Aga mis on Perfektne?
Ma ei hakka rääkimagi plastikbeibedest, kellel krohvi pudiseb ning vanust võimatu määrata. Äärmuslikku visuaalset perfektsionismi õnneks Eestis väga ei ole (aka rasvaimu, implantaadid, botox jne), mis on väga meeldiv. Kõik inimesed ja nende kehad on erinevad ja mis on inimlik on ka loomulik. Muretseda selle pärast et mingi kehapiirkond on liiga suur/väike (nii meeste kui naiste probleem) on iseenda muserdamine ja energia raiskamine.
On nii nagu on ja naudi seda, mis sul on sinu erilisuses.
Ja kui sinu keha on terve ja sa selle eest hoolitsed siis pole üldse tähtis kas mõni high-tech masin ütleb, et su rasvaprotsent on liiga väike või liiga suur ... sina oled oma keha spetsialist, mitte keegi teine. Sina tead: mis mõjub sulle hästi ja mis mõjub halvasti; mis ergutab meeli ja mis teeb uniseks; mis meeldib ja mis ei meeldi jne
Kui igav ja tuim kui kõik inimesed oleksid plastikust Kenid ja Barbid.
Tihti mõeldakse, et ma ei ole piisavalt seksikas/atraktiivne, kui ma ei suuda vastata ühiskonnas kombeks saanud perfektsetele mudelitele.Samas on minu arust kergelt ülekaalus (piisav keharasv ongi naise lapsekandevõime tunnuseks, kuigi selle evolutsioonilist arutelu ei hakka tegema) aga see-eest elu nautiv ja ennast (oma keha) tundev neiu oluliselt seksikam, kui oma keha vajadusi ignoreeriv piitspeenike buliimik (kes suure tõenäosusega on ka mõne muu psühholoogilise probleemiga).
Aga mis siis kui inimene ise arvab, et ta on terve aga kõrvalt on näha, et ta oma füüsilise poolega üldse ei tegele ja sööb ainult miskit jampsi? Siis on tegemist vastupidise väära kehaimidžiga.
Selleks, et sa teaksid oma keha ja selle vajadusi/soove, tuleb kehaga ka püsivalt midagi teha... aga mitte liiga rutiinselt, vaid pigem leidlikult. Miks mitte rutiine? Sest elu ei saa olla täielikult rutiinne (ja kui on siis sry küll aga mina seda eluks ei nimetaks) ja seepärast peaks ka keha olema valmis mitterutiinsete tegevustega. Pealegi, meie keha muutub püsivalt: olenevalt mida me sööme, mida me teeme, kui palju päikest on jne Kujundlikult öeldes on porgand mis sa üleeile sõid täna näiteks nahakude sinu kätel.
Hullem füüsilisest Perfektsionismist on aga vaime perfektsionism. Näiteks see, et me peame kõigi eest hoolitsema, olema kogu aeg rõõmsad ja õnnelikud, ei tohi vihastada, ei tohi mõelda halbu mõtteid, peame täitma teiste eeldused meie kohta jne Arvestamata aga enda reaalseid vajadusi ja soove.
Inimeste siseelu ja emotsioonid on keerukad, küll aga algab kõik alati aktsepteerimisega. Kui sa tunned kurbust tuleks esiteks aktsepteerida, et sa oled kurb, mitte manada näole võltsnaeratust ning seda alla suruda. Niipea kui sa oled selle aktsepteerinud, saad sa seda uurida ning ka midagi selle suhtes ette võtta. Tähtis on täielik ausus iseenda vastu, sest millegi enda eest varjamine (arvad et oled kaval jah?) või manamine on noh ausalt öeldes absurd - varem või hiljem on sul samad emotsioonid/mõtted/tunded jälle ees ja ega nad ära ei kao enne kui nendega tegeletakse. Kui on aga liiga palju lõpetamata ringe, siis segavad nad meie elu - meie arusaam reaalsusest on kogu lõpetamata kupatusest moonutatud ning ei klapi päris reaalsusega mitte kuidagi.
Seega lühidalt kokku Perfektne = vale ja halb
Ja muud ma ei tahtnudki öelda :)
