselt suitsul käia. Voorimist oli palju Ja mingis nurgas toimus vahepeal isegi miski kisklemine, nagu rock kontsertitel kombeks (mul oli hea ülevaade). Rääkimata püsivast pildistamisest ja filmimisest nutitelefonidega. 

Taustahelid
Ma ise olin tagumises reas kohe kardina juures ja teispool kardinat istusid laudade taga nodimüüjad, kes otseloomulikult ajasid terve konsa ajal valjuhäälselt juttu ("tengi ijeest?"), lugesid raha (münt mündi haaval kõll ja kõll) ja sõid krõpsu (krõmps krõmps krõmps, ja enne seda tükk aega nusperdasid et krõpsupakki lahti saada).

Täiesti out of context
No kurat kes ostab sellisel üritusel parfüüme ja  Angry Birds'i vilkuvat nodi? Nagu päriselt! See nodi oli seal küll täiesti lampi.


Ja seda iroonilisem, et sa oled kontsertil, kus esitaja räägib lollakatest/valedest tegudest mida inimesed teevad vaid kasumi ja raha nimel, ja mõistad et kohalik kontserti korraldus on üks nendest...

Sa ei tea kuhu lähed ...

... kui sa ei tea, kust sa tuled. Vähemalt nii öeldakse ning see ütlus ei meeldi mulle mitte üks põrm. Ma isiklikult pigem pooldan ütlust "Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja!" ja seda väga lihtsal põhjusel - mul lihtsalt ei ole mineviku mälu (mis on paljude jaoks suht shokeeriv). Olgu see siis mälu üleüldise või Eesti ajaloo kohta või siis isegi isiklike kogemuste kohta - ma tean et midagi toimus, aga millal?

Aeg on minu jaoks kuidagi umbmäärane nähtus.  Heal juhul mäletan üksikuid numbreid ja üksikut kronoloogiat aga see on ka kõik.

Tõsi, kui vaja, suudan ma pooleteist tunniga kirjutada nullist valmis oma CV, mis on ajalooliselt enamvähem täpne - sest seal on mitmed pähe õpitud arvud ja teisi annab arvutada. (no sünnist alates annab kõike umbkaudselt arvutada ... 7 aastasena kooli ja 18-19 paiku ülikooli jne)

Ja eks ma mäletan ka suuremaid traumasid ja kui vana ma olin nende ajal (ja sellest saan arvutada aastaarvu).

Aga kui ma mõtlen, et mida ma tegin eelmine aasta peale suve, on peas lihtsalt ... (tühjus) või et mida ma tegin 2 nädalat tagasi... või millal on mõne sugulase sünnipäev ... või tähtpäev... jne

Jah muidugi, kui ma võtan ette oma Outlook kalendri ja ratsionaalselt vaatan, et mida ma tollel ajal täpsemalt tegin, siis ma tean et ma tõesti tegin seda sellel ajal - heal juhul tuleb ka mõni mälupilt. Aga ilma ratsionaalse jahtimiseta kalendris ei tule midagi ... nulliring. Puuduvad seosed.


Mäletan, et kunagi koolis kirjutades kirjandit raamatutust Tõde ja Õigus, kirjutasin ma sinna suhteliselt tõsimeeli et raamatu tegevus toimus umbes 1000 aastat tagasi. See on üks parim näide sellest kui halb on mu ajataju. (ja muidugi oli õpetaja piisavalt piider, et selle kirjandi kogu klassile Nimeliselt (!) ette lugeda... ja mulle kahe panna... sest ilmselgelt ma polnud ju raamatut lugenud)


Ma ei tea kas see on normaalne ... ma ei usu, et on, sest ma kuulen liiga tihti, et kuidas sa seda ei tea, kuidas sa saad seda mitte mäletada? .. samas, minu jaoks on ning see pole kunagi teistmoodi olnud. On totter tunda piinlikust kui mu mälu lihtsalt ei tööta mingis vallas, aga eeldatakse et töötab - aga päris tihti ma tunnen seda. Dafaq ma teha saan eh. Ja see, et ma ei mäleta ei tee minust ju veel halba inimest.


Ja tegeist on siis pigem ajalise mäletamisega ja ajatajuga. Lühimäu ja pikimälu on samamoodi mõjutatud.
Ja mitmeid vestlusi saab pidada ikka uuesti ja uuesti ... nagu vana koer kellele uusi trikke ei õpeta ..lahjem versioon filmist Memento ...


Natukene tobe vahel

Improfestival Tilt

Eesti esimene (rahvusvaheline) improteatrite festival toimub18-19 oktoobril Tallinnas,
Telliskivi Loomelinnakus.

Miks kirjutasin ma aga eelnevas lauses sõna rahvusvaheline sulgudesse?

Peamiselt sellepärast, et meil ei ole koos veel piisavat summat, et katta väljamaa truppide reisiga seotud kulusid.

