Ei ole ju mingi üllatus, et meie emotsioonid mõjutavad meie füüsilist enesetunnet. Kui sul on ikka suur stress siis sa oled ka rohkem haige - selge see. Samuti mõjub füüsiline tegevus vaimule hästi.
Nagu juba vanad Roomlased ütlesid: keha ja vaim käivad ilusasti käsikäes.
Avastasin enda puhul aga omamoodi tagurpidi võlts reaktsiooni.
Käisin nimelt hiljuti silmakontrollis ja tellisin ka uued prillid. Silma uurimise käigus selgus aga tõsiasi, et mehed ei nuta ja see konkreetne mees-isiksus kohe üldse mitte. Silmade kuivuse sündroom. Kui tavaline silm toodab mõõdiku järgi 6 mm pisaraid antud ajavahemikus, siis minu silmad tegid napilt üle ühe mm. Ehk siis kuiv nagu Sahhaara kõrb. (ja läätsesid ei tohiks üldse kasutada)
Kuidas seda aga ravida? Eks ikka silmale meelde tuletades kui tore on märg olla ehk siis püsivalt tilgutades. Töö kõrval soovituslik iga kahe tunni tagant.
Ja ma olen korduvalt märganud kuidas niipea kui silmad tilkadest täis saavad läheb laksti emotsioon alla.
Aga miks?
Taustal käiv alateadlik loogika võiks äkki olla midagi sellist:
silmad on märjad järelikult on kurb
-> kui ei ole kurb, siis tuleb teha kurvaks, sest muidu pole märgadel silmadel põhjust.
Üks võimalik seletus vähemalt ja ma ei taju et ma seda veel väga kontrollida suudaks.
Täiesti tobe on igatahes ennast 4 korda tööpäeva jooksul (okok tegelikult enamasti ma unustan ja tilgutan 1-3 korda) emotsionaalselt põhja tilgutada ja siis jälle üles ronima hakata et saaks jälle põhja tilgutada, et saaks jälle üles ronida... jne (ving ja hala)
Laupäeva hommik. Äratuskell piniseb kell 8:40. Uniselt lükkan äratuse edasi. Sitt on olla. Tõesti sitt. Selline päev kui ei tahaksi teki alt välja tulla. Pea lõhub nagu jagaja.
Mitte et oleks eelmine õhtu joonud. Ei ainult improproov oli ja siis jalutuskäik vanalinnas, mille käigus sai tulevase etenduse (esikas 19. aprill) plakateid üles pandud. Ja kuna oli suhteliselt soe ja mõnus olin ma palja peaga. No vot nüüd tagajärge. Kurat küll.
Aga ei saa edasi magada. Tööd on vaja teha. Pealegi õhtul plaanis proovida lavalaudu standupperina Nokus. Kuradi hea ajastus ikka.
Ajan end voodist välja, keeren tableti sisse ja proovin tööd teha. Ekraani kuma ärritab silmi ja kassikarvad ärritavad lõhnameeli. Iiveldama ajab, aga pole midagi teha.
Proovin tööle keskenduda. Läbi valu on see aga suhteliselt raske - tabletiraisk kah ei mõju.
Hakkab külm. Keeran ennast riietega teki alla ja proovin kõigest hoolimata tõsine olla. Vasak silm on nii jaburalt tundlik, et seon endale rätiku ümber pea ja silma ning teen vaid ühe silmaga tööd. Näen ühe silmaga välja nagu tänapäevane hipster voodipiraat. Mis teha, tervis on selline. Ja siiski, on ka hullemat peavalu olnud.
Mõtlen et kui irooniline on täna just standupi teha. Eile oli lahkunud venna sünnipäev, täna oli mu tütarlaps matustel ära, mina valudes maas, aga lavale minek oli kuu aega tagasi juba kokku lepitud - seda ei saa ju ära öelda. Kuidagi nii on see alati olnud - huumor läbi elupasa ja valu. Mu huumorimeel sai aluse just peale venna lahkumist - hakkasin siis paaniliselt anekdoodiraamatuid lugema, et kuidagi elusitale leevendust leida. Ja sealt sai mu huumorimeel alguse. Selles valutavas hetkes tundus see kõik nii kummaline.
Järjest raskem ja raskem on tööle keskenduda. Proovin taustamuusikat - on valus. Proovin ilma - tuleb uni. Jobtvõimatt. Õnneks aeg väga ei venigi. Vahelduseks ja meeldetuletuseks räägin õhtuse lavateksti paar korda diktofoni (5 min - ehk siis väike paus tööst). Proovin seda võimalikult elavalt teha et eluvaim sisse tuleks. Asi on aga ilmselge - nii nagu praegu olen ma laval...... noh nii halb et pole mõtet kirjeldadagi. Seega proovin tööasjad võimalikult kiiresti kokku tõmmata ning kohe peale seda keeran veel ühe tablaka sisse ja keeran ennast kebabi moodi teki sisse rulli - riided seljas ja puha, pimedust tekitav rätik silmadel ning äratus juba paari tunni pärast ootamas.
Ärkan higiloigus ja ebameeldivalt aga tegelikult on enesetunne paranenud. Jeee! Ruttu pessu ja Nokusse. Seal esimese asjana üks hommikukohvi.
Lava taga vaatan kuidas esinejad valmistuvad. Kellel on paks märkmik ees, kellel telefon ning texti kordamine käsil. Mõni kulistab õlut. Harjumatu aga muhe seltskond. Mõni kordab isegi teksti nö viimase minuti stiilis, nagu oleks just examile jõudnud ja alles nüüd õppima hakanud. Teatris on lavatagune valmistumine hoopis aktiivsem ja vähem tekstile suunatud.
Läks! Esimene sett on nagu linnutiivul läbi. Tundub, et publik on natuke raskevõitu. Mina ole kohe teise alguses. Louis soojendab nad ülese ja siis on kõik, minek, tee nüüd milleks end kirja panid, raisk.
Sissejuhatus saab narmist küll - mitte sitaks aga okeilt - kuskil keskel hakkab vaikselt ära vajuma ja olude sunnil ununeb mul paar mõtet mida tahtsin veel lisada, ongi parem - saab kiiremini lõppu kus saab tuju jälle üles tõmmata. Pealegi tunnen et närv on sees. Mitte võibolla nähtavalt aga kergelt paralüseerivalt küll. Mõte hea,töötas. Ja ongi viimane nali ja minema. Esimese korra kohta täitsa okei, võib veel teha. Pärast visatakse käppa kah ja antakse mõned juhtnöörid. Khuul.
Publikus sattus olema kolm sõpra. Üks neist viskas pärast lihtsalt käppa ja ütles, et hästi panid, teised kutsusid veel edasi enda juurde Dixit'it mängima ja viskit jooma. Noh und mul ju enam ei olnud, miks ka mitte.
Ja nüüd olen ma kodus. Parajalt väsinud, parajalt kutu aga samas ka rahul et enne seda sünnipäeva sai vähemalt üksk lollus lõpuks ära tehtud - läbi valu aga siiski.
Olen üsna tihti märganud, et mu maailmavaade ja ellusuhtumine ei klapi tihti sellega, mis sotsiaalselt aksepteeritav või filmides näidat on.
Näiteks ma taunin igasugust armukadedust (vähemalt enda sees) - nähtust millel põhineb vähemalt pool Moulin Rouge'i sisust. Ma saan sellest aru, aga minu jaoks on see kuidagi lapsik.
Las ma proovin seletada oma mõttekäiku.
Esiteks tundub mulle, et inimeste põhiargument igasuguste kõrvalhüpete ja kallete mitte aksepteerimise kohta on midagi stiilis: "See ei ole õige!" või et "Nii ei tehta!" või "Nii ei tohi!" Mis on tegelikult lihtsalt miski sotsiaalne omaks võetud ja õpetatud käitumisnorm. Kui inimene tõesti käitub vaid mõtete järgi, et mida ta tohib teha ja mida ei tohi siis on tegemist lapsega, kelle enese peas on lapsevanem käske ja keelde sättimas. Kus on mõtlemise ja analüüsivõime? Homo sapiens sapiens, miks sa nüüd ei mõtle?
Teiseks, mida tähendab see kui inimene teeb kõrvalehüppe? Kas tal oli vaja lihtsalt midagi uut? Oli ta sigalakkutäis ja kiimas? Oli tal sundolukord?
Vastus: Ma ei tea ja ei saagi teada, mis teise inimese peas toimub
Minu emotsioonid ja tunded võivad olla mõjutatud teistest inimestest aga lõpliku väärtuse annab siiski mu enda mõtteprotsess. Küsimus pole mitte see, mida keegi teeb, vaid see, mis väärtuse ma sellele annan.
Kui partner teeb hüppe, võin ma seda tõlgendada, kui:
"Oh õudu, ta pettis, nii ju ei tohi teha."
või
"Ta otsis lisakogemusi, millega meie suhet paremaks teha.... ja nüüd hindab ta mind veel enam"
Ja nagu näete on need kaks vastust täiesti erinevad. Teine on ju isegi mingil moel nunnu -kuigi jah harjumatu.
Minu jaoks ei võrdu seks armastusega. Füüsiline lähedus on küll selle suur osa, aga kindlasti mitte kõik ja füüsilisest lähedusest on seks ka vaid mingi osa.
Kolmandaks, kust saan ma võtta õiguse öelda teisele inimesele, et mida ta tohib teha ja mida mitte. Väikeste laste puhul on see ju tavaline, et solvutakse, kui keegi ei käitu/tee nii nagu tahame. Aga ma olen ju suur. Miks peaksin ma pahandama kellegi peale kui ta käitub nii nagu ta tahab seda teha? See oleks ju lihtsalt rumal ja lapsik.
Ma tean, et omand muudab meie suhtumist. Aga kuidas saan ma omada teist inmest, kellel on oma soovid ja vajadused?
Selline suhtumine nagu siin pole ju kah normaalne või kuidas:
Ma ei leia, et mul oleks õigust sundida teist inimest. Ei kuidagi käituma või minuga koos aega veetma.
Saagu mis saab, muutus on elu ainus konstant ja tänulikkus koos veedetud ilu eest jääb igal juhul alatiseks.
Ma proovin kõikides suhetes ikkagi meeles pidada järgmisi ridu, tundugu need kasvõi inimestele lihtsad ja naiivsed:
I do my thing and you do your thing.
I am not in this world to live up to your expectations,
And you are not in this world to live up to mine.
You are you, and I am I,
and if by chance we find each other, it's beautiful.
If not, it can't be helped.
(Fritz Perls, "Gestalt Therapy Verbatim", 1969)
See on vähemalt mingi sisemine ideaal ja suhtumine, mille poole püüelda. Kui väga ma ka tegelikult suudaksin nii mõelda on juba omaette küsimus.
