Paistab tulevat põnev osa
... ja mina veel arvasin, et kohalikud tõsielukad on igavad :P
Silma kirja likkus
... on üks asi, mida ma kohe üldse ei salli. Kui ikkagi tuleb televiisorist ürdilikööri reklaam, millele järgneb reklaam "kui palju sa jood?" siis see on silmakirjalik. Kui ikkagi tahetakse võidelda alkoholiga siis keelataks ka alkoholi reklaamid ära (eriti nii noore sihtgrupi puhul, kes enamuses Eesti otsib superstaari vaatab).
Sama suur jobundus (loe: silmakirjalikkus) on rasvumise vastu võitlemine ja õige toitumise propageerimine. Kui seda tõsiselt teha, siis ei oleks meil suuri Mc Donaldsi reklaame näiteks bussipeatustes.
Muidugi võib öelda, et inimestele tuleb jätta vaba valik. Muidugi on iga inimese oma asi, mis ta oma eluga pihta hakkab, aga kõik me teame et nii kiirtoit, alkohol kui ka suitsetamine on ebatervislik. Miks siis ainult sigareti reklaamid keelatud on?
Valikuvabadus on ok, aga reklaamida ebatervislikku eluviisi ei ole kohe kindlasti mitte eetiline. Vähemalt mitte ühiskonnas, mis soovib olla jätkusuutlik.
Tahes tahtmata on inimesed reklaamide poolt mõjutatavad. Eriti eeltiinekad. Minu poolest on ok kui superstaari saate vahel on kondoomireklaam (kuigi ka see on kuidagi piiri peal sest eeltiinekad seaduse järgi niikuinii veel seksida ei või), aga alkoholi reklaam on küll üle piiri.
Näitame lastele kui lahe on juua ja siis imestame, miks Eesti joomisega euroopas teisel kohal on?
Muidugi imestame!
Sellise suhtumisega peaksime me juba ammu juhtima.
Sama suur jobundus (loe: silmakirjalikkus) on rasvumise vastu võitlemine ja õige toitumise propageerimine. Kui seda tõsiselt teha, siis ei oleks meil suuri Mc Donaldsi reklaame näiteks bussipeatustes.
Muidugi võib öelda, et inimestele tuleb jätta vaba valik. Muidugi on iga inimese oma asi, mis ta oma eluga pihta hakkab, aga kõik me teame et nii kiirtoit, alkohol kui ka suitsetamine on ebatervislik. Miks siis ainult sigareti reklaamid keelatud on?
Valikuvabadus on ok, aga reklaamida ebatervislikku eluviisi ei ole kohe kindlasti mitte eetiline. Vähemalt mitte ühiskonnas, mis soovib olla jätkusuutlik.
Tahes tahtmata on inimesed reklaamide poolt mõjutatavad. Eriti eeltiinekad. Minu poolest on ok kui superstaari saate vahel on kondoomireklaam (kuigi ka see on kuidagi piiri peal sest eeltiinekad seaduse järgi niikuinii veel seksida ei või), aga alkoholi reklaam on küll üle piiri.
Näitame lastele kui lahe on juua ja siis imestame, miks Eesti joomisega euroopas teisel kohal on?
Muidugi imestame!
Sellise suhtumisega peaksime me juba ammu juhtima.
Oma on ikka see kõige parem
Ärkasin täna kella kahe paiku koleda peavaluga. Tegelikult ärkasin ka korra öösel, kuid siis läksin lihtsama vastupanu teed - kugistasin ühe paraka sisse ja magasin edasi. Peale ärkamist aga eriti rohte sisse kallata ei taha. Eriti veel mitte tühja kõhu peale. No aga mida sa vaene hing teed kui peavalu eemaldab isegi söögiisu. Pealegi veel õhtul vaja tööd teha, ning kuidas sa vaene hing ikka arvuti aga passid, kui endal pea kõhub nagu Jumalaema kiriku kellalööja.
Niisiis, esimene katse peavalu vastu. Tegin umbes poolteist tundi Qigong'i harjutusi, et energia kehas liikuma saaks. Mõjus küll. Ajutiselt. Kahjuks tegin ma peale selle vea ning lugesin ühe raamatu läbi - silmadele pingutus, peavalu tagasi.
Mõte õhtusest tööst arvuti taga hakkas järjest rohkem vastiku piinana tunduma.
Proovisin siis sundsöömist: natuke pähkleid, üks kohuke ja mõned klaasid banaani nektarit. Natuke paremaks läks.
Tõmbasin ka puffi pähe - väike surve peale - mis samuti veits aitas.
Igaks juhuks ka kraadisin, et ega palavikku äkki pole. Nope 36.2. Pigem alajahtumine.
Siis aga meenus Qigong'i lektori (jube tark mees muide) lause, et inimesed proovivad ikka vajalikku muijalt kultuuridest leida, kuigi kõik on tegelikult ka enda omas olemas. (see käis peamiselt mantrate kohta. Et noh mida sa ikka võõras keeles ja valesti hääldades soiud kui sa tähendust ei tea. Parem ütle siis juba omas keeles oma palve.)
Niisiis tõmbasin villased sokid jalga (alajahtumise vastu) ja hakkasin otsima kohalikku rohtu oma peavalule. Ma ei pidanudki palju otsima, siin ta on:
Olav Ehala on kõige positiivsema muusika looja keda ma tean ning see oli just see, mida vaja oli.
Alati polegi vaja kaugelt otsida.
Niisiis, esimene katse peavalu vastu. Tegin umbes poolteist tundi Qigong'i harjutusi, et energia kehas liikuma saaks. Mõjus küll. Ajutiselt. Kahjuks tegin ma peale selle vea ning lugesin ühe raamatu läbi - silmadele pingutus, peavalu tagasi.
Mõte õhtusest tööst arvuti taga hakkas järjest rohkem vastiku piinana tunduma.
Proovisin siis sundsöömist: natuke pähkleid, üks kohuke ja mõned klaasid banaani nektarit. Natuke paremaks läks.
Tõmbasin ka puffi pähe - väike surve peale - mis samuti veits aitas.
Igaks juhuks ka kraadisin, et ega palavikku äkki pole. Nope 36.2. Pigem alajahtumine.
Siis aga meenus Qigong'i lektori (jube tark mees muide) lause, et inimesed proovivad ikka vajalikku muijalt kultuuridest leida, kuigi kõik on tegelikult ka enda omas olemas. (see käis peamiselt mantrate kohta. Et noh mida sa ikka võõras keeles ja valesti hääldades soiud kui sa tähendust ei tea. Parem ütle siis juba omas keeles oma palve.)
Niisiis tõmbasin villased sokid jalga (alajahtumise vastu) ja hakkasin otsima kohalikku rohtu oma peavalule. Ma ei pidanudki palju otsima, siin ta on:
Olav Ehala on kõige positiivsema muusika looja keda ma tean ning see oli just see, mida vaja oli.
Alati polegi vaja kaugelt otsida.
Sest need sõnad, need sõnad, need sõnad on ilusad.
Sõna, see on keele vähim terviklik (iseseisevalt kasutatav) üksus, millel on tähendus. Sõnade tundmist on juba ammustest aegadest tähtsaks peetud. Eks peitus neis tihti ka varjatud teadmine. Olid ka salasõnad, ussisõnad, lausumis-sõnad - sõnad, mida teadsid vaid valitud vähesed targad.
Ometi tundub, et tänapäevaks on sõnad deformeerunud - nende sisukus on langenud. Palju käibel olevaid sõnu on rohkem nagu nimed - lihtsalt tähekombinatsioonid, mis ei oma otsest seotust eseme või tegevusega millele see on omistatud.
