Ma tean, ma tean - see pealkiri kõlab nagu proov originaalitseda, tähelepanu tõmmata ja klikke koguda. Päris nii see plaanis ei olnud ja tegelikult kavatsen ma ka kõigest sellest rääkida.
Omajagu aega tagasi sattusin peale ühele kokkuvõtvale pisivideole, mis rääkis natukene teist lugu narkootikumidest ja sõltuvusest, kui see millega me harjunud oleme. Nimelt on rottide peal tehtud katsed tõestanud, et kui luua neile keskkond, kus nad on eluga rahul, väheneb drastiliselt nende huvi narkootiliste ainete vastu. Samas üksinda ja isolatsioonis on huvi suur, lausa surmav. Sama on märgatud ka inimeste juures.
See video ja mõte on kummitanud mu peas sellest korrast saati. Iga kord süüdates sigareti olen ma mõelnud, miks ma seda teen. Eks ole ka sigaret ju sõltuvus. Ja tõsilugu on see, et väga tihti suitsetan ma olukorrast puhkamiseks. Selleks, et väljuda miskist keskkonnast, tundest, kus ma ennast niiväga hästi ei tunne. Selleks, et ennast rahustada, et võtta aega endale. Jah ma tundun üks jube rahulik sell, aga see, mis pinna all keeb on vahel päris õudne (pealegi, ma olen näitleja).
Sõltuvusest rääkides tasub mõelda ka alkoholi peale. Mulle on aastaid juba suvine alkoholilembus silma jäänud. Kuna ma ise pigem lahjat alkoholi (näiteks õlu) ei joo siis tundub mulle selle ohter tarbimine ehk liiast. Ma näen seda kõrvalt ja seda tõesti on palju. Ah et on janu? Limpsi või vett sa ei jooks ju nii palju. Kas on see osa ajaloost? (osad väidavad et tarbimine on oluliselt suurem kui ennevanasti ... pealegi, kus on piir traditsiooni hoidmise ja lolluste generatsioonide viisi edasi tegemise vahel) Kas on see osav alkoholi reklaami ajupesu? Või äkki on asi selles, et me lihtsalt ei oska kainena olla vabad, ausad ja omavahel seotud?
Kunagi leinalaagris praktikat tehes kirjeldati alkoholismi kui olukorda, kus inimene ei oska oma emotsioone enam teistmoodi väljendada - kui tal on oma emotsioonide klaveril vaid üks klahv: alkohol (enamasti on seal palju muud kah, muusika kuulamine, jooksmine, joonistamine, lugemine jne, mis kellele meeldib). Ilus kujund.
Eestlane olla on omamoodi taak.
Eelmisel nädalal rääkisin ühe sõbraga erinevate kultuuride ärisuhtlusest ning vestluse lõpus proovisime me ära määratleda Eestlase käitumist. Olgem ausad, kui ma ei oleks siit kultuurist siis ma tõesti arvaks, et Eestlased on lollid või pika taibuga. Miks? Sest meie kultuuri osa on sõnade väärtustamine. Me oleme praktilised, ratsionaalsed ja räägime siis, kui asi on läbi mõeldud. Läbi mõtlemine võtab aga aega ja vaikust. Pannes selle käitumise nüüd perekonna konteksti selgub, et midagi on puudu. See on tehniliselt korrektne aga inimliku poole pealt suhteliselt ... ebainimlik. Rääkimine ei ole ju enamasti praktiline ja ratsionaalne. Pealegi äkki on mõni rääkimata asi ka emotsiooniga seotud ning Eestlastel ei ole kombeks emotsioonidega mässata. Kas te olete kuulnud anekdooti Eesti mehest, kes peale nelikümmend aastat naisega kooselu suutis talle peaaegu armastust avaldada? Emotsioonid ei ole praktilised ega ratsionaalsed. Seega need ei sobi meie kultuuri just väga hästi. Emotsioon on aga just see, mis meid ühendab ja teeb elu elamisväärseks.
