Juba mitmedat korda õhtul koju tulles on selline kummaline häbi või süü laadne tunne sees. Oli ju küll tore ja ühestki isiklikust piirist üle ei läinud.... aga äkki kellegil seltskonnas oli ebamugav/igav vms?
Täiesti jabur mõte tegelikult.
Ega ma kellegi mõtteid ei loe ju ja pagana päralt kui midagi ei meeldi siis inimene peaks ütlema et talle see ei meeldi - ja see on see konks kust sisemine piniseja kinni haarab.
Kas sa ise ütled inimestele asju otse näkku? Ikka nagu otse? Ütled ikka vää?
Enamasti mitte.
Proovid pigem ikka viisakalt vihjata.
Ja vihjamine on 1 nendest asjadest, millest ma lihtsalt aru ei saa. Kui tütarlaps kutsub enda juurde külla kohvi jooma siis ma võingi minna ootusega, et nüüd saab kohvi. No pole enab transporti millega koju saada, no davai, tule siis külla.... jne
.... ja siis hiljem jääda mõtlema et oi pagan, oli vist jah vihje/tagamõte vms
Või mõtlen ma lihtsalt väga aeglaselt üle?
Emotsionaalselt on emonädal ikka ma ütlen. Mõtterakud nüsivad juba ammu ebaõnnestunult veene uute viieteraliste ja topelt-turvaliste zilettidega, mis on mehele parimad.
Noh, samas sai see nädal loetud ka see raamat mis vast annab kah oma panuse.
/Käivitab taustal laborandi rolli kes lähipäevadel hoiab sise ja väliselul silma peal ning proovib leida seoseid. Küll neid ka tuleb
Igav igatahes ei hakka.
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba