Improfestival Tilt

Eesti esimene (rahvusvaheline) improteatrite festival toimub18-19 oktoobril Tallinnas,
Telliskivi Loomelinnakus.

Miks kirjutasin ma aga eelnevas lauses sõna rahvusvaheline sulgudesse?

Peamiselt sellepärast, et meil ei ole koos veel piisavat summat, et katta väljamaa truppide reisiga seotud kulusid.

Siin on võimalik aga kõigil abikäpp külge panna ja hoogu lükata: Hooandja Link

Ürituse koduleht siin

FB (Facebook aka kärsakataloog) leht siin

Raske mitte mõelda nilbelt

Vahel on tõesti keeruline mitte nilbelt mõelda. Eriti kui mõni asi on nii üheselt mõistevalt nilbe.
See kujuke on hotellis minu korusel

Reisikiri: Manila

Saabusin eile Manilasse (Filipiinid) tööreisile. Praegu on aega natukene muljetada.
Tulek oli pikk, kolm lendu, ning ajaliselt läks sinna alla suht terve päev (rääkimata ajavahest). Igas lennujaamas jälle uus turvakontroll. Eestist Amsterdami, Amsterdamist Hong Kongi ja Hong Kongist Manilasse. (kaardi pealgi näha et päris muljetavaldavalt korralik reis)

Üllatus üllatus- Estonian Airi lennuk alustas sõitu Eestist nii 15 minutit hiljem (lausa irooniline, et nende lennukiajakiri kannab nime In Time) Amsterdami lennujaam oli vana tuttav ja ka kõik sealsed kohutavad suitsuruumid olid tuttavad.

Hong Kongi lennujaamas olid enamus reisijatest peajagu lühemad ja rääkisid hieroglüüfides. Tundus, et mul läks suhteliselt õnneks, et edasi viiv lend läks väravast üks, ja ma saabusin kohale nii värav 20 kandis, samas kui paistsid ka sildid väravanumbritega üle viiesaja. Kuigi ka see vahemaa oli kõva kakskümmend minutit jalutada.

Manila enda lennuväli nii hiigelsuur ei tundunud, aga juba sellest väljudes sai selgeks, et tegemist on hoopis teistsuguse maailmaga. Esiteks oli parajalt palav ja niiske (nagu oleks väga lahjas aurusaunas kogu aeg), teiseks oli näha päris palju turvamehi. Ega sind enam niisama lennujaama tagasi ei lastud, kui sa sealt juba välja olid läinud.  Kohalikud olid jube viisakad. Kõikide jaoks olin Sir või Mister.

Autosõit on küll suht pimedas ja vihmasajus, aga midagi on näha. Liiklus on suht kohutav ja iga kümne sekundi tagant laseb keegi kuskil ikka signaali. Liiguvad ka väiksemad bussid, mille aknad on kaetud kilega (soe ju, vaja lihtsalt tuult ja vihma eemal hoida). Teede rägastik tundub üüratu ning pilvelõhkujaid paistab igalt poolt. Uurin tellitud taksojuhilt, et palju siin linnas ka inimesi elab, ta pakub et ligi poolteist miljonit. (ja ei panegi väga mööda).



Hoone sissepääsu juures on jälle turvakontroll. On lausa metallidetektor ja valvekoer - kott vaadatakse läbi sealsamas.

Hotell algab neljandalt korruselt üüratus hoones. Töötajaid on palju - peale adminnide on ka niisama abistajaid, valves seisjaid, turvamehi ning kõik kellest möödud soovivad head päeva.  Selleks et saada oma toa korrusele tuleb liftis enne numbri valimist läbi tõmmata toa kaart.

Vaade toa aknast

Toas on mõnus jahe 22,5 kraadi. Väljas lämbe ja palav ning tekitab väga kiiresti soovi pessu minna. Väsinud pea ei hammusta enam midagi läbi. Juba toll ja hotelli registreerimine oli autopiloodi peal. Käin pesus ära, toksin natukene arvutis ja keeran kerra ära. Päevane reis on mõjunud suht laastavalt: seedimine on lennukitoidust paigast ära ja pea valutab justkui enne migreenihoogu.

Hommikul ärkan vara - üllatavalt hea enesetundega - ja kohtun kolleegiga hommikusöögilauas. Selgub, et töökohustused algavad alles õhtul (nii kaheksa paiku kohaliku aja järgi (eestis on siis u päeval kell kolm)) ja seda hommikul seitsmeni välja. Kas nii mööduvad ka ülejäänud päevad, seda ei tea. Tahaks igatahes natukene ka ringi vaadata ja paar postkaarti saata. Osta küll väga palju midagi ei saa, sest kotis on ruum piiratud (tööreis, ma tulin ainult käsipagasiga) 

Pidev ülim viisakus ja tohutu turvakontroll tekitavad aga ise-eneset päris palju paranoiat. Töökaaslane, kes antud kanti rohkem tunneb, mainis et tegemist siiski linna rikkama rajooniga ja siin väga suurt ohtu ei ole ja niikaua kui sa kraanivett ei joo ja kahtlasest kohast sööki ei hangi ei tohiks ka tervisega midagi juhtuda.

Põnev elu eksole.
Eks näis palju töökohustuste kõrvalt veel aega jääb, et muljetada

Pesa koomuskitele

Kuna midagi peab ju oma ajaga ette võtma siis nüüd loodud ja enamvähem kasutussõbralikuks tehtud pesa olemas minu koomuskitele.
Luban hardalt lisada minimaalselt ühe pildi nädalas. Ja äkki paraneb selle käigus nii minu huumorimeel ja ka joonistusoskus.

