Mõtisklusi õõvakuu pühadest

 Ma mäletan seda aega, kui mu vanaisa oli tõre ja maailmas pettunud. Tema näost oli näha, et rohi oli kunagi rohelisem. Ümbritsev maailm pahandas teda südamepõhjani. Teda segasid pisikesed igapäevased asjad. See, kuidas jõulude aeg ei laulnud pea keegi enam kaasa (rääkimata mitmehäälsest laulmisest). See, et poes olid müügil vorstid, milles liha pea olematu. See, et lapsed ei käitunud nii, nagu tema noorusajal kombeks oli. Musttuhat pisikest asja, mis olid muutunud ja seda suunas, mis talle ei meeldinud. Ausalt öeldes ei uskunud keegi meist tol ajal, et ta nii, elus kibestununa, enam kaua vastu peab.

Kuid meid ootas üllatus. Ühel hetkel ta leebus ja nautis lihtsalt selles maailmas olemist. Ta võttis elu ja maailma, nii nagu see oli, proovimata seda oma mälestuste vormi sundida. Maailm ei pidanudki olema selline, nagu see oli tema nooruses, küll aga oli ta alati valmis oma elukogemusi teistega jagama. Ja nii pidas ta vastu veel kaua. Isegi tema elutee lõpus ei olnud seal kibestumist.

Miks alustan ma oma juttu õõvakuu pühadest oma vanaisast? Sest ma tunnen halloweeni peale mõeldes sedasama kibestumist.
Ma tahaksin trampida rusikaga rinnale öeldes, et kui mina käisin santi jooksmas, siis ma nägin selle nimel ikka vaeva. Ei olnud mingi “komm või pomm”. Me õppisime laule ja tantse, õppisime, kuidas õnne tuua, ning loopisime usinasti vilja raskesti puhastatavatele esikuvaipadele. Minu nooruses oli mardipäev suur asi, samas kadripäev oli tolleks ajaks juba peaaegu hingusele läinud.Ka minu vanaisa nooruses tähistati mardipäeva, kuid see oli hoopis teisest puust loom.
Ehk kõige suurem erinevus oli selles, et peale sandi jooksmist sai kogu küla kokku (nii väiksed kui suured) ja kõike kokku korjatud kraami nositi ühiselt. Ilmselgelt polnud see päris sama püha, mille ajal ma egoistlikult enda kõhu liigsetest kommidest valusaks sõin.
Kas minu vanaisa trampis rusikaga rinnale öeldes, et tema aeg olid asjad õigemini? Oma suhtumisega mõni aeg küll, kuid see ei toonud rõõmu ei temale endale ega ka teistele tema ümber. Seega, miks seda vaja on? Miks kakelda muutustega?

OK - toober ja Halloo! viin

Oli aeg, mil halloween oli Ameerikas püha, mida kardeti ja tauniti. Selle nähtuse tõi endaga kaasa riiki lisandunud odav tööjõud. See oli püha, mil maskid ees, võis end umbe juua ja kuraditempe teha.Olukord muutus, kui toodi sisse võimalus kuradikesed kinni maksta, et nad ei teeks tempe - komm või pomm.
Halloween on ajas väga palju muutunud ja kohanenud. Ka kõrvits pole algupärane sümbol, olles tuletatud õõnestatud juurviljadest.

Kõige suurem muutus halloweeni pühale tuli aga filmide ja popkultuuriga. Kui ikkagi kinolinal on õudusfilm nimega “Halloween”, siis ilmselgelt sobib selleteemaline kostüüm ka püha jaoks ning kui juba ühed filmitegelased käivad pimedas ringi, siis miks mitte ka teised. Nii saigi halloweenist pehmikpüha, mille ajal sa võid riietuda kelleks iganes ja saad selle eest kommi kah. Seda kõike ilma suurema vaevata.

Pole ka siis ime, et see kõigile meeldib, kulutulena üle maailma liigub ja kanda kinnitab. Mardipäeval samas on hetkel lootus ellu jääda vaid nostalgilise kohaliku hõnguna. Suure tõenäosusega ei päästaks siin ka kommete muutmine ja lisamine, kuna halloween on oma laia ulatusega juba ees. Halloweeni populaarsust saaks ehk ületada mõne mardipäevateemalise filmiga, mis tooks selle uuesti au sisse, kuid ma julgen kahelda, et isegi selline asi pikas plaanis midagi muudaks. Nii nagu inglise keel pureb end tänu sotsiaalmeediale ja internetile noorte keelekasutusse teevad seda ka kombed. Masinat, mis selle protsessi teispidi käima lükkaks, pole veel leiutatud.

