Kuna midagi peab ju oma ajaga ette võtma siis nüüd loodud ja enamvähem kasutussõbralikuks tehtud pesa olemas minu koomuskitele.
Luban hardalt lisada minimaalselt ühe pildi nädalas. Ja äkki paraneb selle käigus nii minu huumorimeel ja ka joonistusoskus.
Kasutajasõbralikkust annab parandada kui tunnen end kodusemalt PHP ja WP maastikul. Aga plaanis on see küll. Praegu on selline okei, aga saab ka paremini.
Praegune joonistus stiil on endiselt paberil pilt - pildista üles - paranda pilditöötlusprogrammis - lisa tekst ja värvid ... kindlasti annaks paremini ja kiiremini. Peab arenema, mõtlema ja proovima.
Paistab, et tuleb pidlikesi peamiselt Inglise keeles, mõned üksikud ka Eesti keeles. Eks ka nende eristamine oleks rohkem vajalik. Püsivat lugu veel ei ole, aga mingid korduvad tegelased vaikselt juba tekkivad, eks näis.
Ja huumorimeel on mul alati natukene imelik olnud.
Pesa siis siin
http://comicz.juhe.ee/
Erinevalt sellest blogist saab seal lausa pilte kommenteerida ja ka laikida. Vau.
Cheers!
Kas pikad juhtmed või sotsiaalne peegeldamine
Huvitav käitumismuster, mida täheldasin juba väiksena:
Kui tuli halb uudis, siis ... ma võtsin seda rahulikult.
Elu on elu ja asju juhtub. Kõik elav peab ükshetk lahkuma, muutus on ainus konstant jne Ma sain sellest juba väga väiksena aru - võibolla ei suutnud küll kõike sõnastada, aga ikkagi.
Tihti arvati sel juhul, et ma ei saanud olukorra tõsidusest aru. Et ma olen selleks liiga noor, eitan või midagi sellist. (Tagantjärgi saadaks ma kõik nii arvajad metsa arenema)
Mõne aja pärast tundsin ma aga, et midagi on valesti. Olukorrast mõjutatud inimesed minu ümber olid katki, samas kui ma ise olin ikka sama positiivne ja rahulik kui enne.
Oli mul midagi viga, mingi sotsiaalne hälve?
Ja see mis järgnes oli pigem alateadlik. Ma hakkasin vaikselt omistama nende katkiste inimeste tundeid, vaateid jne. See muidugi võttis aega, aga lõpuks olin ka mina sama katki ku nemad.
Samas olid nemad selleks ajaks juba esialgsest shokist üle ja tervemad ... seega olin mina ainus katkine hing. Vahi kuradi irooniat, eh.
Näen praegu midagi sarnast ja küsimus, mis mul kõige sellega tekib on: Kas ma olen lihtsalt viivitusega (pikkade juhtmetega) inimene või lihtsalt nii sotsiaalselt mõjutatav, et ma peegeldan kogu seda kupatust? Kuidas kurat sellest lahti saaks?
Totter igatahes
Kui tuli halb uudis, siis ... ma võtsin seda rahulikult.
Elu on elu ja asju juhtub. Kõik elav peab ükshetk lahkuma, muutus on ainus konstant jne Ma sain sellest juba väga väiksena aru - võibolla ei suutnud küll kõike sõnastada, aga ikkagi.
Tihti arvati sel juhul, et ma ei saanud olukorra tõsidusest aru. Et ma olen selleks liiga noor, eitan või midagi sellist. (Tagantjärgi saadaks ma kõik nii arvajad metsa arenema)
Mõne aja pärast tundsin ma aga, et midagi on valesti. Olukorrast mõjutatud inimesed minu ümber olid katki, samas kui ma ise olin ikka sama positiivne ja rahulik kui enne.
Oli mul midagi viga, mingi sotsiaalne hälve?
Ja see mis järgnes oli pigem alateadlik. Ma hakkasin vaikselt omistama nende katkiste inimeste tundeid, vaateid jne. See muidugi võttis aega, aga lõpuks olin ka mina sama katki ku nemad.
Samas olid nemad selleks ajaks juba esialgsest shokist üle ja tervemad ... seega olin mina ainus katkine hing. Vahi kuradi irooniat, eh.
Näen praegu midagi sarnast ja küsimus, mis mul kõige sellega tekib on: Kas ma olen lihtsalt viivitusega (pikkade juhtmetega) inimene või lihtsalt nii sotsiaalselt mõjutatav, et ma peegeldan kogu seda kupatust? Kuidas kurat sellest lahti saaks?
Totter igatahes
Emotsionaalne ängistatus
Vahel tahaks lihtsalt öelda, et kõik on persses ...
...ja siis sa avastad, et sul pole enam seda auku, kus seda öelda.
Ja seegi on omamoodi sitt tunne.
Ühed on harjunud, et sa oled iseseisev ja saad alati hakkama, for gods sake, isegi oled alati valmis toeks olema. Jooksed vajadusel kohale nagu kiirabi... püsid kasvõi öö läbi lohutades üleval... kutsud päris kiirabi kui vaja...
