Emotsioonid...

...möllavad täiega. Need positiivsed ikka. Nädalavahetus oli .... peaks ütlema, et lausa meeliülendav.

Esiteks oli reedel T-Teatriga sotsialiseerumisõhtu. Igati mõnusad inimesed! Mõnus on olla vahelduseks seltskonnas, kus vastastikune nöökimine ja huumor on asendamatud (ja mitte solvumise subjektiks nagu paljudes teistes seltskondades). Paistab et sobitusin päris hästi sisse.
Ja otseloomulikult uusi tutvusi, mida tasub kohe kindlasti edasi arendada :D

Parim tsitaat tollest õhtust:"Timo, sa oled nüüd meiega. Sul ei ole enam eraelu!"

Teiseks oli laupäeval Maskeraad. Njah, mängu algus venis küll pea kaks tundi, kuid sealt edasi hakkas asi juba liiga kiiresti arenema. Meditsiiniteaduste professor Maximilian Von Pier ehk tegelikult pea 3000 aastane legendaarne vampiir Claudius pidi küll lõpuks saatusele ja surmale alla vanduma kuid suutis enne seda nii vana armu soojendada kui ka veel hiljem vaimuna kindlustada klanni jätkusuutlikus.
No muidugi oli mängu viimaste minutite jaburus ületamatu.

* Toa uks avaneb ja keegi vaatab sisse: "Kes teie olete?"
Neli inimest põrandal "Laibad!"
Mina vedelemas voodis (naeratusega) "Aga mina olen just ärahajunud kummitus!"*

Oihjah. Ja muidugi mängu ja reaalse elu kokkulangemised.

*Kratt oli saanud oma emandalt, Lilithilt käsu hankida keegi, kellega inteligentset vestlust arendada (noh võimukal naisterahval oli kergelt igav). Kratt kuulis kuidas keegi ajas koridoris juttu ravimitest ja meditsiinist ning otsustas, et see vist päris tark jutt on ning selle jutu rääkija emanda jutule tuleb viia. Kratt aga ei teadnud et tark mees oli tegelikult Lilithi poolt loodud esimene vampiir (ja kunagine kallim) kes iga hinna eest üritas oma valeidentiteeti üleval hoida. Ja nõnda juhtuski, et 2 tegelast kes üksteist 3000 aastat näinud polnud said ootamatult kokku. (kusjuures, väljaspool mängu polnud me tegelikult üksteist 5 aastat näinud).
Lahe juhus!*

Ja kui isegi inimesed 5 aastaga päris palju muutuda võivad, suudavad nad siiski juttu jätkata täpselt sealt, kus see kunagi pooleli jäi. Ütlematagi meeldiv.

Oijah.

Sügis on ilus. Värvid ja kontrastid ja meeleolu. Veel on mida aknast välja vaadates nautida.

Ja kusagil sügaval ajusopis kordab end taas ja taas viisijupp, mis nagu ei suvatsekski sealt lahkuda.
(kes mängul oli teab ehk ka millega see viisijupp seotud oli).


Jah, elu võib vahel olla ikka väga ettearvamatult ja ootamatult tore.