Siin on võimalik aga kõigil abikäpp külge panna ja hoogu lükata: Hooandja Link

Ürituse koduleht siin

FB (Facebook aka kärsakataloog) leht siin

Raske mitte mõelda nilbelt

Vahel on tõesti keeruline mitte nilbelt mõelda. Eriti kui mõni asi on nii üheselt mõistevalt nilbe.
See kujuke on hotellis minu korusel

Reisikiri: Manila

Saabusin eile Manilasse (Filipiinid) tööreisile. Praegu on aega natukene muljetada.
Tulek oli pikk, kolm lendu, ning ajaliselt läks sinna alla suht terve päev (rääkimata ajavahest). Igas lennujaamas jälle uus turvakontroll. Eestist Amsterdami, Amsterdamist Hong Kongi ja Hong Kongist Manilasse. (kaardi pealgi näha et päris muljetavaldavalt korralik reis)

Üllatus üllatus- Estonian Airi lennuk alustas sõitu Eestist nii 15 minutit hiljem (lausa irooniline, et nende lennukiajakiri kannab nime In Time) Amsterdami lennujaam oli vana tuttav ja ka kõik sealsed kohutavad suitsuruumid olid tuttavad.

Hong Kongi lennujaamas olid enamus reisijatest peajagu lühemad ja rääkisid hieroglüüfides. Tundus, et mul läks suhteliselt õnneks, et edasi viiv lend läks väravast üks, ja ma saabusin kohale nii värav 20 kandis, samas kui paistsid ka sildid väravanumbritega üle viiesaja. Kuigi ka see vahemaa oli kõva kakskümmend minutit jalutada.

Manila enda lennuväli nii hiigelsuur ei tundunud, aga juba sellest väljudes sai selgeks, et tegemist on hoopis teistsuguse maailmaga. Esiteks oli parajalt palav ja niiske (nagu oleks väga lahjas aurusaunas kogu aeg), teiseks oli näha päris palju turvamehi. Ega sind enam niisama lennujaama tagasi ei lastud, kui sa sealt juba välja olid läinud.  Kohalikud olid jube viisakad. Kõikide jaoks olin Sir või Mister.

Autosõit on küll suht pimedas ja vihmasajus, aga midagi on näha. Liiklus on suht kohutav ja iga kümne sekundi tagant laseb keegi kuskil ikka signaali. Liiguvad ka väiksemad bussid, mille aknad on kaetud kilega (soe ju, vaja lihtsalt tuult ja vihma eemal hoida). Teede rägastik tundub üüratu ning pilvelõhkujaid paistab igalt poolt. Uurin tellitud taksojuhilt, et palju siin linnas ka inimesi elab, ta pakub et ligi poolteist miljonit. (ja ei panegi väga mööda).



Hoone sissepääsu juures on jälle turvakontroll. On lausa metallidetektor ja valvekoer - kott vaadatakse läbi sealsamas.

Hotell algab neljandalt korruselt üüratus hoones. Töötajaid on palju - peale adminnide on ka niisama abistajaid, valves seisjaid, turvamehi ning kõik kellest möödud soovivad head päeva.  Selleks et saada oma toa korrusele tuleb liftis enne numbri valimist läbi tõmmata toa kaart.

Vaade toa aknast

Toas on mõnus jahe 22,5 kraadi. Väljas lämbe ja palav ning tekitab väga kiiresti soovi pessu minna. Väsinud pea ei hammusta enam midagi läbi. Juba toll ja hotelli registreerimine oli autopiloodi peal. Käin pesus ära, toksin natukene arvutis ja keeran kerra ära. Päevane reis on mõjunud suht laastavalt: seedimine on lennukitoidust paigast ära ja pea valutab justkui enne migreenihoogu.

Hommikul ärkan vara - üllatavalt hea enesetundega - ja kohtun kolleegiga hommikusöögilauas. Selgub, et töökohustused algavad alles õhtul (nii kaheksa paiku kohaliku aja järgi (eestis on siis u päeval kell kolm)) ja seda hommikul seitsmeni välja. Kas nii mööduvad ka ülejäänud päevad, seda ei tea. Tahaks igatahes natukene ka ringi vaadata ja paar postkaarti saata. Osta küll väga palju midagi ei saa, sest kotis on ruum piiratud (tööreis, ma tulin ainult käsipagasiga) 

Pidev ülim viisakus ja tohutu turvakontroll tekitavad aga ise-eneset päris palju paranoiat. Töökaaslane, kes antud kanti rohkem tunneb, mainis et tegemist siiski linna rikkama rajooniga ja siin väga suurt ohtu ei ole ja niikaua kui sa kraanivett ei joo ja kahtlasest kohast sööki ei hangi ei tohiks ka tervisega midagi juhtuda.

Põnev elu eksole.
Eks näis palju töökohustuste kõrvalt veel aega jääb, et muljetada