Püsivad ja ajutised asjad elus

Täna hommikul jõudis unesegasena mulle kohale, et mitmed asjad on minu jaoks tunnetuslikul tasandil jaotatud nö püsivateks või ajutisteks nähtusteks ning vastavalt jaotisele suhtun ma neisse erinevalt. Ma usun, et paljudel on selline jaotus ning see mutub vastavalt eluseisule.

Järgnev on lihtsalt minu hetke sisemise jaotuse peegeldus. (ja ma olen ka kindel, et kõik asjad ei tule siin kirjutades meelde).

Püsivad

SöökVõibolla on asi selles, et ma pole kunagi kogenud suurt nälga, aga söök on minu jaoks olnud alati püsiv nähtus. Ehk on see ka põhjus, miks ma söön ennast väga harva üle. Alati on midagi süüa ja kui ei ole siis saab seda juurde hankida. Sellepärast ma ei pööra söögile ka väga palju tähelepanu ning söön seda, mida on. Kui ma tõesti söön külmkapist miskit ära, mida partner tahaks ise nosida, siis jumala eest, alati saab juurde tuua - see on ju kõigest söök.
Kartulisalat näiteks on pidupäeva toit, aga eks neid pidupäevigi ole olnud niivõrd palju, et see on muutunud kuidagi ... tavaliseks.

Internet
Facebook, twitter, uudised, filmid, sarjad jne on kogu aeg olemas ja olgi, et eks ma isegi jään vahel sinna tuiama, häirib mind see ajakulu mis sinna läheb. Ega internet pole jänes, mis eest ära jookseb. Sa võid igal hetkel sellega tegeleda ning minu jaoks on see tõsiselt vajalik vaid siis, kui mul on vaja lihtsalt aega veeta (pikk bussisõit, kellegi ootamine jne) või aju mõnest muust asjast puhata.

Lugemine

Lugemisega on minu jaoks umbes sama tunnetus, mis internetiga - ajaveetmine või aju puhkamine, aga ega see eest ära ei jookse. Siin on aga konflikt, sest raamatud on siiski asjad ning asjad on minu jaoks ajutised.

 

Asjad
Asjad tulevad ja lähevad aga nende liikumine on minu jaoks justkui omamoodi konstant. Mind kuidagi segavad esemed ja asjad, mida keegi ei kasuta. Miks on mul hunnik T-Särke, mis passivad tühja, samas kui kindlasti leidub maailmas inimesi, kes neid rohkem vajaks ja väärtustaks? Iga asi mis ei ole kasutuses, on minu jaoks kuidagi ressursi raiskamine. Muidugi ma laenan oma raamatuid välja, kui ma ise neid samal ajal ei loe ja vahel ei saagi neid pärast tagasi. Kunagi oli mul terve sõrmuste isanda seeria riiulis, kõikide lisadega. Sellest on alles vaid kääbik ja kuhu ja kelle kätte teised raamatud liikusid - pole enam õrna aimugi. Ju siis kellegil teisel oli neid rohkem vaja. Olgu siis nii.
Mul on seega ka väga vähe asju, mis on sentimentaalse tähendusega ning mille kadumise või katki mineku puhul ma tõesti kurb oleksin.

 

Ajutised

Inimesed
Inimesed tulevad ja lähevad. Nii meie elus kui ka üldse elus. Väärtustagem neid, niikaua kuni nad meil on.

 

Elu

On ajutine ning olgugi, et paljude jaoks võib see tunduda morbiidne mõte, siis minu jaoks aitab see elu just pigem väärtustada.

 

Inspiratsioon

Ohoo, kui see tuleb peale, siis see on ikka korralikult peal ja nii on. See on üks nendest kohtadest mu elus, kus ma tõesti luban edal muutuda kiirrongiks, mis kihutab vaid ühes suunas, unustades mõneks ajaks kõik muu. Millegi loomine on väärtus omaette.

Võibolla on asi ka selles, et ideedel on kombeks painata ajusoppe, kuniks nad sealt välja saavad. (tõsi, vajadusel saab kasutada planeerimise taktikat. Vaatad aga ideele sügavalt otsa ja ütled: "Nii, praegu mul pole aega sinuga tegeleda, aga näe homme kell 12 on mul sinu jaoks aega. Ma panen su ilusasti siia kirja, eksole, ning selle ajani ära palun tülita mind.)

