Ma olen korduvalt siin kirjutanud, et pole asju mis mind rohkem vihastaks, kui lauslollus. Nüüd tasub täpsustada, et lihtsalt lollusest rohkem ärritab see, kui keegi hakkab sulle kohe peale ärkamist lolli juttu ajama ning üritab sellega su südametunnistusele rõhuda. No kuulge.
Nimelt ärkan mina üles ja öeldakse, et aja kark alla ning roni kohale, siin on inimesed kes tahaksid sind näha ning pole sind ammu näinud - tule näita ennast kasvõi vaid kümneks minutiks. Tundub ju ise-enesest täitsa pädev argument, aga kui mul on vaja jõuda ka pessu (eile oli larp, ning ma olin ärgates ikka täielik higikoll) ja poodi (kassiliiv ja söök ei anna oodata) ja õhtul veel tööd kah vaja teha ning aega on kõige eelneva jaokski napilt, siis ei tundu see argument enam pädev.
Muidugi, kui mõni kallis voodihaige tahab mind näha, leian ma aega et talle külla minna, kasvõi teiste asjade arvelt. Aga kui väidetakse et inimesed tahavad mind näha ja ma pean enda tihedast graafikust tunnikese sellele kulutama, et neid vaatama minna (minek ja tagasitulek kokku võtab ise-enesest juba väheamlt 40 mintsa) siis see on lollus. Kui nad tõesti tahavad mind näha ja on liikumisvõimelised, siis nad saavad ka ise minu juurest läbi astuda ja ma leian ikka pooltunnikese, et tass kohvi juua ja törts juttu ajada - pole mingit probleemi. Kasvõi töö kõrvalt leian selle aja. Aga väita, et nad väga väga tahavad mind näha, aga nad ei saa minu juurest läbi sõita, kasvõi kümneks minutiks mitte (täpsemini, nad ise ei paku isegi sellist varjanti välja) - see on lollus.
Kui ma väga tahan sõpra A näha siis ma ju ei lähe sõber B juurde ja ei eelda, et sõber A leiab aega kah sinna tulla. Ma lähen ikka otse sõber A juurde.
Nii, justkui muuseas, sa vastu puupead, lööma pead
Vahel on vaja selliseid selgusehtki nagu oleksid puuga pähe saanud. Või siis hoopis külma ja kõva jääpurikaga, mis oleks praeguse kliimaga igati rohkem põhjendatav. Pealegi on selgusehetkes oma külmus - see on ratsionaalne ja jäine, lömastades sinu illusioonid. Ja seda pähe saamist ignoreerida võid sa ju proovida, kuid ega see väga mõnus tunne pole kui sul on jääpurika killud kusagil krae vahel ja siis need vaikselt sulavad ja tilguvad seal iga päev. Paganama hea ignoreerija peb selleks ikka olema.
Milles siis see selgus oli? Hah, arvasite juba, et hakkan blogis detilidesse minema? Nope. Aga üldiselt võib öelda, et ma olen olnud tubli inimeste Jälgija, aga teinud jälgimisel saadud informatsioonist kas valed järeldused või siis üldse mitte. Ja ka Jälgimises olen ma nii mõndagi kahe silma vahele jätnud.
See aga läheb jälgimise põhiprintiipide vastu. Kunagi oli inimene kütt ja sellepärast pidi õppima jälgima. Kui ta jälgis kitse, kes käis iga päev samal ajal allika ääres joomas, siis ei hakanud kütt arutama selle üle miks kits käis just sellel ajal, aga mitte 2 tundi varem. Samuti ei hakanud ta looma endale arusaamist kitse elust vaid selle põhjal, mis ajal too joomas käis. Miks? Sest see oleks olnud lihtsalt jutt - ainus fakt kogu jutus oleks olnud see, et kits käib iga päev samal ajal vett joomas, aga kogu ülejäänud juurde mõeldud mull oleks seganud kütil seda looma küttida. Ta oleks loonud endale kujutluspildi sellest loomast, aga kujutluspilt ei peegelda kunagi täielikult reaalsust.
Segasevõitu jutt ehk. Mõte on aga selles, et me loome endale tihti ettekujutusi kellegi käitumisest - suhtumisest, aga unustame need faktid, mida me iga päev näeme. Ja see on palju juttu, vähe villa - ei saa nii meie aru teiste käitumisest (miks nad ei käitu nii nagu nende projektsioon minu peas käitub?) ja ka meie enda käitumine teiste suhtes on kergelt öeldes ülekohtune. Kui me aga kõik faktid ette võtame ja illusoorse sealt juurest eemaldame, siis on kõik selge(m).
Nii lihtne ongi see maailm.
Jälgimine on nakkav tegevus ja tahest tahtmata jõuad sa lõpuks ka ise-enese jälgimiseni. See mitte ainult ei kõla, vaid ka tundub, natuke kui skisofreeniku argipäev, kuid kõrvaltvaataja näeb tihti asju ja seoseid mida sa tavaolukorras ise ei märka.
