Vaikimine surm, rääkimine hõbe

Täna oleks minu kõige vanem vend saanud 45 aastaseks. Uhke number. Sama palju veel ning juba ongi ümmargune 90 täis. 

Selle asemel jäi ta vabatahtlikult 17 peal pidama. 

28 aastat on möödas.

Raske on täpselt öelda, mis ta enesetapuni viis, kuid tundus, et ta ei julgenud suureks saada - ta kartis maailma. Kuid see oli vaid tunne. Keegi ei teadnud, mis tema sisemuses toimus. Ta ei rääkinud sellest peites kõik oma tunded tubliduse maski taha. Ta oli eeskujulik õpilane, üsna perfektsionistlik ja tugevate ideaalidega, kuid see ei näita seda, mis toimub inimese hinges. Seda saab edasi anda vaid rääkides ning see meedium on juba eos ebamäärane ja ebaperfektne. 

Kuid paremat pole meile antud. Me peame sellega kuidagi hakkama saama, sest teisiti ei jää me ellu.

Mul jääb varvastest ja sõrmedest puudu, et lugeda kokku kõik need korrad, millal ma ise piiri peal olen olnud. Raske on öelda, kas selle taga on midagi geneetilist või mõjus venna kaotamine minu jaoks lihtsalt nii raskelt. Suure tõenäosusega saab mõlemale näpuga näidata.
Lisaks ka hirm. Ka mina kardan maailma. Hetki, mil ma olen tundud end turvaliselt, hoitud ja hästi, on olnud vähe või äkki lihtsalt ei jää need nii eredalt meelde, kui kõik negatiivne. 

Kuus aastat tagasi läks minu parim sõber, inimene kes oli minu kõrval lapsepõlvest saati, inimene kellega ma sain kõigest rääkida, inimene, kelle jaoks ei pidanud ma kandma maski, minu vennaga sama teed.
Alles sellel kevadel suutsin ma temaga oma hinges hüvasti jätta.

Täiskasvanud inimene võiks ju osata paremini kõige sellega toime tulla, aga näe, ei oska. Või nagu terapeut selle sõnastas "sa oled kogenud kannataja, kuid see ei tähenda, et sul oleks vaja kogu aeg kannatada."  Inimene ei tegutse enne, kui tal piisavalt ebamugav hakkab - ju siis varem ei olnud lihtsalt piisavalt valus.

Ma lükkasin selle kõik maski taha ja toimetasin. Tegemist oli palju. Lapsed, kaks korteri remonti, koroona, jalaoperatsioon, töö, kirjutamine - alati leidus midagi, kuhu ennast peita.
Rahulikumal ajal sai aga panna klappidest audiobooki kõrva, samamoodi nagu ma gümnaasiumi ajal lugesin kogu aeg raamatuid, selleks et mitte tunda. 

Kuid sellest pole abi. Vältimine ei aita.

Ma olin aastaid vältinud venna haual käimist, ometi võtsin selle tee eelmisel nädalavahetusel ette.
Olles esmalt ohverdanud surnuaiaväravale, mis sõrme lõikas, paar tilka verd ning pikalt hauda otsides, olin ma isegi kuidagi pettunud, kui ma haua lõpuks üles leidsin.
Ma ei saanud seal jumalikku ilmutust ega juhtunud minuga ka midagi muud huvitavat.
Ma vaatasin lihtsalt sammaldunud kivi, mis tähistas inimest keda ma kunagi tundsin, kuid nüüd suutsin vaevu meenutada. Inimest, kes oleks saanud täna 45 aastaseks, kui ta oleks saanud oma hirmust üle ja rääkinud oma sees pulbitsevatest asjadest inimesele, kes kuulaks ja ei annaks hinnangut vaid oleks lihtsalt olemas. 

Jah, see samm, et rääkida, on hirmuäratav ja seda põhjusega. Väga tihti ei kuulata, vaid hakatakse lahendama või kui jutt on eriti tõsine minnakse selle peale paanikasse ning siis pole rääkijal mitte ainult enda probleem vaid ka kuulaja probleem.
Ma olen seal olnud.

Sobivat kuulajat ei leia alati oma lähedaste seast. Vahel on sõbrad abiks. Kuid ka võhivõõras võib toetada. Me oleme kõik inimesed. Me oleme kõik seotud.
Kes kuulaks?
Tänapäeval juba üsna paljud. Meil on peaasi lehekülg, laste kriisitelefon, eluliin... Maailm on selles vallas 28 aasta jooksul palju paranenud.
See ei too inimesi tagasi. Inimesi, kes lahkuvad vabatahtlikult - meie pisikeses riigis on igal aastal neid umbes 200 - kuid ehk aitab neid kes on ristteel.

Seega rääkigem.
Rääkigem, hoolimata sellest, et sõnad ei anna mõtet alati õigesti edasi, või ei leiagi õigeid sõnu. Hoolimata sellest, et kõik sees pulbitsev tundub nii jabur.
Hoolimata sellest, et maailm tundub suur ja absurdne ning meie mured selles nii tühised.
Hoolimata sellest, et me võime rääkides haiget saada... 

...sest vaikides saame me kindlasti ja teeme ka teistele haiget.