Mõtisklusi õõvakuu pühadest

 Ma mäletan seda aega, kui mu vanaisa oli tõre ja maailmas pettunud. Tema näost oli näha, et rohi oli kunagi rohelisem. Ümbritsev maailm pahandas teda südamepõhjani. Teda segasid pisikesed igapäevased asjad. See, kuidas jõulude aeg ei laulnud pea keegi enam kaasa (rääkimata mitmehäälsest laulmisest). See, et poes olid müügil vorstid, milles liha pea olematu. See, et lapsed ei käitunud nii, nagu tema noorusajal kombeks oli. Musttuhat pisikest asja, mis olid muutunud ja seda suunas, mis talle ei meeldinud. Ausalt öeldes ei uskunud keegi meist tol ajal, et ta nii, elus kibestununa, enam kaua vastu peab.

Kuid meid ootas üllatus. Ühel hetkel ta leebus ja nautis lihtsalt selles maailmas olemist. Ta võttis elu ja maailma, nii nagu see oli, proovimata seda oma mälestuste vormi sundida. Maailm ei pidanudki olema selline, nagu see oli tema nooruses, küll aga oli ta alati valmis oma elukogemusi teistega jagama. Ja nii pidas ta vastu veel kaua. Isegi tema elutee lõpus ei olnud seal kibestumist.

Miks alustan ma oma juttu õõvakuu pühadest oma vanaisast? Sest ma tunnen halloweeni peale mõeldes sedasama kibestumist.
Ma tahaksin trampida rusikaga rinnale öeldes, et kui mina käisin santi jooksmas, siis ma nägin selle nimel ikka vaeva. Ei olnud mingi “komm või pomm”. Me õppisime laule ja tantse, õppisime, kuidas õnne tuua, ning loopisime usinasti vilja raskesti puhastatavatele esikuvaipadele. Minu nooruses oli mardipäev suur asi, samas kadripäev oli tolleks ajaks juba peaaegu hingusele läinud.Ka minu vanaisa nooruses tähistati mardipäeva, kuid see oli hoopis teisest puust loom.
Ehk kõige suurem erinevus oli selles, et peale sandi jooksmist sai kogu küla kokku (nii väiksed kui suured) ja kõike kokku korjatud kraami nositi ühiselt. Ilmselgelt polnud see päris sama püha, mille ajal ma egoistlikult enda kõhu liigsetest kommidest valusaks sõin.
Kas minu vanaisa trampis rusikaga rinnale öeldes, et tema aeg olid asjad õigemini? Oma suhtumisega mõni aeg küll, kuid see ei toonud rõõmu ei temale endale ega ka teistele tema ümber. Seega, miks seda vaja on? Miks kakelda muutustega?

OK - toober ja Halloo! viin

Oli aeg, mil halloween oli Ameerikas püha, mida kardeti ja tauniti. Selle nähtuse tõi endaga kaasa riiki lisandunud odav tööjõud. See oli püha, mil maskid ees, võis end umbe juua ja kuraditempe teha.Olukord muutus, kui toodi sisse võimalus kuradikesed kinni maksta, et nad ei teeks tempe - komm või pomm.
Halloween on ajas väga palju muutunud ja kohanenud. Ka kõrvits pole algupärane sümbol, olles tuletatud õõnestatud juurviljadest.

Kõige suurem muutus halloweeni pühale tuli aga filmide ja popkultuuriga. Kui ikkagi kinolinal on õudusfilm nimega “Halloween”, siis ilmselgelt sobib selleteemaline kostüüm ka püha jaoks ning kui juba ühed filmitegelased käivad pimedas ringi, siis miks mitte ka teised. Nii saigi halloweenist pehmikpüha, mille ajal sa võid riietuda kelleks iganes ja saad selle eest kommi kah. Seda kõike ilma suurema vaevata.

Pole ka siis ime, et see kõigile meeldib, kulutulena üle maailma liigub ja kanda kinnitab. Mardipäeval samas on hetkel lootus ellu jääda vaid nostalgilise kohaliku hõnguna. Suure tõenäosusega ei päästaks siin ka kommete muutmine ja lisamine, kuna halloween on oma laia ulatusega juba ees. Halloweeni populaarsust saaks ehk ületada mõne mardipäevateemalise filmiga, mis tooks selle uuesti au sisse, kuid ma julgen kahelda, et isegi selline asi pikas plaanis midagi muudaks. Nii nagu inglise keel pureb end tänu sotsiaalmeediale ja internetile noorte keelekasutusse teevad seda ka kombed. Masinat, mis selle protsessi teispidi käima lükkaks, pole veel leiutatud.

Miks suured võivad?

Halloween on olnud siinmail juba mõnda aega. Minu nooruses oli see pigem noortele täiskasvanutele suunatud - ikka olid klubides halloweeni-teemalised peod ja üritused, samas kui mardi- ja kadripäeval seda naljalt ei juhtunud.
Ka praegu on täiskasvanutele suunatud halloweeni-peod üsna tavalised. Kes siis ei tahaks end kostüümi panna? Samas leidub siinmail ka juba omajagu lapsi, kes halloweeni ajal ukselt uksele käivad, oma kostüümiga eputavad ja ähvarduse saatel kommi nõuavad. Kui neilt küsida, miks nad hoopis mardi- või kadrisanti ei jookse, tulevad vastuseks vastikustunnet täis hääled. Ja ma tegelikult saan sellest täiesti aru. Kes tahab olla kasukas mardisant kaugelt maalt, kui sa saad olla hoopis ämblikmees otse kinolinalt?

Muidugi oleks ju tore kui mardipäev mingil kujul säliks, kuid me peame siinkohal meeles pidama, et see on viimane jupp nendest sügisaja pühadest. Kunagi olid mardisandid, kadrisandid ja mitmetes kohtades ka hingesandid, kes hingedepäevapaiku riigi hiilisid. Viimased kaks on peaaegu täielikult kadunud. Halloween aga tungib uksest ja aknast sisse. See on filmides, multikates ja raamatutes. See on rahvusvaheline ja üldtuntud. Tänapäeva lapsed teavad halloweeni kombeid tihti paremini kui mardipäeva omi.

Hambad risti ja edasi?

See on koht, kus ma jõuan oma vanaisani tagasi. Ikka ja jälle meenub mulle see aeg, kui mu vanaisa oli kibestunud. See polnud meeldiv ei temale ega teistele. Ma arvan et see on koht, kust õppida.
Mulle ei meeldi, kuidas halloween võtab meie enda kombed üle. Samas, mis kasu on kibestumisest ja reaalsuse vastu võitlemisest? Kas sellel sõdimisel ja oma pühade nõudmisel on mõtet, kui see pole nauditav ei lastele ega lapsevanematele?
Miks raisata oma jõudu tuuleveskitega võitlemise peale, kui lihtsam ja ka palju toredam oleks vooluga kaasa minna ja teha seda võimalikult ägedalt? Kui laps tahab minna halloweeni ajal kommi nõudma, siis miks peaksin ma panema talle käe ette, kui ma võiksin hoopis aidata juba mitu kuud võimalikult uhket kostüümi teha? 

See ei tähenda, et me peaks omad pühad ära unustama. Suur osa halloweeni-kultusest on Ameerikas ka aiadekoratsioonid. Kodu pühade puhul kaunistamine on ju tegelikult väga lahe mõte. Me teeme seda nii ehk naa jõulude ajal (mis on samuti muutunud kommertspühaks). Miks ei võiks siis pealuud, ämblikud, varjud ja muu õudne olla meie kodudes nähtaval terve õõvakuu, saates nii halloweeni, hingedepäeva, mardipäeva kui ka kadripäeva.
Idee on kõigil neil pühadel ju üsnagi sarnane - tervitada pimeduse saabumise puhul teise ilma rahvast ja mõelda nende peale.
Kas on tõesti suurt vahet, mis päeval ja täpselt kuidas me seda teeme?