Jah, teema jätkub. Unedega on kohati ikka kehvasti.
Seekord ei jää meelde aga mitte terve unenägu vaid fragmendid, pisidetailid.
Kujutage ette, kui näete unes grillitud sõrmi.
Või enne uinumist olete kinnises pimedas tunnelis, mille valge väljapääs aina kaugeneb.
Jne..
Selle pärast ma olengi selline nagu ma olen...
..mis ei tapa teeb tugevaks või hullumeelseks.
Tegelikult on ka häid asju mida siia kribada - küll seda ka veel jõuab, aga mitte kohe.
Hüva hommikut!
Veel üks lullar
those trillion tiny happy moments
in the row
given with your smily eyes and
scent of care and confidence-
you're gifted with the talent
and I-with you
*tänud inimesele, kes selle hüva kirjutse minuni tõi
in the row
given with your smily eyes and
scent of care and confidence-
you're gifted with the talent
and I-with you
*tänud inimesele, kes selle hüva kirjutse minuni tõi
Hullud uned vol 1?
On esmaspäeva hommik. Ärkasin kell 7.35 parajas šhokis.
Nii ei saa ju puhata, kui uned on täis paanikat ja jaburusi.
Otsustasin selle ka siia kirja panna .... ja üldse võiks ehk edaspidi jaburaid uneseiku ka blogisse toppida (mitte et ma neid tihti näeks/mäletaks)
(PS: pilt ei ole küll antud teemaga otseselt seotud, kuid selline spuuki-unenäoline, mis siia sobis)
(enne seda seika oli ka arvatavasti midagi, kuid see pole mällu talletunud)
Ma olin mingis majas - ma teadsin et see on üli/kõrg kool ja et see on hiiglaslik ja vana ehitis. Mingil põhjusel olin just kõrgemal korrusel. Koridoride väjanägemine oli just nagu vanas renoveerimata haiglas. Mul oli kiire loengusse, kuid see toimus all pool. Otsisin lifti või treppi - kaua otsisin, kõndisin kiiresti koridorist koridori. Ma ei näinud ühtegi teist inimest ja ei kuulnud ühtegi häält. Natuke hirmus oli. Lõpuks leidsin lifti. Kuid see ei olnud mitte korralik tänapäevane lift. See oli lihtsalt juhtmetega raudkast mis liikus üles-alla. Isegi uksi polnud ees.Kuna ma olin viimasel korrusel siis ei tahtnud lift peatuma jääda. Nii kui ma vajutasin korra nupule tõusis see hetkeks õigesse kohta ja hakkas siis kohe kiirelt allapoole liikuma. Olles paar korda vajutanud ja reaktsiooniga hiljaks jäänud, surusin nupu kõvasti alla, jooksin lifti juurede ja hüppasin lifti ja põranda vahelisest praost (mis vähenes kiiresti!) sisse. Läbis mõte, et see läks nüüd küll õnneks ja hea et ellu jäin. Lift oli väike, ma ei mahtunud sinna sirge seljaga seisma, ja seal ei olnud nuppe kõikide korruste jaoks. Otsustasin et lähen siis korrus õigest allapoole (tean, et vajutasin mingit paarisarvu, aga mälupildis on ehedalt number 9 ...saa siis aru ) Kuna mul oli pikk aeg sõita ja suht hirmus, panin silmad kinni. Lift lausa kimas ja ikka kuramuse kaua. Ja siis lõpuks peatus suure paugu ja lärmiga. Tegin silmad lahti: Ohoo bussijaam. Olin liftiga maandunud keset suurt ristmikku. Lift nägi kole katki välja ja samuti asfalt selle ümber, aga mina olin korras - inimesed tänaval jõllitasid kui ilmaimet. Imestasin ka ise, et olin terve. Mõte: minuga ikka juhtub jaburaid asju aga ikka jään ellu. Kuid mul oli endiselt vaja loengusse jõuda. Võtsin mobiili ja helistasin emale (uneteadvus ütles et ta tunneb seda linna paremini kui mina) ja hakkasin jooksma suunas, kus arvasin kooli olevat. Küsisin , kuidas jõuda kõige otsemini ja rääkisin emale, et keegi ju niikuinii ei usuks et ma liftiga lendasin. Ma ise ka ei usuks ja et ma ikka proovin loengusse jõuda.
