Midagi on valesti

Eelmise aasta lõpus juhtus see, et ma suutsin ennast korralikult välja vihastada (nagu võib ka vanematest postitustest lugeda) ning sellest ajast saati on olnud järjest rohkem hetki kus ma oma emotsioone olen pidanud vaigistama (suht introvertselt).

Kuid see ei ole iseenesest probleem vaid sümptom - tunnistus selle kohta, et midagi on ilmselgelt valesti. Järelikult on minu praeguses eluviisis asju, mis mind häirivad ja püsiva häirimise tõttu on ka suurem vihastumise võimalus.

Püsiv nö "ärevolek" ei mõju ka just hästi keskendumisvõimele (olgem optimistlikud, aga see-eest mõjub see ju hästi stressile ;))

Lahendus tundub ju lihtne: tuleb lihtsalt eemaldada oma elust häirivad faktorid.
Lihtne? Tegelikult mitte. Põhjuseid mix ma veel miskit ette pole võtnud on mitu:

1. Raske on konkreetselt sõnastada, mis on valesti. Ma tunnen ja tajun, et midagi on, aga ei suuda seda sõnadesse panna. Diagnoosida oma elu pole lihtne.
Samas pean ma seda ise mõistma ja tegema - vastasel korral vähenex mu eneseväärikus mitme pügala võrra.

2. Ma olen kohutavalt laisk ja naiivne, lootes et kas olukord paraneb või ma lihtsalt harjun sellega. Mõlemad variandid on tegelikult aga ebareaalsed, seega tasub vist ennast kätte võtta.

3. Oma elu muutmisega on alati kartus, et äkki olukord läheb hoopis hullemaks - tulevikukartus või nimetage seda kuidas iganes. Täitsa olemas. Ja kurja, see on ka väga hea põhjendus laiskuseks.

4. Ma võin ju ennast muuta kuid ma ei muuda inimesi enda ümber. Keeruline olukord. Ma ei salli inimesi, kes räägivad teistele mida nad peaxid või ei peax tegema - ei taha ka ise sellisex muutuda. Seega lähedaste muutmine jääb ära. Kas ma peaxin neid lihtsalt ignoreerima kui nendega suhtlemine mind häirib või närviliseks muudab?
Lihtne teoorias, raske praktikas.

5. Ma ei taha inimestele haiget teha. Enamasti kui keegi teeb midagi häirivat või käitub nõmedalt, kehitan ma lihtsalt õlgu ja jalutan ära või neelan emotsioonid alla (introvertselt, eetiliselt ja viisakalt). Aga kas see on ikka tark mõte? Nii kogunenud emotsioonid peavad kunagi kuidagi ikka välja tulema ja ega see üks inimene kes karikasse viimase piisa pillas pole süüdi kõiges selles mida sinna on kogutud kahe aastaga - aga vot kahjux saab ta selle paratamatult kaela.
Nii et peaks vist hakkam ehedaid emotsioone välja näitama?
Sellest võib aga tekkida emotsioonides lumepalliefekt, kus ei suuda ennast enam talitseda.
Palju, palju mõtteid.

6. Ehedate emotsioonide väljanäitamine tekitab paratamatult ka selle et keegi hakkab ikka sulle moraali lugema ja kasvatama - see on üks asi mida ma siiralt vihkan.

Moraali lugemisel on ka karmimad kõrvalharud:
Nii kui keegi ütleb: "Nii ei ole ilus." "Kuidas sa käitud!" "Kuidas sa ütled!" "Mix sa nii teed?" või midagi muud taolist lapsevanemlikult korralekutsuvat ja manitsevat , näen ma juba hetkega vaimusilmas kuidas ma ütlejale rusikatega näkku pexan (ja ma ei liialda). Selliste lausete ütlemine on kõige suurem solvang, mida võib üldse teha ja seda isegi lapsele. Ka laps saab sellest aru kui ta on midagi halvasti teinud (kui talle hiljem viisakalt seletada, mida ta valesti tegi) ja peale arusaamist vabandab ta ise kui vajalikuks peab (või siis vähemalt läheb räägib ära, mix ta nii tegi või käitus).
Eelnimetatud väljendid aga ütlevad konkreetselt "Sina ei tohi nii teha!" ilma seletuseta mix ei tohi teha ja ka ilma uurimata, mis tekitas üldse esialgse reaktsiooni. Kokkuvõtlikult pole ei seletust, ega võimalust, et keegi sind ära kuulaks - ja see tekitab juba isegi väikses lapses jonni (rääkimata minust). Eriti solvab see siis kui ütlejaks on lähedane inimene, sest sinna lisandub veel tunne, et inimene, kes nagu peaks sinust hoolima, käsutab(!) sind, hoolimata sinu tunnetest.
Ja mida sa ütled vastu rumalale manitsevale inimesele (kes ütles arvatavasti seda suht automaatselt) kes ei mõista olukorda ja ei tahagi olukorda mõista?
Vastus: mitte sittagi, sest see teeb olukorra ainult hullemaks.

Mix mulle ei meeldi, kui mulle räägitaxe, kuidas ma pean oma elu elama? Parem nädake mulle täiskasvanut kellele see meeldib.

Naiivne lootus jääb, et kunagi nad ehk mõistavad tõsiasja: Mul on enda isiklik(!) elu ja täiesti funkstionaalne aju. Enda vigadest suudan ma ka ise õppida. Kui mul on vaja abi või nõuannet siis ma küsin - suu on mul kah peas.
Aga mida rohkem keegi mulle (ilma minu soovita) räägib, mida ma peaks tegema ja mida mitte, seda vähem ma sellest inimesest lugu pean. (tema ei pea minust lugu, mina ei pea temast lugu - lihtne loogika)

Asja juures problemaatiline on muidugi see, et nemad räägivad ju hea pärast - tehes ise mõistmata sellega halba mulle, meie suhtele ja iseendale.

Muidugi võib olla olukordi, kus nad ei suuda jätta ütlemata. Sitt lugu. Kui mina pean viisakusest oma emotsioone varjama siis ma ei näe põhjust, mix teised seda teha ei võiks. Ise teavad, millega riskivad ja muud siin öelda polegi.

Paratamatult peame me lävima selliste inimestega, kes tahavad jagada oma elukogemust, arvamust, soovitusi või mida iganes muud taolist(isegi siis kui me seda küsinud pole) Nendega kokkupuude on aga väga häiriv. Kas ma peaksin hakkama neid ignoreerima? Kah keeruline.


7. Tehes nüüd korraliku kannapöörde lisame veel ühe probleemi: Multifunktsionaalsus.
Ilus sõna aga halb olukord. Kui sulle meeldib teha palju erinevaid asju ja sul on olemas anded, et teha palju erinevaid asju siis peagi selgub, et see pole ikka niisama lihtne ja tuleb teha valik - mis on tähtsam ja mis mitte nii tähtis. Mida rohkemates valdkodades on anded, seda keerulisem on teha valikut. Lihtne on teha valikut kui mingite asjade peale on sul tohutult rohkem annet. Aga mis juhtub siis kui su anded on paljudes valdkondades üle keskmise aga mitte ka tohutult üle keskmise. Kas sinust saab siis Andekas Soss-Sepp?


Valikute tegemine on üx raskemaid asju elus, aga samas ka paratamatu.

Vähemalt sai selle probleemi kirjapanekuga endale olukord rohkem selgeks - see juba on hea

cest la vie

[paneme siia nüüd punkti]
...
(panin igax juhux 3 - tänaseks aitab mõtlemisest)