Hetk olla

See on veits kummaline värk aga mulle vahel meeldib lihtsalt olla. Olla ja tajuda. Eriti pimeduses (elagu Eesti talved). See annab kuidagi energiat, toob mind rohkem hetkesse kohale. Ei, ma ei lesi pimeduses mõeldes asjade peale, ma lihtsalt olen. Nagu omamoodi meditatsioon - pinna peal oled sa kohal aga kuskil alateadvuses saavad mõtted aega olla ning tulevad sealt hiljem oluliselt paremini välja. Sa nagu looksid tühja ruumi enda jaoks, mida on võimalik täita.

Äge oleks ka kahekesi nii lihtsalt olla, aga seda kogemust pole mul olnud.

Kontakt

See on see kui sa jagad teise inimesega (või ka mitmuses) midagi nii võimast, et ajataju kaob.
See võib olla seksuaalne kontakt, võib ka olla lihtsalt flirt ja tõmme, aga võib ka olla emotsionaalne või kummaliselt hingelis-spirituaalne kontakt. Samamoodi võib see olla mäng ja lapsik koos lollitamine. Seda on raske sõnastada. See on see peale mida sa tunned, et olid täielikult nähtud ja aksepteeritud, nii nagu sa oled oma kiiksude, veidruste ja kummaliste mõtetega. Sa tunned hinges soojust ja põlemist ning su usk inimkonda on suurenenud. Tore, noh!

See ei ole midagi sellist, mida sa saad sundida, aga kui see tuleb siis see hetk või kogemus lihtsalt ... jätab sinu sisse miski hõõguva jälje ning sind tabab soe lainetus alati kui mõtled sellele kogemusele tagasi.

Kokkuvõte

Midagi oleks nagu puudu, eksole? Mul on siin jaotus, aga puudu on seletus. 

Siin see siis on: Minu jaoks on ajutised asjad ALATI tähtsamad kui püsivad. 

Siin siis mõned näited:
* Olles inspireeritud ja loomingutuhinas või mõne inimesega kandvas kontaktis (ka impros juhtub seda tihti), ei oma söök tähtsust, ma lihtsalt unustan selle - kui see tunne enam ei kanna, vot siis võib kõht tühjaks minna.

* Kirehoos (kontakt) ei oma tähtsust asjad, mis ette jäävad. Kui need lähevad katki, siis need lähevad katki - alati saab uued osta ning siis pole need mitte lihtsalt uued asjad vaid uued asjad, millel on oma lugu rääkida, mis teeb seest soojaks.

* Ma ei suuda täielikult mõista probleeme emotsioone, mis on seotud minu jaoks püsivate asjadega. Midagi läks katki ja see ei ole sentimentaalse väärtusega? Savi, ostame uue, kui on vaja. Sööki on vähe, fain pood on lähedal jne. Vahel on mul isegi raske mõista teiste tugevaid emotsioone selles vallas, sest mul neid lihtsalt ei ole (eks igaühel ole omad prioriteedid)

* Kahekesi koos filmi/sarja vaatamine või üksteise otsas lösutades raamatu lugemine on küll äärmiselt tore tegevus ... tihti (aga mitte alati!) istub mul sellel ajal kuskil ajusopis segav tunne, et me raiskame aega ja elu. Selle tegevuse asemel võiks olla nii palju enamat. Raamatud, filmid, sarjad - need ei kao kuhugi. Inimesed samas - nii mina kui ka persoon mu kõrval - on ajutised. Võiks hoopis teha midagi koos ning olla täielikus kontaktis. No kui nüüd mõtlema hakata siis eks mõne filmi lõpp on jäänud kunagi ka nägemata sest kirehoog tuli peale, aga see on hoopis teine jutt.

Muidugi, jah, kui valik langeb mitme ajutise väärtuse vahele, siis see on juba keerulisem ning oleneb täielikult hetke vajadustest ning sisemisest puudujäägist - elik, mis on see, mida mul kõige rohkem hetkel vaja on.


Sellised mõtted siis tänasest hommikust. Millised on aga sinu püsivad ja ajutised asjad elus?

Cheers!