Mis mul krt viga on?

Esmaspäeval täitus keha heaoluhormoonidega nii täis, et voolas isegi varvaste otstest välja.
Nagu selline laks et sa lihtsalt ... naeratad ja teed oehhh ja ei oskagi nagu sellega midagi peale hakata. Isegi nälga ei tunne. Ja kohati on nii hea ja hell ja kergelt nukker olla, et silmad lähevad niiskeks, aga see on ka okei, sest tegelikult oli ju kõik tore ja hea.

Teisipäeval ärgates oli elu ilus ja hea. Aeg liikus nii nagu pidi, hommikul enne tööle minekut jõudis ilusti veel natu koristada ja kassiga mängida ja ka rahulikult kohvi nautida.
Energiat ja jaksu rohkem kui veel. Tunne nagu oleks parem inimene. Endiselt natuke nukker ja õrn samas ka väga ilus. Vb midagi sellise loo sarnast:

http://www.youtube.com/watch?v=idcaRTg4-fM


Ja siis tekkis probleem. Nimelt on meil kombeks mitte niisama võtta omaks positiivseid muutusi ning emotsioone ja otsida nande tagapõhja.

Ning nagu võite oletada hakkasin ka mina küsima, et kas selline positiivse hormooni laks ei ole natuke ülepakkuv. Kas see on ikka põhjendatud? Mis selle üldse põhjustas?

Teisipäeva õhtu oli üks väheseid õhtuid mil ma andisin ilmselgelt märku et olen messed up ja ärge näppige ... asi mida juhtub harva.... aga ma ometi pidin ju selle tunde tagamaadele jõudma.

Ehk siis selle asemel et nautida ootamatult tulnud positiivset energialaksu, mis tegi maailma ilusaks ja heaks ja täitis keha energiaga, hakkasin ma hoopis selles kahtlema ja seda uurima ja puurima. Elamise asemel tuli analüüs.

Ja tulemus?

"No kui sa ei taha, siis ... ahh käi kah perse....ma rohkem ei anna." mõtles keha ja sama äkiliselt kui oli need ennist avanud, keeras nüüd hormoonikraanid kinni.

Kolmapäeva (täna) hommik oli täielik hormoonipohmakas. Kell jooksis eest ära, energiat ei olnud no ja mõte igasugu kohustustest päeva jooksul ajas ikka kergelt öeldes oksele.
Vahel peab ennast sundima kah ning praeguseks olen juba päris asjalik olnud aga ikkagi ... eilsest ja üle-eilsest laksust pole nagu midagi alles.

Aga parajalt vihale ajab küll, et ... türa raisk.....ei või siis nüüd neid häid asju ja emotsioone lihtsalt omaks võtta ja nautida ja peab ikka asja ära rikkuma jah.

Suht sitt süsteem, kui aus olla.

Miks me kurat nii teeme?

_______________________________________
Lisa 25.03.2012. Märkasin et olin paar juppi samusest raamatust kõrvale pannud ja vast oleks sobilik need ka siia pista:

"Compassion is not a relationship between the healer and the wounded. It’s a relationship between equals. Only when we know our own darkness well can we be present with the darkness of others. Compassion becomes real when we recognize our shared humanity."

"Owning our story can be hard but not nearly as difficult as spending our lives running from it. Embracing our vulnerabilities is risky but not nearly as dangerous as giving up on love and belonging and joy—the experiences that make us the most vulnerable. Only when we are brave enough to explore the darkness will we discover the infinite power of our light."