Pühapäeval tuli telekast Härra ja Proua Smith (Mr and Mrs Smith) ning ma nautisin seda äratundmist filmi esimeses pooles. See oli lihtsalt "nii ilus" suhe. Kuidas räägitakse küll, aga tegelikult mitte midagi ei öelda. Kuidas suhe justkui on, aga tegelikult elavad koos võõrad. Kuidas õhk on rääkimata asjadest paks. Kuidas kõige tähtsam asi millest omavahel räägitakse ja kakeldakse on kardinad. Päriselt? Kardinad? Film on muidugi väljamõeldis. Piinlik lugu on, et ma olen ise samasuguses suhtes olnud ning ma olen neid ka kõrvalt näinud. Neid on ümberringi liigagi palju. Muidugi on igas suhtes omad eripärad, aga seda on näha kui inimesed päriselt jagavad ennast üksteisega. Seda on näha juba paarikese mitteverbaalsest suhtlemisest ja koos olemise mugavusest. Paljude kooselu on aga pigem praktiline - pole ju väga viga kah ja kellegi uue otsimine oleks tüütu ja ebapraktiline. Probleemidega tegelemine ja asjadest päriselt rääkimine oleks emotsionaalne ja ebamugav. Ja keegi ei saa ju öelda, et me ei suhtle, me ju räägime uudistest ja kardinatest. Emotsioonid, mured, eksistentsiaalsed küsimused ja kõhklused? Nendega ei pea ju ometi tegelema, veel vähem jagama... ning inimzombidena koos elu lõpuni. Fassaad on ju ilus.
Ja siis me imestame, miks inimesed nii kurvad on. Miks ühistranspordis sõites ei näe ühtegi naeratavat nägu? Miks tuntakse ennast nii üksikuna? Miks hoolitakse endast ja kaasmaallastest nii vähe? Miks abivalmis ja sõbralik inimene on pigem erand, kui reegel? Miks me jalutame tuima näoga mööda, kui näeme abivajajat?
Me kõik mõtleme, et meie oleme paremad ja tõsi, vahel on ka meil hea päev kui me naeratame võõrale ja jätame paar eurot Balti Jaama tunnelis mängivale kitarristile, mõeldes et tubli poiss, vähemalt ei varasta. Kui tihti seda aga on? Meid pole õpetatud elu nautima ja õnnelik olema. Paljudel seostub juba nende väljenditega koheselt alkohol. Elu nautimine ja sisemine õnnelikkus aga on just see millest kasvab välja ka teistest hoolimine. Ma pole vist kunagi kuulnud, et keegi ütleks heatahtlikult ja toetavalt: "Jaa see sell seal, ta naudib elu." Pigem on elu nautimine ikkagi midagi halvustavat.
Elu ei ole ju mõeldud nautimiseks. Kuidas me saame siis imestada suitsiidirohkuse üle?
Käisin eile õhtul ühel lühilarpil ning endalegi üllatuseks sain sellest vägagi tugeva emotsiooni. Ehk isegi oli see kõige tugevam positiivne emotsioon viimase kolme nädala jooksul. See ühtekuuluvustunne ja mitteverbaalne suhtlemine oli lihtsalt kuidagi väga väga äge ja hingeliselt kosutav. Kui palju annab tegelikult öelda ilma sõnadeta ning kui hästi me sellest aru saame? Mitteverbaalne suhtlus on meis kõigis olemas, lihtsalt mõtted ja sõnad on selle igapäevaselt ära vallutanud. See juurikas on aga kõigis ja pagan see on oma lihtsuses hämmastavalt tugev.
Mängu dünaamika oli selge ja lihtne - igal osalejal oli oma nö sõber keda toetada ja oma nö vaenlane keda kiusata. Teiste osalejatega võis suhelda nii nagu tahtsid. Mitmed mängus osalejad jõudsid aga lõpuks samale arusaamisele - väga raske on kedagi kiusata, kui ta naeratab ja kallistab sind või paneb teki õlgadele ja hoiab. Kes lööb see armastab, eksole. Või nagu üks osaleja lõpuringis Chalice'i laulu sõnu tsiteeris "Viha sünnitab viha, suudle vaenlast - See on abort". Nii on.
Väga lihtne oleks seda mõtet laiendada aktuaalsetele teemadele, aga ma ei tee seda - eks igaüks mõtle ja tunne ise.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba