Mediteerimisest, mõtetest ja elust

Ma hakkasin mediteerimisega katsetama juba teismelise eas. Kuna mu ema oli vaimsetest teemadest huvitatud, oli ka kodus tol ajal suhteliselt palju esoteerilist materjali millest šnitti võtta. Ühe kindlat moodust, mida ma igapäevaselt oleks viitsinud teha, ma siiski ei leidnud. Ma olin selle jaoks liiga püsimatu ja olen seda endiselt. Ja olgem ausad, istuda tund aega ühe koha peal ja mitte midagi muud teha kui tajuda, tundub kuidagi ebapraktiline. Kümme minutit - seda võib, aga ka mitte iga päev.

Ma ei mäletan millal see täpselt juhtus (kuskil täiskasvanueas), aga mingil hetkel õppisin ma olema hetkes, tehes kodutöid. Mitte siis kooli koju jäetud töid vaid näiteks nõusid pestes. See oli nagu omamoodi meditatsioon käigu pealt. Sel ajal suutsin ma keskenduda täielikult vaid tegemisel olevale tegevusele ja olla siin ja praegu. Koristamine oli selleks lihtne, pesemine samuti, söömine keerulisem, kirjutamine kuidas kunagi - aga neid tegevusi, millele suutsin ma täielikult keskenduda neid tehes tuli järjest juurde.

Ise-enesest ei tundu see just suur saavutus. "Vau, sa pesid nõusid ja tegelesid ainult nõude pesemisega? Sest keegi teine ju seda ometigi ei tee," ütleksid selle peale enamik inimesi, keda ma tean.

Ma isegi ei oleks noorena sellisest saavutusest aru saanud. Nüüd aga, nähes ja kogedes seda, kui vähe täiskasvanud inimesed elavad päriselt, leian ma et see on suur saavutus ja seda ei ole alati just lihtne teha.

Olgem ausad. Enamik inimestest on mõtlemis-sõltlased. Meile nii hirmus väga meeldib mõelda. Aga mõte ei ole tegelikkus. Ja nii me unustamegi tööle minnes võtmed koju, sest me mineku ajal mõtlesime me selle peale, mida on õhtul peale tööd vaja poest tuua ja ei olnud tähelepanu et reaalsusega tegeleda. Ja nüüd selleasemel et üldse poodi minna, tuleb hoopis lukksepp kutsuda.

 Mõtlemine kulutab energiat ja võtab meie tähelepanu endale. Kes ei oleks jäänud näiteks filmi vaadates mõttesse miski oma teema üle ja siis avastanud et oot oot mis filmis vahepeal juhtus? Veel hullem muidugi kui see juhtub vestluse  mitte telku vaatamise ajal. Filmi saad sa veel tagasi kerida, aga sõbrale öelda et "Oot, see sinu jaoks raske teema millest sa just rääkisid... äkki sa saad uuesti rääkida, ma jäin mõtlema ja ei kuulanud," on oluliselt raskem.
Tehes kahte asja samal ajal (aka mõeldes poenimekirjale ja lahkudes kodust) ei keskendu me tegelikult kummalegi täielikult.

Ma ei ütle, et mõtlemine halb on - aju on vägagi vajalik organ (väidavad erapooletud teadlased) - aga paljud meist kasutavad mõtlemist ebapraktiliselt.

Ehk oled sinagi, kallis lugeja, olnud näiteks õhtul pikalt üleval, sest und ei tule, sest sa mõtled erinevate asjade peale (näiteks hommikul on eksam või reisile minek või midagi taolist) ja sa lõpuks ei puhka tähtsaks päevaks välja. Ja on see siis praktiline?

Mõtlemine on töövahend ...nagu labidas (oh, milline hea tsitaat). Sa ei kaeva ju kogu aeg auku, ainult siis kui sul seda vaja on. Miks sa aga mõtled siis, kui sul seda tegelikult vaja ei ole?

Ma ei tea miks me seda kipume tegema - äkki me oleme lihtalt nii programmeeritud. Osa vastutust on kindlasti ka kasvatusel ja kultuuril kanda. On nagu ta on, aga väga mõistlik ta alati ei ole.

Võtkem näiteks depressioon, mille suureks osaks on hunnikutes tugeva emotsiooniga mõtteid, mis on lihtsal vales suunas mõeldud. Me suudame mõelda ennast nii rõõmsaks kui ka masendunuks ja mõlemad on ju füüsilised ilmingud (näiteks tekivad emotsioonist ka muutused immunsussüsteemis)

Mõtlemine on paljuski nagu kahe teraga mõõk. Sellega saab hästi rünnata ja vajadusel kasvõi leiba viilutada, aga on oht ka ise lõigatud saada. (eee... jälle huvitavad seosed) Kui sul oleks selline relv, siis sa ju ei jookseks kogu aeg sellega ringi vaid paneks selle enamikuks ajaks tuppe, et mõni õnnetus ei juhtuks ja võtaks välja vaid siis kui on vaja. Samamoodi proovin ma suhtuda ka oma mõtlemisse, eriti kuna ma tean kui sügavaid haavu see tera sissepoole võib lõigata.

