Eile oli Eriti Kurva Muusika Ansambli (EKMA) kontsert. Viimane kontsert, aus ja uhke lõpp-pauk. Juba aastakese ilma vokaalita olnud koosseis on nüüd ametlikult lõpetanud oma tegevuse. Kahju, kuid samas ka mitte väga. Elu on selline ja las jääda see ansambel mällu veel tugevate emotsioonidega (ehk lõpetab kui on veel energiat). Las jäävad meelde kontserdid kus lavalt jõudis kuulajani vahetu emotsioon, sõnad ja meloodia lõikamas hinge nagu žiletiterad. Nagu ausad ja siirad žiletiterad - need, mis peegeldavad tõde.
lõppend näitemäng, naeratus suul,
lõppend kõik, mis teid valguses võlus,
ja mis vahepeal juhtus,
või vahepeal sidus
on vaid üks pimedus - suur.
Tundus nagu Sven Kuntu (EKMA laulja - puhaku ta rahus)teadnuks juba ette oma lahkumist ning teinud seetõttu esituse, kus vokaalil pole muud osa kui eelnevalt sisse lindistatud jutustav tekst. Ometi sisaldavad ka mitmed eelnevad palad sügavat eelaimdust lõplikule lõppmängule. Eriti just esimene album Haua Plaadi Lood. Kuid mittekunagi polnud see mõttekäik negatiivne, see oli aus, siiras ja avalik.
Kogu selle emotsioonidepagasi eest, mida nad lavalt kõikide nende aastate jooksul lahkelt jagasid üks Suur ja Siiras Aitähh kogu kollektiivile.
*Kui see postitus jääb segaseks või arusaamatuks siis on täbar lugu. Raske on kirjutada asjadest mis on kusagil südamesopis endale pesa teinud, aga ma tundsin et seekord oleks seda vaja teha*
No comments:
Post a Comment
kriba kriba