Hiljuti tuli koolis teemaks, et inimese elu kui selline koosneb vaid neljast põhikomponendist, millega me erinevates eluperioodides korduvalt kokku puutume. Kahjuks ei mäleta ma kelle paganama ruut see oli (kes mäletab, võib siin kommenteerida), aga sellegipoolest proovin selle idee edasi anda (pean tõdema et suht oma sõnadega, sest väga palju märkmeid ma seekord ei teinud). Mind see igatahes kõnetas - äkki kõnetab veel kedagi.
Elu akna komponendid on järgnevad:
SURM
Ärge võtke seda pealkirja liiga üheselt mõistetavalt. Kas enda või kellegi lähedase surm on vaid ehk tugevaim näide selles kategoorias. Aga siia kuuluvad ka kõik isiklikud vead ja puudujäägid, invaliidistumine jne Ehk siis see, et me ei ole kõikvõimsad, me ei ole selle maailma jumalad.
Ja ainus, mida sellega peale saab hakata, on seda aksepteerida. Nii on ja kõik. Mida ei saa muuta, sellega tuleb rahu teha.
VABADUS
Vabadus on suhteline subjektiivne nähtus ning me 'mängime' sellega püsivalt. Iga suhe, otsus, õppima asumine, töö jne on valik, mis piirab meie isiklikku vabadust. Iga avatud uks suleb mõne teise ukse. Küsimus on selles, kuidas omada piisavalt palju vabadust, tehes enda jaoks tähtsaid valikuid. Kui palju vabadust jääb ülikooli, töö ja treeningute kõrvale ja kas seda on piisavalt?
Sest kui me kaotame oma isikliku vabaduse või seda liiga palju ohverdame, oleme me lõpuks kui nurka aetud koerad.
ISOLATSIOON
Jah, me oleme siin maailmas tegelikult üksi ning tee mida sa tahad, ei leidu siin ühtegi inimest, kes suudaks sind täielikult mõista. Me võime küll tekitada endale uskumusi, et kuskil on keegi, kes meist alati aru saab, kes teab meie sisemaailma - paratamatult on see aga vaid sisemine uskumus, ning ei tekita reaalset kontakti.
Ainus, mida selle teadmisega teha saab on luua kontakte teiste inimestega, teades juba ette, et need on nö "ebatäiuslikud", aga et nad on sellised nagu nad on. Leppida oma üksindusega.
ABSURD
Elul ei ole mõtet, see on jabur. Ainsad seadused, mis pea alati töötavad on Murphy seadused. Vanemad keelavad oma lastele asju, et neid nendest säästa, mis tekitab lastel veel suurema soovi ja huvi nende asjade vastu. Täiesti absurdne. Meie elu on täis absurdseid asju, võtke vaid ette lähim ajaleht ning proovige seda analüüsida. Lõpptulemusena oleme me siiski vaid karvadeta ahvid, kes elavad kivist kunstlikes koobastes, käivad päeval päikesepaiste ajal teistes koobastes istumas ja tegemas asju, et saaks pabermassi, mida vahetada kolmandates koobastes toidu ja joogi vastu. Ja nende kolme punkti vahel liigume me plekist voolujoonelistes kastides.
Elu on absurne ning ainus, mida me selles suhtes teha saame, on leida isiklik tõde, isiklikud väärtused ning teha enda jaoks täheduslikke tegusid. Kui me oleme juba aastaid teinud enda jaoks mõtestatud tegevusi, ei tundu ka see maailm nii mõttetu - me oleme loonud endale subjektiivselt tähendusliku tausta.
Vot sellised sügavad mõtted siis. Ma pole küll kindel, kas kõik vajalik sai ikka kirja aga mingi idee ikkagi. Ja nende nelja teema vahel pendeldame me siis alati oma elus =)
Pilt pärit internetist, töötlus enda poolt.
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba