"Tartu Jumalad"

ehk üks väike hommikune loomingulend tulevase LARPi teemadel.
---------------------------------------------------------------

Rahvast oli kogunenud rohkem kui arvata võis ning kell oli juba piisavalt kaugel, et alustada.
Korralikus aga hajameelselt selga aetud riietuses ning paksude prillidega kiitsakas mees tõusis püsti, lasi silmad üle kohalolijate ja võttis sõna.

"Vaadake ümberringi. Vaadake, millised te kurat olete. Ja ma ei räägi mitte sellest, millised te kunagi olite ja millised nüüd, vaid sellest, millised te kogu aeg olete olnud."

"Sõjajumal, kes tegeleb sõjaga. Armastuse jumalanna, kes tegeleb armastusega. Õnne jumal, kes annab ainult õnne. Kratt, kes ainult varastab."

"Õige!" kostus üks nõustuv hääl rahva seast.

See hüüe ei toetanud aga mitte kogu eelnevat sõnavõttu, vaid ainult viimast lauset. Hüüdjaks oli Kratt, kes oma oskused nii ära oli lihvinud, et täpselt sama tööga ka tänapäeval leiba teenis. Ta oli meistervaras ja kuradima uhke selle üle. Pagan võtaks, teda tunti tema oskuse pärast isegi allmaailmas Krati nime all. Ta oli üks väheseid, kes julges avalikult oma nime kasutada.

"Kurat, te olete vaid ühe funktsiooniga. Tõsi, teil on küll vabad käed selle funktsiooni sees tegutseda, aga tänapäeval ei taha enam keegi vaid ühe funktsiooniga asju. Tänapäeval tahetakse võimalikult palju, võimalikult kiiresti ja kompaktselt. Te peaksite olema nagu hüperraal, nagu Šveitsi taskunuga. Pagan võtaks, isegi mobiiltelefon, mis ka kõigil teil taskus on omab rohkem funktsioone."

Rahva seast kõlas mõningast protesteerivat mõminat, aga keegi midagi valjuhäälselt ei öelnud.

"Ühe funktsiooniga asjad ei pea tänapäeval vastu. Võibolla neid kasutatakse veel mõnda aega vanast kuradi harjumusest, aga see on ka kõik. Võtke näiteks käekell. Kunagi kandsid peaaegu kõik inimesed käekella, neil oli seda vaja, et aega teada saada. Praegu saab aega teada aga igalt poolt: arvutist, telefonist, televiisorist, isegi kuradi reklaamid kuradi LED ekraanidel näitavad tihti aega. Ja miks peaks siis inimene kandma veel käekella? Ega ei peagi ja ei ole vaja, vaid mõned teevad seda ning sedagi pigem vanast harjumusest, mitte praktilisusest."

"Ja teie, kamraadid, olete kõik nagu kuradi käekellad. Te olete lihtsalt aja hammasrataste vahele jäänud."

"Ning kindlasti arvate te nüüd, et sinna pole miskit parata, et nii see asi käibki?"

Rääkija näole ilmus lai naeratus.

"Ei, nii ei pea see käima, sest Mina saan teid aidata. Ma saan aidata teil tagasi tänapäevasesse maailma tulla. Ma saan teid jälle kuulsaks teha..."

*

"Võiks ju mõelda, et kui sa oled siin maailmas juba rohkem kui paar kuradi sajandit olnud, et ole sa enam nii naiivne ja sinisilmne kui nelja aastane laps ning ei lähe kohe esimese sõbraliku jala juurde saba liputama." lisas ta mõrult.

Ta võttis sõõmu õlut, ning pühkis varrukaga ära habemesse jäänud vahu."Igatahes täpselt nii see kõik juhtus. Kui välja arvata kõik need kuradid ja paganad, mis mu jutus olid - need panin ma sinna ise," lisas ta laia naeratusega.

See oli temaga rääkimise puhul tavaline, et ta vürtsitas pea igat lauset Kuradi või Paganaga. See oli justkui eneseiroonia. Tema jaoks olid need sõnad sidesõnad - sidesõnad, mis sidusid kõiki vanu tegijaid uue maailmaga. Seepärast ei kasutanud ta kunagi neid sõnu ka pahameele väljendamiseks ning kui ta kurjaks sai ütles ta enamasti lihtsalt "RAISK!"

"Aga, mis siis edasi sai?" küsisin ettevaatlikult.

"Mis sai? Mis sai? Mis sa ise arvad, mis sai?" küsis ta nii, et arvatavasti terve kõrts seda kuulis.
"Tünga said muidugi. Kõik sinisilmsed järgijooksikud said täiega keeratud. Teadus, raisk, andis kõigile vaid paar artiklit ühes populaarteaduslikus ajakirjas. Kõik. 5 minutit kuulsust ja sa kogud jälle tolmu. Ainus, kes sellest kasu sai oli tema ise."