Miks suured võivad?

Halloween on olnud siinmail juba mõnda aega. Minu nooruses oli see pigem noortele täiskasvanutele suunatud - ikka olid klubides halloweeni-teemalised peod ja üritused, samas kui mardi- ja kadripäeval seda naljalt ei juhtunud.
Ka praegu on täiskasvanutele suunatud halloweeni-peod üsna tavalised. Kes siis ei tahaks end kostüümi panna? Samas leidub siinmail ka juba omajagu lapsi, kes halloweeni ajal ukselt uksele käivad, oma kostüümiga eputavad ja ähvarduse saatel kommi nõuavad. Kui neilt küsida, miks nad hoopis mardi- või kadrisanti ei jookse, tulevad vastuseks vastikustunnet täis hääled. Ja ma tegelikult saan sellest täiesti aru. Kes tahab olla kasukas mardisant kaugelt maalt, kui sa saad olla hoopis ämblikmees otse kinolinalt?

Muidugi oleks ju tore kui mardipäev mingil kujul säliks, kuid me peame siinkohal meeles pidama, et see on viimane jupp nendest sügisaja pühadest. Kunagi olid mardisandid, kadrisandid ja mitmetes kohtades ka hingesandid, kes hingedepäevapaiku riigi hiilisid. Viimased kaks on peaaegu täielikult kadunud. Halloween aga tungib uksest ja aknast sisse. See on filmides, multikates ja raamatutes. See on rahvusvaheline ja üldtuntud. Tänapäeva lapsed teavad halloweeni kombeid tihti paremini kui mardipäeva omi.

Hambad risti ja edasi?

See on koht, kus ma jõuan oma vanaisani tagasi. Ikka ja jälle meenub mulle see aeg, kui mu vanaisa oli kibestunud. See polnud meeldiv ei temale ega teistele. Ma arvan et see on koht, kust õppida.
Mulle ei meeldi, kuidas halloween võtab meie enda kombed üle. Samas, mis kasu on kibestumisest ja reaalsuse vastu võitlemisest? Kas sellel sõdimisel ja oma pühade nõudmisel on mõtet, kui see pole nauditav ei lastele ega lapsevanematele?
Miks raisata oma jõudu tuuleveskitega võitlemise peale, kui lihtsam ja ka palju toredam oleks vooluga kaasa minna ja teha seda võimalikult ägedalt? Kui laps tahab minna halloweeni ajal kommi nõudma, siis miks peaksin ma panema talle käe ette, kui ma võiksin hoopis aidata juba mitu kuud võimalikult uhket kostüümi teha? 

See ei tähenda, et me peaks omad pühad ära unustama. Suur osa halloweeni-kultusest on Ameerikas ka aiadekoratsioonid. Kodu pühade puhul kaunistamine on ju tegelikult väga lahe mõte. Me teeme seda nii ehk naa jõulude ajal (mis on samuti muutunud kommertspühaks). Miks ei võiks siis pealuud, ämblikud, varjud ja muu õudne olla meie kodudes nähtaval terve õõvakuu, saates nii halloweeni, hingedepäeva, mardipäeva kui ka kadripäeva.
Idee on kõigil neil pühadel ju üsnagi sarnane - tervitada pimeduse saabumise puhul teise ilma rahvast ja mõelda nende peale.
Kas on tõesti suurt vahet, mis päeval ja täpselt kuidas me seda teeme?

Eluterve räme nali

Tööstuse tänav oli üllatavalt tühi, kui me liikuma hakkasime. Ilm oli ilus - päike kumas läbi roheliste puulatvade, kleepides vanadele puumajadele lustlikke liikuvaid varje. 

Kuid me ei jäänud välja ilma nautima. Meid ootas keldrikäik, mille kõrvalmaja seinale oli keegi sodinud “save our souls” (päästke me hinged). Pimedasse keldrisse liikudes tundus see lause igati kohane. Peagi oli algamas etteaste, mille jooksul võtsid inimesed riideid seljast ära. 

Heldekese pisikene saal oli puupüsti rahvast täis. Leidus neid, kes tulid kohale T-särgis, kuid ka neid, kes kandsid glamuursemaid riideid. Seda nii naiste kui ka meeste puhul. Pealtvaatajad istusid külg külje vastas, et veel rohkem inimesi ära mahutada. Ometi polnud istumist palju. Esimene etteaste kestis vähem kui kümme minutit. Peale seda tuli kümme kuni viisteist minutit pausi, et keelt kasta ja juttu ajada. Nii jätkus see järgnevad kaks tundi, mille jooksul oli laval vaid viis lühikest etteastet, kuid publik oli rahul. 

Miks ronivad inimesed ilusa ilmaga keldrisse, et raha eest paljast ihu vaadata? Kas internet pole seda juba mitte ääreni täis? Kas me ei ela niigi juba üleseksualiseeritud maailmas, kus isegi igapäevaseid tarbeesemeid müüakse naiselike kurvidega? Kuid ometi on Heldeke! igal burleskiõhtul ääreni täis. 

Mis on burleskis sellist, mis inimesi nii kõnetab ja mida mujalt ei saa?

Burlesk pole mitte lihtsalt kurvid ja paljas ihu. See on etendus. Etendus, mille eesmärk on tekitada emotsiooni. See võib olla naljakas, erootiline ja isegi segadusse ajav. Jah, selle käigus võetakse ka riided seljast ära, kuid see tegevus on raamistatud mingi loo sisse. 

Sõna burlesque (kasutusel ka burlesk) tähendab otsetõlkes rämedat nalja: burla tähendab itaalia keeles nalja, naeruväärsust või tögamist, grotesque aga moonutatud, räiget ja liialdatud.

Laval on mäng, mis on mõeldud täiskasvanutele. Selleks on loodud ülepaisutatud karakterid. Näiteks nagu Titi De Sweetie kelmikas kloun, kes tüdineb klounaadist ning hakkab otsima omale sobivat muusikat. Hot Blade’i sepp, kellel ei paista miski õnnestuvat, kuniks ta mõistab, mida ja kuidas ta taguma peab. Või siis Tartu tänavafilosoof Wickler Wilde, kes tuleb lavale õlut jooma ja publikule silma tegema ning satub kurameerimise ja joomisega hoogu. 

Need kõik on ülepaisutatud karakterid ja lood, millele on puistatud kamaluga täiskasvanuhuumorit. 

Seda meelelahutust ei saa mujalt ja kui esialgsest punastamiset üle saada (ma olen veendunud, et kõik punastavad seda esimest korda nähes), on publikul tegemist, et oma naerulihaseid mitte liialt ära kurnata. Selles rämedas naljas on midagi väga elutervet. Naer vabastab ja aitab keeruliste teemadega hakkama saada ning nii naturaalne kui see väidetavalt ka on, on inimeste seksuaalsus keeruline.Jah, võibolla need lood ja karakterid ei sobi kõigile, kuid täis saal näitab, et paljude jaoks on selline tögamine nauditav.

Lisaks on burleski laval veel midagi väga erilist: erinevates vanustes ja erinevate kehaehitustega inimesed, kes kõik tunnevad end oma kehas ja alastuses mugavalt. Kui tihti me tegelikult sellist asja tänapäeval näeme? Harva, kui üldse. 

Paljas ihu, ka enda oma, on paljude jaoks tabu, sest seda proovitakse sobitada tihti ebarealistlike ideaalide sisse. Burlesk aga ütleb, et igaüks, hoolimata vanusest, soost või kehaehitusest, on ilus ja võib olla seksikas, kui ta seda soovib.

Kas see pole mitte ilus sõnum?

“See oli tõesti väga hea,” sõnas mu sõber peale kolmandat etteastet. Esineja, kes just lõpetas, oli burleskilaval alles kolmandat korda - algaja, kes ometi sai väga hästi hakkama.  See, et tegemist oli meesterahvaga, kes etenduse lõpuks oli laval vaid läikivas pitspesus, ei olnud tähtis - show ise oli võimas ja vaimukas.

“Oli,” vastan, pühkides naermisest märgi silmi.

Me kumbki pole selle ala eksperdid ja see pole ka eesmärk. Eesmärk on etendust nautida.

Iga mõne kuu tagant saame me jälle kokku, räägime, kuidas elu ja perekond on, ja vaatame koos burleski. “Issid ja tissid,” nagu me oleme hakanud seda kutsuma. Meie pisikene traditsioon, et puhata, naerda ja mitte unustada, et töö ja isaks olemise kõrval on elus veel muudki.

Osa Burlesque Estonia sõbralikust perest

“Kes teist arvab, et nõusoleku küsimine pole seksikas? Äkki olete te vägistajad?”

Ka Eestis käinud püstijalakoomikul Jimmy Carr’il tuli paar nädalat tagasi välja uus Netflix’i show Natural Born Killer ja kui aus olla siis see üllatas mind. Ma ei oodanud, et rõvedate, piiripealsete ja isegi piire ületavate naljadega tuntuks saanud koomik hakkab laval rääkima nõusolekust, vägistamisest, abordist ja sellest, millal on mõistlik võtta oma peenis välja. 

No olgu, tegelikult võis seda ju tema puhul oodata. Mis oli ootamatu oli see kuidas ta kõigest sellest rääkis. Ta haris publikut, tegi asjad puust ja punaseks ja samas naljakaks. Jah, ületades vahel piire, nagu tal see kombeks on, kuid ometi oli seal väga vajalik ja ootamatu õpetlik sisu. Eriti just viimased 15 minutit showst, kus publik oli juba üles soojendatud.

See oli esimene kord minu elus, kui avaliku püstijalakomöödia lindistuse vaatamine pani mind pikemaks ajaks mõtlema. Bo Burnham sai sellega hakkama oma viimase Netflix’i showga Inside, kus ta koroona epideemia ajal tegi üksinda oma kodus nalja, kuid seal puudus publik.
Just Carri etteaste publiku reaktsioon oli see, mis jäi mul kuidagi sisse kriipima: mitmes kohas plaksutasid ja naersid peamiselt naised.

Miks oli see üllatav?
Kes Jimmy Carr’i eelnevat loomingut tunnevad oskavad ehk minuga siinkohas samastuda. Tema forte on kiired naljad, mis on ootamatu pöördega. Väga tihti on need äärmiselt rõvedad, ebaeetilised või isegi kriminaalsete alatoonidega (näit lapsepilastamine). See on tema teadlik ja valitud stiil. Jah, kõik koomikud kirjutavad vahel nalju, mis lähevad kohutavalt üle piiri, kuid sellele järgneb valik, kas nad panevad selle lavale või mitte. Carr on teinud teadliku valiku jalutada teiselpool meile vastuvõetavate asjade piiri ja seal lustlikult vilet lasta ning on teinud seda juba aastaid.
Ta lahmib kõigile, kaasaarvatud publikule, ja teeb seda rajult. Kuid seekord võttis ta ette ka sotsiaalse mädapaise ja pitsitas seda ning seda oli hädasti tarvis.
Näiteks õpetab ta ühele mehehakatisest publikuliikmele: “Ei on alati Ei, kuid Jah pole alati Jah. Lihtne reegel - kui naine ütleb Jah, kuid on rohkem pinges kui sinu peenis … ära seksi temaga.”
Rõve? Jah, kuid samas õpetlik.

Tihti seostatakse labaseid nalju inimestega, kes pole just väga asjalikud - noh nagu suured lapsed. Jimmy Carr on aga väga arukas ja töökas inimene. Kui töökas? Tal on keskmiselt 300 esinemist aastas ja seda üle terve maailma. Kui arukas? Soovitan vaadata tema kahte vestlust Diary of a CEO podcast’is. Mõlemad on mõnusad ja ka väga üllatavad, kui te tunnete vaid tema maski lava pealt. Laval on tal karakter - see on vaid osa temast.

Kas tal on peas kõik korras? Kes teab, kuid ta funktsioneerib ja nüüd natuke vanemas eas ja peale isaks saamist on lisanud oma huumorile ka sotsiaalse ja õpetliku aspekti ning see on kohutavalt tore.
Ma ei saa öelda, et Billy Connolly huumor oleks väga minu maitse, kuid see kuidas ta juba kogenud hallipäise koomikuna laval lugusid rääkis, oli naljakas ja südantsoojendav. Ka George Carlin tegi oma parima kraami peale eluaeg treenimist ja harjutamist.
Mulle tundub, et ka Jimmy Carr on võtnud oma viimase showga uue suuna ja see on väga tore.
On asju, millest peab rääkima ja kui sa oskad seda teha nii, et publik naerab, kuid saab samal ajal ka targemaks, on see igati teretulnud.

Vaikimine surm, rääkimine hõbe

Täna oleks minu kõige vanem vend saanud 45 aastaseks. Uhke number. Sama palju veel ning juba ongi ümmargune 90 täis. 

Selle asemel jäi ta vabatahtlikult 17 peal pidama. 

28 aastat on möödas.

Raske on täpselt öelda, mis ta enesetapuni viis, kuid tundus, et ta ei julgenud suureks saada - ta kartis maailma. Kuid see oli vaid tunne. Keegi ei teadnud, mis tema sisemuses toimus. Ta ei rääkinud sellest peites kõik oma tunded tubliduse maski taha. Ta oli eeskujulik õpilane, üsna perfektsionistlik ja tugevate ideaalidega, kuid see ei näita seda, mis toimub inimese hinges. Seda saab edasi anda vaid rääkides ning see meedium on juba eos ebamäärane ja ebaperfektne. 

Kuid paremat pole meile antud. Me peame sellega kuidagi hakkama saama, sest teisiti ei jää me ellu.

Mul jääb varvastest ja sõrmedest puudu, et lugeda kokku kõik need korrad, millal ma ise piiri peal olen olnud. Raske on öelda, kas selle taga on midagi geneetilist või mõjus venna kaotamine minu jaoks lihtsalt nii raskelt. Suure tõenäosusega saab mõlemale näpuga näidata.
Lisaks ka hirm. Ka mina kardan maailma. Hetki, mil ma olen tundud end turvaliselt, hoitud ja hästi, on olnud vähe või äkki lihtsalt ei jää need nii eredalt meelde, kui kõik negatiivne. 

Kuus aastat tagasi läks minu parim sõber, inimene kes oli minu kõrval lapsepõlvest saati, inimene kellega ma sain kõigest rääkida, inimene, kelle jaoks ei pidanud ma kandma maski, minu vennaga sama teed.
Alles sellel kevadel suutsin ma temaga oma hinges hüvasti jätta.

Täiskasvanud inimene võiks ju osata paremini kõige sellega toime tulla, aga näe, ei oska. Või nagu terapeut selle sõnastas "sa oled kogenud kannataja, kuid see ei tähenda, et sul oleks vaja kogu aeg kannatada."  Inimene ei tegutse enne, kui tal piisavalt ebamugav hakkab - ju siis varem ei olnud lihtsalt piisavalt valus.

Ma lükkasin selle kõik maski taha ja toimetasin. Tegemist oli palju. Lapsed, kaks korteri remonti, koroona, jalaoperatsioon, töö, kirjutamine - alati leidus midagi, kuhu ennast peita.
Rahulikumal ajal sai aga panna klappidest audiobooki kõrva, samamoodi nagu ma gümnaasiumi ajal lugesin kogu aeg raamatuid, selleks et mitte tunda. 

Kuid sellest pole abi. Vältimine ei aita.

Ma olin aastaid vältinud venna haual käimist, ometi võtsin selle tee eelmisel nädalavahetusel ette.
Olles esmalt ohverdanud surnuaiaväravale, mis sõrme lõikas, paar tilka verd ning pikalt hauda otsides, olin ma isegi kuidagi pettunud, kui ma haua lõpuks üles leidsin.
Ma ei saanud seal jumalikku ilmutust ega juhtunud minuga ka midagi muud huvitavat.
Ma vaatasin lihtsalt sammaldunud kivi, mis tähistas inimest keda ma kunagi tundsin, kuid nüüd suutsin vaevu meenutada. Inimest, kes oleks saanud täna 45 aastaseks, kui ta oleks saanud oma hirmust üle ja rääkinud oma sees pulbitsevatest asjadest inimesele, kes kuulaks ja ei annaks hinnangut vaid oleks lihtsalt olemas. 

Jah, see samm, et rääkida, on hirmuäratav ja seda põhjusega. Väga tihti ei kuulata, vaid hakatakse lahendama või kui jutt on eriti tõsine minnakse selle peale paanikasse ning siis pole rääkijal mitte ainult enda probleem vaid ka kuulaja probleem.
Ma olen seal olnud.

Sobivat kuulajat ei leia alati oma lähedaste seast. Vahel on sõbrad abiks. Kuid ka võhivõõras võib toetada. Me oleme kõik inimesed. Me oleme kõik seotud.
Kes kuulaks?
Tänapäeval juba üsna paljud. Meil on peaasi lehekülg, laste kriisitelefon, eluliin... Maailm on selles vallas 28 aasta jooksul palju paranenud.
See ei too inimesi tagasi. Inimesi, kes lahkuvad vabatahtlikult - meie pisikeses riigis on igal aastal neid umbes 200 - kuid ehk aitab neid kes on ristteel.

Seega rääkigem.
Rääkigem, hoolimata sellest, et sõnad ei anna mõtet alati õigesti edasi, või ei leiagi õigeid sõnu. Hoolimata sellest, et kõik sees pulbitsev tundub nii jabur.
Hoolimata sellest, et maailm tundub suur ja absurdne ning meie mured selles nii tühised.
Hoolimata sellest, et me võime rääkides haiget saada... 

...sest vaikides saame me kindlasti ja teeme ka teistele haiget.

Fat squirrels

"Do you know what is the purpose of living?" I asked.

She did not answer. Instead she opened her palm. There was a hazelnut.

"You want to say, that life is nuts?"

"Maybe," she smirked. "Stay very still and observe." She moved her hand with nut on the ground.

For a while nothing happened - there was only wind between the gravestones.

Then, suddenly there was a bit of crackle, small pieces of bark fell on the ground and a squirrel appeared.

Slowly and carefully it crept closer. Got scared and ran away, then came again. Finally it collected enough courage to come close and grab the nut.

"Wha-" I started to ask, but she shushed me and took out the next hazelnut. While the first squirrel was happily munching, there appeared a next one from behind a moldy gravestone 

After the first squirrels got a bite, there were suddenly more than twenty of them running between and on the old gravestones.

Some of them were more aggressive and bit the finger instead of the nut and tried to carry that away. Others were too afraid to come close at all.

We stayed still. Pulling out a new nut every time the previous one was taken.

After half an hour or so she stood up.

"So the purpose of living?" I pushed the question again while we started walking, followed by some squirrels who were still hungry.

"What do you think?" she asked.

"Fat squirrels?"

She laughed. 

"Oh a noble quest indeed, but I'm sure you can find more meaning in that little act," she said, moving towards the cemetery gates.

"To observe, to be present and enjoy the moment even if in pain," I suggested, remembering all the bite marks in her fingers.

"Maybe."

"You have to stay strong in order to create relationships and for that you have to put your nuts in the fire."

"Possibly," she snorted with laughter. "But is that all?"

"No," I said. "No, it is not," I sighed.

The time feeding squirrels was fun, but it did not last forever. 

Nothing did. Not a thing nor a person. 

All of it was temporary.

It was something to keep in mind as walked through the gates... alone.

Maa ja taevas

 Maa vaatas pilvetompusid, mis tantsisid ringi, uudistades, otsides ja avastades. See tegi seest soojaks.

Maa mäletas, mida tähendas noor olla.

Ta mäletas ka Taevast noorena. Nad tegid pilved koos, see oli vesi neist mõlemast. 

Nüüd oli vett vähe. Kaevud olid tühjad. Plved aga juba tehtud.

Kui ka Maa küsis vihma, sai Taevas pahaseks. “Kas sa muust kui vihmast ei mõtlegi?” urises ta. “Sul on endal ju kah vett.”

Vahel ta aga leebus, minnes Maa sooviga kaasa. Maa proovis selle ajaga end täis saada, kuid vesi lihtsalt haihtus kuivanud vallide vahele. 

“Sa oled täitmatu,” urises Taevas kui Maa juurde küsis.

Ja ühest päevast alates Maa enam ei küsinud. 

Ta proovis endiselt kasvatada lilli ja taimi Taevale imetlemiseks, sest see oli tema Taevas. Ta jagas ka oma veenatukest pilvetompudega, teades ise, et seda oli liialt vähe. 

Kuid ta teadis, et see ei saa nii jääda.

Tema äärtesse olid tekkinud liivavallid, alad, kus enam midagi ei kasvanud. Iga päevaga muutusid need suuremaks. Ta teadis, et üks päev ta ei vajanud enam vihma, siis kui temast oli alles vaid liiv.