Kui sa oled harjunud püsivalt mõtlema, on alguses väga keeruline. Kuidas ma lähen seltskonnas juttu ajama ja üldse ei mõtle ette, et kuidas keegi tunneb või mida ma üldse ütlen või mida ma peaksin tegema? Vastus on lihtne: usaldad ennast ja proovid. Ja alati ei lähe täppi, see on kindel. Lased asjadel minna, nii nagu nad lähevad. Kui vaja, saad sa oma mõõga välja võtta, aga ole sel juhul ka teadlik selle hinnast.

Mida ma mõtlen antud kontekstis hinna all? No oletame, et sa ajasid sõpradega juttu - rebisid kildu jne - oma instinktide ja siira olemisega. Siis aga suutsid sa kedagi kogemata haavata - tegid lolli nalja näiteks - ja hakkad hiljem selle üle mõtlema. Sa võid mõelda välja, et ohoo, see teema on sõbra jaoks valus, ma proovin seda enam mitte puudutada. Sa võid ka mõelda, et sa oled igavene sitanikats, kes ei saa isegi sõpradega suheldud. Sa võid mõelda, et see sõber nüüd vihkab sind ja ei anna kunagi andeks. Sa võid mõelda, et sõbra tunded on põhjustatud sõbra enda sise-elust ja sina ei põhjusta neid.
Sa võid mõelda erinevaid asju. Aga paljud meie mõtetest ei ole tihtilugu realistlikud. Me ei tea mida teised mõtlevad, me ei tea mida nad tunnevad ja kohe kindlasti ei tea me mida tulevik toob. Meie informatsioonihulk on piiratud.

Olgugi, et inimeste mõtlemisest ja selle irratsionaalsusest on räägitud palju, unustame me selle siiski tihti ära. Mõtlemine on ju ometigi sotsiaalselt tunnustatud tegevus. Kui sa ei mõtle siis sa oled järelikult mingi ullike.

Ma aga õppisin kindlate tegevuste ajal mitte liialt mõtlema. See oli omamoodi tegevuslik meditatsioon. Sel hetkel ei oleks mul isegi mitte pähe tulnud, et ma võiks seda laiendada ülejäänud elule. See tundus kahtlane. Pealegi, sa ju pead mõtlema, muidu sa teed vigu. Onju? (sest ometigi kui sa kõik korralikult läbi mõtled oma irratsionaalse ja vigaderohke mõtlemisega, siis ei tee sa ju ometigi ühtegi viga ... eks?)

Alles siis kui ma hakkasin improga tegelema, sain ma aru, et midagi hullu ei juhtu. Sa võid minna täiesti ilma mõtlemata (ideaalis muidugi nii peakski, aga paratamatult meilegi meeldib ka vahel natukene ette mõelda) lavale ja kõik läheb ikkagi hästi, sa saad hakkama sellega mis kohapeal sünnib ja midagi hullu ei juhtugi... vau uskumatu... Pluss sul on laval päris tunded ja päris kontakt. Sa oled vahetu, vaba ja siiras, tolles hetkes, siin ja praegu ja sa ei tea kuhu kõiks see edasi viib. (seda siis peamiselt pikas vormis, kus rõhk on inimeste omavahelistel suhetel. Lühemas vormis on rõhk huumoril ja kohalolek on natukene teistmoodi)

Ideaalis võiks ju ka elu selline olla. Et sa oled vaba, vahetu, siiras, hetkes ja usaldad seda mis tuleb ja seda et mis-iganes tuleb - sa saad hakkama.

Paljud arvaksid seepeale, et kui sa ei mõle siis sa võid igasugu lolluseid teha. Jah teoreetiliselt võid kindlasti ja ka mõeldes võid sa igasugu lolluseid teha. Üks ei välista teist. Mingi elukogemus (kasvatus? sotsiaalne mõistmine? olukorra tajumine? teadlikkus? vms) käib sinuga alati kaasas ka siis kui sa ei mõtle. Kui sa mõtlemise kõrvale jätad, ei ole sa kohe mingi imbetsill, kes Steffani ees külastajale perset näitab ja süüa tehes hapukoore asemel PVA liimi kasutab. Kui sa tõesti mõtled vaid selle pärast, et sa kardad, et sa ilma mõtlemiseta oled sa selline imbetsill ja ainult mõtlemine ja planeerimine hoiab sind tagasi, siis ma soovitan mõne spetsialisti poole pöörduda.

Olgem ausad, mõtted tulevad tegelikult suht automaatselt - aju otsib seoseid, see on aju töö. Aga igat asja, mis ta toodab pole vaja kasutada. "Doseerida vastavalt vajadusele" oleks see silt, mille ma analüüsivale ajule kleebiks. Ja ka doseerimise määrab sel juhul vaid meie intuitiivsus ja elukogemus.

Värskendav on laval kogetud vabadust ja vahetust ka elu teatrilavale tuua.

Värskendav minu jaoks, aga tüütu mõne teise inimese jaoks kes elab enda aju poolt tekitatud petekujutelmas, kus kõik on selge (tegelikult ei ole elus ju midagi mis oleks mustvalge ja selge), põhjendataud (põhjenduse/seletuse leiab igaüks, aga see on kõigest meie mõte sellest mis on, mitte reaalsus ) ja ratsionaalne (No ei. Teadlaste järgi kohe väga kindel ei).

Nii ta on.