Õnneks on meie keeles veel päris palju *õigeid* sõnu. On näiteks onomatopoeetilised ehk helijäljenduslikud sõnad ja deskriptiiv ehk kirjeldavad sõnad. Kindlasti on veel toredaid keeleväänamislikke nimetusi, mida siia lisada saaks, kuid see ei muuda mõtet mida ma sooviksin siin tõstatada.
Võtame mõned näited ajaloost.
Oli NSV Liit, väidetavalt kommunistlik, tegelikult aga isikukultusel baseeruv türannia.
Sama lugu oli ka kommunistliku Hiinaga. Kummaski pole olnud kommunismi haisugi, kuid kommunist kui sõna on muutunud meil sõimusõnaks.
Sama vääritu lugu on ka natside ja natsismiga. Ideena on natsism ühe rahva (või rassi) eelistamine teiste ees. Kuidas seda täide viiakse on juba omaette küsimus. Natsismis (natsionaal sotsialismis) pole midagi halba niikaua kui see on mõõdukas ja mittevägivaldne.
Irooniliselt on juudid oma hinges ka natsid - nende pühakirja järgi on nad jumala poolt väljavalitud rahvas, mis on ju täpselt samamoodi ühe rahva ülistamine.
Fashism ja natsism olid paljuski sarnased. Olulist rõhku pandi mõlemas rahvuslike taotluste, riikluse, traditsioonide ja eraomanduse väärtustamisele. Eriti rõhutatakse rahvuslikku üksmeelt ja kooskõla ning riigi sisemist ühtsust, millele toetudes ühiskonna sotsiaalsed ja majandusprobleemid lahendatakse.(Siin näeme sarnasust sotsialismiga.)
Siinkohas ei proovi ma õigustada väidetavalt ajaloos toimunud sündmusi (ajalugu on tahes tahtmata kokkuleppeline ja muudetav) vaid rõhuda sellele, kuidas esialgu täiesti normaalsed sõnad on saanud sõimusõnadeks, kuidas nende esialgset ideed on moonutatud ja väänatud.
Eks ka eestis leidub natse, aga enamik kes ennast nii nimetavad ei käi rahvariietes ringi (või rõhu teistmoodi oma rahvusele), nagu idee järgi ju peaks. Sõna tähendus on muutunud hägusaks.
Samuti on tekkinud kummaline suhtumine, et fashism, natsism ja kommunism on pahad. Ega ikka ei ole küll - ideed ei ole pahad, inimesed on. Ka demokraatias võib näha võimu kuritarvitamist. Pealegi ei ole ei ideaalset fashismi, natsismi ega kommunismi mitte kunagi eksisteerinud - ajaloolised sündmused olid äärmuslikud ja tihti ka esialgsete ideedega vastuolus.
Ok, ajalugu ajalooks. Selle üle võib samamoodi vaielda kui religiooni või filosoofia. Millele ma aga tahtsin teie tähelepanu tõmmata on see, kuidas sõnade esialgsed tähendused on moonutatud.
Samamoodi on keeles ka väljendeid, mis annavad küll informatsiooni, kuid vildakat. No näiteks must-valge televiisor. Tore väljend eksole. Keerad aga teleka lahti ja vaatad, aga kas sa näed musta ja valget? Valdavas enamuses on ikka erinevates toonides hall.
Samuti on keele loogilisust mõjutanud laensõnad. Ega autol pole ju nahka, mida maha võtta kuid ikkagi seda pargitakse.
Vaadake ja kuulake sõnu, ning kindlasti märkate veel teisigi näiteid keele deformatsioonist.
Aga miks tasub märgata? Selleks, et muuta. Et sõnu väärtustada. Et oleks mingigi seos reaalse elu ja sõnade vahel. Et sa saaks ennast ausalt väljendada.
Ja, et sind ei teataks kui tühja sõna autorit.
Ometi tundub, et tänapäevaks on sõnad deformeerunud - nende sisukus on langenud. Palju käibel olevaid sõnu on rohkem nagu nimed - lihtsalt tähekombinatsioonid, mis ei oma otsest seotust eseme või tegevusega millele see on omistatud.
Õnneks on meie keeles veel päris palju *õigeid* sõnu. On näiteks onomatopoeetilised ehk helijäljenduslikud sõnad ja deskriptiiv ehk kirjeldavad sõnad. Kindlasti on veel toredaid keeleväänamislikke nimetusi, mida siia lisada saaks, kuid see ei muuda mõtet mida ma sooviksin siin tõstatada.
Võtame mõned näited ajaloost.
Oli NSV Liit, väidetavalt kommunistlik, tegelikult aga isikukultusel baseeruv türannia.
Sama lugu oli ka kommunistliku Hiinaga. Kummaski pole olnud kommunismi haisugi, kuid kommunist kui sõna on muutunud meil sõimusõnaks.
Sama vääritu lugu on ka natside ja natsismiga. Ideena on natsism ühe rahva (või rassi) eelistamine teiste ees. Kuidas seda täide viiakse on juba omaette küsimus. Natsismis (natsionaal sotsialismis) pole midagi halba niikaua kui see on mõõdukas ja mittevägivaldne.
Irooniliselt on juudid oma hinges ka natsid - nende pühakirja järgi on nad jumala poolt väljavalitud rahvas, mis on ju täpselt samamoodi ühe rahva ülistamine.
Fashism ja natsism olid paljuski sarnased. Olulist rõhku pandi mõlemas rahvuslike taotluste, riikluse, traditsioonide ja eraomanduse väärtustamisele. Eriti rõhutatakse rahvuslikku üksmeelt ja kooskõla ning riigi sisemist ühtsust, millele toetudes ühiskonna sotsiaalsed ja majandusprobleemid lahendatakse.(Siin näeme sarnasust sotsialismiga.)
Siinkohas ei proovi ma õigustada väidetavalt ajaloos toimunud sündmusi (ajalugu on tahes tahtmata kokkuleppeline ja muudetav) vaid rõhuda sellele, kuidas esialgu täiesti normaalsed sõnad on saanud sõimusõnadeks, kuidas nende esialgset ideed on moonutatud ja väänatud.
Eks ka eestis leidub natse, aga enamik kes ennast nii nimetavad ei käi rahvariietes ringi (või rõhu teistmoodi oma rahvusele), nagu idee järgi ju peaks. Sõna tähendus on muutunud hägusaks.
Samuti on tekkinud kummaline suhtumine, et fashism, natsism ja kommunism on pahad. Ega ikka ei ole küll - ideed ei ole pahad, inimesed on. Ka demokraatias võib näha võimu kuritarvitamist. Pealegi ei ole ei ideaalset fashismi, natsismi ega kommunismi mitte kunagi eksisteerinud - ajaloolised sündmused olid äärmuslikud ja tihti ka esialgsete ideedega vastuolus.
Ok, ajalugu ajalooks. Selle üle võib samamoodi vaielda kui religiooni või filosoofia. Millele ma aga tahtsin teie tähelepanu tõmmata on see, kuidas sõnade esialgsed tähendused on moonutatud.
Samamoodi on keeles ka väljendeid, mis annavad küll informatsiooni, kuid vildakat. No näiteks must-valge televiisor. Tore väljend eksole. Keerad aga teleka lahti ja vaatad, aga kas sa näed musta ja valget? Valdavas enamuses on ikka erinevates toonides hall.
Samuti on keele loogilisust mõjutanud laensõnad. Ega autol pole ju nahka, mida maha võtta kuid ikkagi seda pargitakse.
Vaadake ja kuulake sõnu, ning kindlasti märkate veel teisigi näiteid keele deformatsioonist.
Aga miks tasub märgata? Selleks, et muuta. Et sõnu väärtustada. Et oleks mingigi seos reaalse elu ja sõnade vahel. Et sa saaks ennast ausalt väljendada.
Ja, et sind ei teataks kui tühja sõna autorit.
Subscribe to:
Posts (Atom)