Teised on ise peaalaspidi oma mülkas ametis. Kuigi, eks seegi on omamoodi kummaliselt irooniline heategu, kui sa räägid kellelegi oma sitast, mille peale ta tunneb ennast kohe paremini sest tema sitt pole üldse nii hull ....
Kolmandate jaoks tahad sa ise tugevat nägu näidata, sest jah on pepp, aga tegelikult saab ju hakkama ... eksole...
Oma soovis näidata ennast tugeva ja alati rõõmsameelse inimesena oled sa ära lõiganud kanalid, kus sa saaksid olla midagi muud...
... ma olen ju ratsionaalne inimene. Täiskasvanud inimene- Kõik on läbi mõeldud ja paanitsemiseks pole põhjust. Kõik on okei. Kui nii ei saa, siis saab teistmoodi ...
kinnitad sa endale. Oled härra loogiline nagu karupoeg puhh. Ning pole hullu, näitlemisoskus on hea Sa oled seda ju ennegi teinud...
Ja tegelikult sa ju usud,
et pole põhjust muretsemiseks ...
või vähemalt tahad seda uskuda...
Ja samas, ikkagi...
kuskil selle ratsionaalsuse taga on peidus pisikene emotsionaalne pool,
kellele ei meeldi et maailm nii kiirelt muutub,
kes tahaks lihtsalt ennast nurka tõmmata ...
saata kõik vaikselt vittu..
ja lihtsalt olla seal ...
elu tuulte ja tormide
lükata ja tõmmata ...
lihtsalt olla seal ja oodata
kuni tuleb keegi päästma ...
kuni tuleb keegi...
ja su sitast välja veab...
(vau milline postmodernistlik emoluuletus just siia tuli)
Eks igaühel ole omad rollid. Vahel on lihtsalt raske loobuda soovist langeda ohvri rolli ... sest tegelikult sa ju tead, et sellest ei ole kasu. Aga on siiski mingid emotsioonid seal mis vajavad oma välja elamist ... šhokk elust enesest...
Oi kui väsitav on vahel olla tugev... teha nägu nagu kõik okei ja lihtsalt teha seda edasi, mida on vaja teha ... oskamata nende taustatunnetega midagi asjalikku ette võtta .... ja siis nad lihtsalt on ...
ja sa tunned kuidas nad käärivad...
Natuke päris nõme
See stiil kuidagi kõnetab. Põhimeloodia on ju olemas ... või kuidas..
...ja siis sa avastad, et sul pole enam seda auku, kus seda öelda.
Ja seegi on omamoodi sitt tunne.
Ühed on harjunud, et sa oled iseseisev ja saad alati hakkama, for gods sake, isegi oled alati valmis toeks olema. Jooksed vajadusel kohale nagu kiirabi... püsid kasvõi öö läbi lohutades üleval... kutsud päris kiirabi kui vaja...
Teised on ise peaalaspidi oma mülkas ametis. Kuigi, eks seegi on omamoodi kummaliselt irooniline heategu, kui sa räägid kellelegi oma sitast, mille peale ta tunneb ennast kohe paremini sest tema sitt pole üldse nii hull ....
Kolmandate jaoks tahad sa ise tugevat nägu näidata, sest jah on pepp, aga tegelikult saab ju hakkama ... eksole...
Oma soovis näidata ennast tugeva ja alati rõõmsameelse inimesena oled sa ära lõiganud kanalid, kus sa saaksid olla midagi muud...
... ma olen ju ratsionaalne inimene. Täiskasvanud inimene- Kõik on läbi mõeldud ja paanitsemiseks pole põhjust. Kõik on okei. Kui nii ei saa, siis saab teistmoodi ...
kinnitad sa endale. Oled härra loogiline nagu karupoeg puhh. Ning pole hullu, näitlemisoskus on hea Sa oled seda ju ennegi teinud...
Ja tegelikult sa ju usud,
et pole põhjust muretsemiseks ...
või vähemalt tahad seda uskuda...
Ja samas, ikkagi...
kuskil selle ratsionaalsuse taga on peidus pisikene emotsionaalne pool,
kellele ei meeldi et maailm nii kiirelt muutub,
kes tahaks lihtsalt ennast nurka tõmmata ...
saata kõik vaikselt vittu..
ja lihtsalt olla seal ...
elu tuulte ja tormide
lükata ja tõmmata ...
lihtsalt olla seal ja oodata
kuni tuleb keegi päästma ...
kuni tuleb keegi...
ja su sitast välja veab...
(vau milline postmodernistlik emoluuletus just siia tuli)
Eks igaühel ole omad rollid. Vahel on lihtsalt raske loobuda soovist langeda ohvri rolli ... sest tegelikult sa ju tead, et sellest ei ole kasu. Aga on siiski mingid emotsioonid seal mis vajavad oma välja elamist ... šhokk elust enesest...
Oi kui väsitav on vahel olla tugev... teha nägu nagu kõik okei ja lihtsalt teha seda edasi, mida on vaja teha ... oskamata nende taustatunnetega midagi asjalikku ette võtta .... ja siis nad lihtsalt on ...
ja sa tunned kuidas nad käärivad...
Natuke päris nõme
See stiil kuidagi kõnetab. Põhimeloodia on ju olemas ... või kuidas..
Subscribe to:
Posts (Atom)