Milles siis see selgus oli? Hah, arvasite juba, et hakkan blogis detilidesse minema? Nope. Aga üldiselt võib öelda, et ma olen olnud tubli inimeste Jälgija, aga teinud jälgimisel saadud informatsioonist kas valed järeldused või siis üldse mitte. Ja ka Jälgimises olen ma nii mõndagi kahe silma vahele jätnud.
See aga läheb jälgimise põhiprintiipide vastu. Kunagi oli inimene kütt ja sellepärast pidi õppima jälgima. Kui ta jälgis kitse, kes käis iga päev samal ajal allika ääres joomas, siis ei hakanud kütt arutama selle üle miks kits käis just sellel ajal, aga mitte 2 tundi varem. Samuti ei hakanud ta looma endale arusaamist kitse elust vaid selle põhjal, mis ajal too joomas käis. Miks? Sest see oleks olnud lihtsalt jutt - ainus fakt kogu jutus oleks olnud see, et kits käib iga päev samal ajal vett joomas, aga kogu ülejäänud juurde mõeldud mull oleks seganud kütil seda looma küttida. Ta oleks loonud endale kujutluspildi sellest loomast, aga kujutluspilt ei peegelda kunagi täielikult reaalsust.
Segasevõitu jutt ehk. Mõte on aga selles, et me loome endale tihti ettekujutusi kellegi käitumisest - suhtumisest, aga unustame need faktid, mida me iga päev näeme. Ja see on palju juttu, vähe villa - ei saa nii meie aru teiste käitumisest (miks nad ei käitu nii nagu nende projektsioon minu peas käitub?) ja ka meie enda käitumine teiste suhtes on kergelt öeldes ülekohtune. Kui me aga kõik faktid ette võtame ja illusoorse sealt juurest eemaldame, siis on kõik selge(m).
Nii lihtne ongi see maailm.
Jälgimine on nakkav tegevus ja tahest tahtmata jõuad sa lõpuks ka ise-enese jälgimiseni. See mitte ainult ei kõla, vaid ka tundub, natuke kui skisofreeniku argipäev, kuid kõrvaltvaataja näeb tihti asju ja seoseid mida sa tavaolukorras ise ei märka.
Teil pole tööd? Sorry
Sattus silma üks hiljutine uudis "Pankurid palusid vabandust kriisi tekitamise pärast"
Tore ju iseenesest, et leidub inimesi kes võtavad süü omaks. Kui palju vabandamine aga parandab praeguste töötute ja inimeste, kel leivakäärugi hambaauku pole panna, elu?
Tegime väikese valearvestuse ja ei vaatand ajalugu, ups...
... no tõesti.
Tore ju iseenesest, et leidub inimesi kes võtavad süü omaks. Kui palju vabandamine aga parandab praeguste töötute ja inimeste, kel leivakäärugi hambaauku pole panna, elu?
Tegime väikese valearvestuse ja ei vaatand ajalugu, ups...
... no tõesti.
T-Teatri Uus tükk tulemas
ESIETENDUS: N. Gogol "Sinel"
24.01.2010 00:00Mis saab siis, kui aeg on raske ja külm on ka? Aga kui raha pole ja garderoobi olulisim ese - sinel - on läbi kulunud nagu sõelapõhi. Kuidas jõuda oma soovide täitmiseni ja kas oleme valmis täitumise eest täishinda maksma?
Neile küsimustele otsib vastust T-Teater oma uuslavastusega! Rasketel aegadel tuleb rääkida rasketel teemadel. Aga alati võib seda teha läbi huumoriprisma :) 24. jaanuaril kell 19.00 ootab T-Teater vaatajaid Telliskivi Loomelinnaku IV korruse saali. Esietendub lavastaja Margo Tederi (VAT teater) versioon Nikolai Gogoli klassikalisest novellist "Sinel".
PeaT-gelase Akaki Akakijevitši osas Lauri Vasko, teistes rollides T-Teatri vanem ja noorem raskekahurvägi.
Telliskivi Loomelinnak asub Telliskivi 60 (Kalamaja ja Pelgulinna piiril, trammid 1, 2, bussid 40, 59, Telliskivi peatus). Sineli järgmised etendused sealsamas 27.01, 2.02, 3.02., 4.02, 9.02., 10.02 - kõigi etenduste algus kell 19.
Piletid müügil piletimaailmas.
Info http://www.tteater.ee/
Nii, märkige aga kalendermärkmikusse ülesse.
Mind küll seekord laval näha pole, sest olen siin kõk õhtud tööle (mitte näitemängule) pühendanud, kuid vaatamisväärt on tükk sellegipoolest.
Reklaamklipp:)
Suurim saladus
Kas pildil on vanakooli ukseluku auk?Või on pildil hoopis naiste WC silt?
Kas kahe eelnenud varjandi vahel on mingi loogiline seos?
Või on siin hoopis primitiive kurikas?
Või sulgpalli vari?
Kes küll seda teab?
Subscribe to:
Posts (Atom)