(väike unustatud osa)
Olin pargis (võis olla ka surnuaed... selline korralik), teadsin - see on shortcut kooli (ehk saab lõigata). Mul olid kuuseoksad käes, sellised suured ja massiivsed. Ma poleks jõudnud neid kanda, seega hoidsin ühe käega ja lohistasin oma selja taga maas järgi. Tedsin, et pidin ka need kooli viima. Pargis oli päris palju inimesi, kes vist koristasid (keegi igatahes riisus küll). Kuuseoksad minu taga olid kohati nii massiivsed, et ma ei pääsenud igalt poolt liikuma - jäin puude vahele kinni - no võibolla oleks pääsenud, aga ei tahtnud ka kuuseoksi liigapalju lõhkuda. Olin nagu labürindis - otsimas kohta kust ma pääseks koos oksadega läbi. Aga kurja mul oli ju kiire loengusse!
Lõpuks helistasin emale, et küsida: kui vastupidavad on kuuse oksad?
(ärkasin)
Ja mida sellest nüüd välja võib lugeda?
Et ma ei jõuagi kooli? Et vana lift = kuuseokstega puude vahel kinni? Või et ka unes jään ma jaburate juhtumiste puhul ikka ellu :)
Oijah, proovin seda tunnet nüüd endast välja saada. Seda paanilist loengusse kiirustamise tunnet.
Rahu ainult rahu.
Meil on kuu aega aega, et kolida.
Nii ei saa ju puhata, kui uned on täis paanikat ja jaburusi.
Otsustasin selle ka siia kirja panna .... ja üldse võiks ehk edaspidi jaburaid uneseiku ka blogisse toppida (mitte et ma neid tihti näeks/mäletaks)
(PS: pilt ei ole küll antud teemaga otseselt seotud, kuid selline spuuki-unenäoline, mis siia sobis)
(enne seda seika oli ka arvatavasti midagi, kuid see pole mällu talletunud)
Ma olin mingis majas - ma teadsin et see on üli/kõrg kool ja et see on hiiglaslik ja vana ehitis. Mingil põhjusel olin just kõrgemal korrusel. Koridoride väjanägemine oli just nagu vanas renoveerimata haiglas. Mul oli kiire loengusse, kuid see toimus all pool. Otsisin lifti või treppi - kaua otsisin, kõndisin kiiresti koridorist koridori. Ma ei näinud ühtegi teist inimest ja ei kuulnud ühtegi häält. Natuke hirmus oli. Lõpuks leidsin lifti. Kuid see ei olnud mitte korralik tänapäevane lift. See oli lihtsalt juhtmetega raudkast mis liikus üles-alla. Isegi uksi polnud ees.Kuna ma olin viimasel korrusel siis ei tahtnud lift peatuma jääda. Nii kui ma vajutasin korra nupule tõusis see hetkeks õigesse kohta ja hakkas siis kohe kiirelt allapoole liikuma. Olles paar korda vajutanud ja reaktsiooniga hiljaks jäänud, surusin nupu kõvasti alla, jooksin lifti juurede ja hüppasin lifti ja põranda vahelisest praost (mis vähenes kiiresti!) sisse. Läbis mõte, et see läks nüüd küll õnneks ja hea et ellu jäin. Lift oli väike, ma ei mahtunud sinna sirge seljaga seisma, ja seal ei olnud nuppe kõikide korruste jaoks. Otsustasin et lähen siis korrus õigest allapoole (tean, et vajutasin mingit paarisarvu, aga mälupildis on ehedalt number 9 ...saa siis aru ) Kuna mul oli pikk aeg sõita ja suht hirmus, panin silmad kinni. Lift lausa kimas ja ikka kuramuse kaua. Ja siis lõpuks peatus suure paugu ja lärmiga. Tegin silmad lahti: Ohoo bussijaam. Olin liftiga maandunud keset suurt ristmikku. Lift nägi kole katki välja ja samuti asfalt selle ümber, aga mina olin korras - inimesed tänaval jõllitasid kui ilmaimet. Imestasin ka ise, et olin terve. Mõte: minuga ikka juhtub jaburaid asju aga ikka jään ellu. Kuid mul oli endiselt vaja loengusse jõuda. Võtsin mobiili ja helistasin emale (uneteadvus ütles et ta tunneb seda linna paremini kui mina) ja hakkasin jooksma suunas, kus arvasin kooli olevat. Küsisin , kuidas jõuda kõige otsemini ja rääkisin emale, et keegi ju niikuinii ei usuks et ma liftiga lendasin. Ma ise ka ei usuks ja et ma ikka proovin loengusse jõuda.
