Must ja valge

Pimedus jookseb endiselt sabas.
Maailm on kui malelaud - on nii mustad kui ka valged ruudud - lihtsalt vahel võtavad mõned käigud rohkem aega.

Vahel on ainsaks pääseteeks pimeduse varjust kinnitada ise-endale "Võibolla kunagi, aga mitte täna", just kui lükates edasi paratamatust.Ma proovin mitte mõelda sellele, kas ma suudan seda igavesti edasi lükata.

Ja on väheseid, kes tegelikult näevad seda pimedust maski taga, kes märkavad ja aksepteerivad.

Enamike jaoks olen ma siiski hea, toetav, brutaalselt kahtlase huumoriga lavapartner.

Ega ma musti ruute ka väga ei lehvita, kuid see ei tohiks olla ka üllatus.
Enamik valgetest ruutudest on selleks, et mustad ei võidutseks. Et ma ei näeks liialt musta - ja nii ei näe seda ka teised. Ka terapeut näeb enamasti vaid maski.

-----

"...mõistmata rütmi negatiivse ja positiivse pooluse lahutamatust, kardame et Must võib mängu võita. Aga mäng "Valge peab võitma" pole enam mäng. See on võitlus - võitlus, mida saadab krooniline kurnatus, kuna eesmärk on sama jabur kui üritada lahti saada orgudest, nii et alles jääksid ainult mäed."