Kasutajasõbralikkust annab parandada kui tunnen end kodusemalt PHP ja WP maastikul. Aga plaanis on see küll. Praegu on selline okei, aga saab ka paremini.

Praegune joonistus stiil on endiselt paberil pilt - pildista üles - paranda pilditöötlusprogrammis - lisa tekst ja värvid ... kindlasti annaks paremini ja kiiremini. Peab arenema, mõtlema ja proovima.

Paistab, et tuleb pidlikesi peamiselt Inglise keeles, mõned üksikud ka Eesti keeles. Eks ka nende eristamine oleks rohkem vajalik. Püsivat lugu veel ei ole, aga mingid korduvad tegelased vaikselt juba tekkivad, eks näis.

Ja huumorimeel on mul alati natukene imelik olnud.

Pesa siis siin
http://comicz.juhe.ee/

Erinevalt sellest blogist saab seal lausa pilte kommenteerida ja ka laikida. Vau.

Cheers!

Kas pikad juhtmed või sotsiaalne peegeldamine

Huvitav käitumismuster, mida täheldasin juba väiksena:

Kui tuli halb uudis, siis ... ma võtsin seda rahulikult.
Elu on elu ja asju juhtub. Kõik elav peab ükshetk lahkuma, muutus on ainus konstant jne Ma sain sellest juba väga väiksena aru - võibolla ei suutnud küll kõike sõnastada, aga ikkagi.

Tihti arvati sel juhul, et ma ei saanud olukorra tõsidusest aru. Et ma olen selleks liiga noor, eitan või midagi sellist. (Tagantjärgi saadaks ma kõik nii arvajad metsa arenema)

Mõne aja pärast tundsin ma aga, et midagi on valesti. Olukorrast mõjutatud inimesed minu ümber olid katki, samas kui ma ise olin ikka sama positiivne ja rahulik kui enne.
Oli mul midagi viga, mingi sotsiaalne hälve?


Ja see mis järgnes oli pigem alateadlik. Ma hakkasin vaikselt omistama nende katkiste inimeste tundeid, vaateid jne. See muidugi võttis aega, aga lõpuks olin ka mina sama katki ku nemad.
Samas olid nemad selleks ajaks juba esialgsest shokist üle ja tervemad ... seega olin mina ainus katkine hing. Vahi kuradi irooniat, eh.

Näen praegu midagi sarnast ja küsimus, mis mul kõige sellega tekib on: Kas ma olen lihtsalt viivitusega (pikkade juhtmetega) inimene või lihtsalt nii sotsiaalselt mõjutatav, et ma peegeldan kogu seda kupatust? Kuidas kurat sellest lahti saaks?

Totter igatahes

Emotsionaalne ängistatus

Vahel tahaks lihtsalt öelda, et kõik on persses ...

 ...ja siis sa avastad, et sul pole enam seda auku, kus seda öelda.
Ja seegi on omamoodi sitt tunne.


Ühed on harjunud, et sa oled iseseisev ja saad alati hakkama, for gods sake, isegi oled alati valmis toeks olema. Jooksed vajadusel kohale nagu kiirabi... püsid kasvõi öö läbi lohutades üleval... kutsud päris kiirabi kui vaja... 

Teised on ise peaalaspidi oma mülkas ametis. Kuigi, eks seegi on omamoodi kummaliselt irooniline heategu, kui sa räägid kellelegi oma sitast, mille peale ta tunneb ennast kohe paremini sest tema sitt pole üldse nii hull ....

Kolmandate jaoks tahad sa ise tugevat nägu näidata, sest jah on pepp, aga tegelikult saab ju hakkama  ... eksole...

Oma soovis näidata ennast tugeva ja alati rõõmsameelse inimesena oled sa ära lõiganud kanalid, kus sa saaksid olla midagi muud...

... ma olen ju ratsionaalne inimene. Täiskasvanud inimene- Kõik on läbi mõeldud ja paanitsemiseks pole põhjust. Kõik on okei. Kui nii ei saa, siis saab teistmoodi ...



kinnitad sa endale. Oled härra loogiline nagu karupoeg puhh. Ning pole hullu, näitlemisoskus on hea Sa oled seda ju ennegi teinud...
Ja tegelikult sa ju usud,
et pole põhjust muretsemiseks ...
või vähemalt tahad seda uskuda... 
Ja samas, ikkagi...

kuskil selle ratsionaalsuse taga on peidus pisikene emotsionaalne pool,
kellele ei meeldi et maailm nii kiirelt muutub,
kes tahaks lihtsalt ennast nurka tõmmata ...
saata kõik vaikselt vittu..
ja lihtsalt olla seal ...
elu tuulte ja tormide
lükata ja tõmmata ...
lihtsalt olla seal ja oodata
kuni tuleb keegi päästma ...
kuni tuleb keegi...
ja su sitast välja veab...

(vau milline postmodernistlik emoluuletus just siia tuli)

Eks igaühel ole omad rollid. Vahel on lihtsalt raske loobuda soovist langeda ohvri rolli ... sest tegelikult sa ju tead, et sellest ei ole kasu. Aga on siiski mingid emotsioonid seal mis vajavad oma välja elamist ... šhokk elust enesest...

Oi kui väsitav on vahel olla tugev... teha nägu nagu kõik okei ja lihtsalt teha seda edasi, mida on vaja teha ... oskamata nende taustatunnetega midagi asjalikku ette võtta .... ja siis nad lihtsalt on ...
ja sa tunned kuidas nad käärivad...



Natuke päris nõme



See stiil kuidagi kõnetab. Põhimeloodia on ju olemas ... või kuidas..

Koomuskit

Mõned tänased kiired joonistused 

Inspiratsioonipaarike