(väike unustatud osa)
Olin pargis (võis olla ka surnuaed... selline korralik), teadsin - see on shortcut kooli (ehk saab lõigata). Mul olid kuuseoksad käes, sellised suured ja massiivsed. Ma poleks jõudnud neid kanda, seega hoidsin ühe käega ja lohistasin oma selja taga maas järgi. Tedsin, et pidin ka need kooli viima. Pargis oli päris palju inimesi, kes vist koristasid (keegi igatahes riisus küll). Kuuseoksad minu taga olid kohati nii massiivsed, et ma ei pääsenud igalt poolt liikuma - jäin puude vahele kinni - no võibolla oleks pääsenud, aga ei tahtnud ka kuuseoksi liigapalju lõhkuda. Olin nagu labürindis - otsimas kohta kust ma pääseks koos oksadega läbi. Aga kurja mul oli ju kiire loengusse!
Lõpuks helistasin emale, et küsida: kui vastupidavad on kuuse oksad?
(ärkasin)
Ja mida sellest nüüd välja võib lugeda?
Et ma ei jõuagi kooli? Et vana lift = kuuseokstega puude vahel kinni? Või et ka unes jään ma jaburate juhtumiste puhul ikka ellu :)
Oijah, proovin seda tunnet nüüd endast välja saada. Seda paanilist loengusse kiirustamise tunnet.
Rahu ainult rahu.
Meil on kuu aega aega, et kolida.
Mida arvab muusika?
Ehk sis järjekordne IT mäng, mis baseerub täelikult juhusel.
Nagu me teame on juhusel tihtilugu komme olla äärmiselt juhuslikult adekvaatne.
Eks otsustage ise (taustainfoks, et musa on mul kõvakettal kokku üle 32 Giga)
Put your media player on the shuffle mode and answer the following questions with the exact order of song names that come up no matter how weird they might sound in the context.
1. How am I feeling today?
Smaxone - Bad Sensation
2. Will I get far in life?
Air - Wonder Milky Bitch
3. Where will I get married?
Robbie Williams -Strong
4. What is my best friend’s Theme Song?
HIM - Razorblade Kiss
5. What is the Story of My Life?
Octavia Sperati - Moonlit
6. What was Highschool like?
Metro Luminal - Ja päike tõuseb
7. How can I get ahead in life?
Nine Inch Nails - Into the Void
8. What is the best thing about me?
Kraftwerk - Europe Endless
9. What is today going to be like?
Pain - The Tables Have Turned
10. What is in store for this week?
Mushroomhead - The New Cult King
11. What song describes my parents?
Muse - Uno
12. To describe my Grandparents?
Muse - Citizen Erased
13. How is life going?
Placebo - Scared of Girls
14. What song will they play at my Funeral?
The Prodigy - Charly (Alley Cat Remix)
15. How does the world see me?
Dagö - Ma ei tea
16. Will I have a happy life?
Die Toten Hosen - How Do You Feel?
17. What do my friends really think of me?
Genialistid - Ema
18. Do people secretly lust after me?
Nine Inch Nails - The Way Out Is Through
19. How can I make myself happy?
Nirvana - Lounge Act
20. What should I do with my life?
Sia - Little Black Sandals
21. Will I have children?
Dagö - Teine Kadriorg
22. What is some good advice for me?
Nobuo Uematsu - Fragments of Memories
23. How will I be remembered?
HIM - I Love You
24. What is my signature dance song?
Sethh - QI
25. What is my current theme song?
The Prodigy - Spitfire (FakeIDs Evolution)
26. What does everyone else think of my current theme song is?
Divinity - Gathering Dusk
27. What type of men/women do you like?
Pedigree - Snake House
Teate, mulle täitsa meeldib see tulemus.