"Hea vähemalt, et ajakirju nii tugevale paberile trükitakse, muidu oleks - veel hullem - sitapaberiks ka veel muutunud," proovis ta asjale huumorit lisada



Seda, mida nad oma viie minuti kuulsuse eest maksid ei saanudki ma teada, aga ei raatsinud enam ka küsida. Minu vestluskaaslane oli jutust justkui teise maailma vajunud ning jõllitas õllekann käes aknast välja pimedusse. Olgugi, et tema näos ei liikunud ükski lihas, oli tajuda nagu ta meenutaks midagi väga vana ja ebameeldivat.


"Teadus..." pomises ta lõpuks enda ette ja kobas triiksärgi paremast taskust suitsupaki järele.


"Teadus, ma ütlen, on üks igavene tõbras, raisk."

Lambakari

On nimelt üks teema, mis on mind juba pagana kaua häirinud, aga siia pole vist veel jõudnud.

Liiklusest olen ma palju mõtteid heietanud ja samasse auku läheb ka see postitus - ilmselgelt on teema mulle kuidagi... hm.. hingelähedane.

Ma lihtsalt ei suuda mitte kuidagi sallida seda, kui jalakäiatesse seuhtutakse nagu lammastesse. Käid mööda teed, jõuad ristmikule ja ohoo, sul on ainult üks aiaauk millest läbi minna.

Ideena pole selles ju midagi halba, kui aiaga on piiratud teeserv kuni ülekäigurajani, et sa - va rumal loom - ikka õigest kohast üle läheksid. Idee pole aga, sama mis reaalsus ning reaalsus on see, et tihtilugu on ülekäigurada eluohtlikum.

Konkreetne koht: tuled sina tipa-tapa mööda Endla tänavat linna poolt ja tahad näiteks minna Kristiine keskusesse. Ainus moodus üle Tehnika minna on lootes heale autojuhile, sest kurv - mille taha sina ei näe mitte kui sa aedikuaugust lähed - ei ole reguleeritud. Oranž täpp siis näitab kohta kust sina peaks umbes kõndima hakkama kristiine poole.



See konkreetne koht on küll ajupuudega inimeste poolt projekteeritud või tehtud (pagan seda teab kumb puusse pani) Oleks aia-auk meeter eemal, oleks nähtavus juba suurepärane. Aga pragusel juhul võid sa samahästi silmad kinni teele jalutada - niikuinii sa ei näe kas tuleb auto või mitte.

Tõsi ta ju on, et meil on ka tublisid autojuhte, kes jalutajatest lugu peavad. Aga mulle tundub, et enamus ikka seadustega kursis ei ole. Ja sellisel juhul ei aita see, kui sa paned jalakäia pimesi aedikusse ning õnnetuse puhul jääb kogu süü autojuhile - jalakäija järgis seadust, aga on selle pärast kogu järgneva elu ratastoolis. Kõlab nagu suht halb väljavaade.

Kas meil on üldse statistikat selle kohtra kui palju jalakäijaid satub õnneusse valest kohast ületades ja kui palju ülekäigurajal? Enne kui keegi mulle aeda ette ehitab, tahaks ikka põhjendust kah, sest sebra ei ole ohutu üle tee mineku koht.

Ainus ohutu üle tee mineku koht on see, kus autot ei tule.

Aedikute tegemise asemel oleks võinud hoopis midagi paremat välja mõelda. Milleks sundida jalakäijaid teoreetilisele tapalavale? Pigem proovida teha nii, et sebra ka reaalselt toimiks.

Ehk tuleks rohkem rõhuda inimeste psühholoogiale. Kui sa muidu sõidad suht hooletult siis oma vanaemale annaksid ju ikka teed? Niipea kui umbisikulise jalakäia asmele tekib keegi keda sa tead ja kellest hoolid, oleks lugu ju hoopis teine.

Ehk tasuks rohkem kajastada, mitte lihtsalt liiklus-statistikat vaid ka nende inimeste enda juttu oma läbielatust, tunnetest ja kaotustest.

Äkki see muudaks midagi

Baah,
ja
Cheers


Njah,

Juttu Koolist

Mitte siis otseselt sellest, mida ma praegu õpin vaid pigem üldideedest.
Ehk oi kui hea on kuskil ära tunda mõtteid, mida sa oled kunagi ise mõlenud ja tajuda et sa pole ainus kes nii arvab. Ja ega huumorgi halb pole.

Vanem klipp
Ken Robinson says schools kill creativity

...ja värskem klipp.
Sir Ken Robinson: Bring on the learning revolution!

On ka subtiitrivõimalus, kes pole harjunud inglise aksendiga.

Puhas rõõm.
Cheers!

Ehitatakse

Meil on maja ümber tellingud ja töö käib.
Kogu see kupatus näeb välja umbes selline:

Või noh pea-aegu selline.

*oleks vist pidanud väiksena vähem telkumängu mängima*

Cheers!