Nagu me teame on juhusel tihtilugu komme olla äärmiselt juhuslikult adekvaatne.
Eks otsustage ise (taustainfoks, et musa on mul kõvakettal kokku üle 32 Giga)
Put your media player on the shuffle mode and answer the following questions with the exact order of song names that come up no matter how weird they might sound in the context.
1. How am I feeling today?
Smaxone - Bad Sensation
2. Will I get far in life?
Air - Wonder Milky Bitch
3. Where will I get married?
Robbie Williams -Strong
4. What is my best friend’s Theme Song?
HIM - Razorblade Kiss
5. What is the Story of My Life?
Octavia Sperati - Moonlit
6. What was Highschool like?
Metro Luminal - Ja päike tõuseb
7. How can I get ahead in life?
Nine Inch Nails - Into the Void
8. What is the best thing about me?
Kraftwerk - Europe Endless
9. What is today going to be like?
Pain - The Tables Have Turned
10. What is in store for this week?
Mushroomhead - The New Cult King
11. What song describes my parents?
Muse - Uno
12. To describe my Grandparents?
Muse - Citizen Erased
13. How is life going?
Placebo - Scared of Girls
14. What song will they play at my Funeral?
The Prodigy - Charly (Alley Cat Remix)
15. How does the world see me?
Dagö - Ma ei tea
16. Will I have a happy life?
Die Toten Hosen - How Do You Feel?
17. What do my friends really think of me?
Genialistid - Ema
18. Do people secretly lust after me?
Nine Inch Nails - The Way Out Is Through
19. How can I make myself happy?
Nirvana - Lounge Act
20. What should I do with my life?
Sia - Little Black Sandals
21. Will I have children?
Dagö - Teine Kadriorg
22. What is some good advice for me?
Nobuo Uematsu - Fragments of Memories
23. How will I be remembered?
HIM - I Love You
24. What is my signature dance song?
Sethh - QI
25. What is my current theme song?
The Prodigy - Spitfire (FakeIDs Evolution)
26. What does everyone else think of my current theme song is?
Divinity - Gathering Dusk
27. What type of men/women do you like?
Pedigree - Snake House
Teate, mulle täitsa meeldib see tulemus.
RIP EKMA (1990 - 2008)
Eile oli Eriti Kurva Muusika Ansambli (EKMA) kontsert. Viimane kontsert, aus ja uhke lõpp-pauk. Juba aastakese ilma vokaalita olnud koosseis on nüüd ametlikult lõpetanud oma tegevuse. Kahju, kuid samas ka mitte väga. Elu on selline ja las jääda see ansambel mällu veel tugevate emotsioonidega (ehk lõpetab kui on veel energiat). Las jäävad meelde kontserdid kus lavalt jõudis kuulajani vahetu emotsioon, sõnad ja meloodia lõikamas hinge nagu žiletiterad. Nagu ausad ja siirad žiletiterad - need, mis peegeldavad tõde.
lõppend näitemäng, naeratus suul,
lõppend kõik, mis teid valguses võlus,
ja mis vahepeal juhtus,
või vahepeal sidus
on vaid üks pimedus - suur.
Tundus nagu Sven Kuntu (EKMA laulja - puhaku ta rahus)teadnuks juba ette oma lahkumist ning teinud seetõttu esituse, kus vokaalil pole muud osa kui eelnevalt sisse lindistatud jutustav tekst. Ometi sisaldavad ka mitmed eelnevad palad sügavat eelaimdust lõplikule lõppmängule. Eriti just esimene album Haua Plaadi Lood. Kuid mittekunagi polnud see mõttekäik negatiivne, see oli aus, siiras ja avalik.
Kogu selle emotsioonidepagasi eest, mida nad lavalt kõikide nende aastate jooksul lahkelt jagasid üks Suur ja Siiras Aitähh kogu kollektiivile.
*Kui see postitus jääb segaseks või arusaamatuks siis on täbar lugu. Raske on kirjutada asjadest mis on kusagil südamesopis endale pesa teinud, aga ma tundsin et seekord oleks seda vaja teha*
Subscribe to:
Posts (Atom)