Lõpetamata lood

Irooniliselt on see postitus kirjutamist juba mõned päevad oodanud. Valmis oli vaid pealkiri ja ideid täis pea. Peab tõdema, et tekkis ka soov lihtsalt pealkiri avaldada ilma sisuta. Noh, nagu on legend ühest iidsest lõpukirjandist pealkirjaga Risk: õpilane kirjutas pealkirja lehele ning andis töö ära, sai maksimum punktid. Aga see selleks.

Tagasi teema juurde, mis kasvas mu peas eelmise nädala lõpus: Lõpetamata lood ehk mõtisklusi improst, sarjadest, mõtlemisest ja lõppu jõudmisest.

Improst ja teleseriaalidest

Meie reedene Seistes Püsti etendus oli lihtsalt suurepärane - seda võivad rääkida nii publik kui ka näitlejad. Kõik, kes olid laval, jäid sellega rahule, mida ei juhtu just tihti (enesekriitika ja analüüs on tegelikult väga suur). Tõsi, oli asju mida oleks kindlasti saanud veel paremini teha, aga üldine tunne oli kõrvust tõstev. 

Mis aga eristas seda etendust eelmisest etendusest? 

 Mis tegi selle nii heaks? 

Tõsi, me olime teinud tööd tehnikate ja sihitud soojendusega, mis kindlasti laval kaasa aitasid. Mis tundus minu jaoks aga eriline, oli see, et juba esimesest stseenist alates oli meil laval narratiiv, lugu. 

Seistes Püsti formaadi teebki paljuski keeruliseks see, et kõik on lubatud, niikaua kuni sa suudad luua ja lavale tuua päris inimesi ja päris suhteid. Selle raami sees võiks vabalt kütta ka tund aega järjest sidumata stseene vabavormi improt (ing. freeform) ja see oleks täiesti pädev. Muidugi ei leidu palju inimesi, kes vabavormi suudaksid pikalt vaadata (olen ise üks nendest) ning ka seda pikalt teha on kuidagi väsitav. Ma olen korduvalt pikka vabavormi näinud ning olgugi, et ma hindan kõrgelt lavaosavust sellise vormi juures, väsin ma seda vaadates ära. See ei anna mulle energiat, pigem võtab seda.

Ma arvan, et põhjus on emotsionaalses pühendumises. Isegi kui laval on tegelasi kellele kaasa elada, on seda raske teha - see on justkui tunnete raiskamine, sest sa ei pruugi seda tegelast ja suhet enam kunagi rohkem näha. 

Selle kõige kaduvus, mis on selle vormi võlu, on samas ka selle needus.Mul on tunne, et me kõik - laval, publikus, elus - otsime tervikut, me otsime justkui miskit lugu. Seepärast on päris vabavorm ka nii raske - sul on palju sissejuhatusi, aga lood ei lähe edasi. 

Selle sügise esimesel Seistes Püsti etendusel oli nii vabavormi kui ka narratiivi ning mitmed publiku liikmed olid hiljem segaduses - ei tekkinud ühist tervikpilti. Mitmed lood jäid lõpetamata ja õhku rippuma, mis oli küll ka taotluslik aga tundus, et ei pakkunud nii palju naudingut ei näitlejatele ega ka publikule. Seekord oli narratiivi ja sidusust oluliselt rohkem ning see lubas nii näitlejatel kui ka publikul tegelastele rohkem kaasa elada ja lõppu jõuda.

Mulle tundub, et me otsime lõpetatust ja seda mitte ainult teatrilaval.

Meid kammitsevad teleseriaalide viimased minutid, milles meelega jäetakse midagi õhku rippuma, et uus osa kindlasti huvi pakuks. Me ootame pinevusega järjefilme, mille eelmistes osades anti kergeid vihjeid ja viiteid uuele filmile. Me tahame teada, mis edasi saab. Lugu on lõpetamata.

Mõtlemisest

Nädalavahetusel olid mul vanemad külas ning ma avastasin veel ühe teema, kus me tihti proovime lõppu jõuda: mõtlemine. 

Mõte on nagu loo alge, mida me tahaks edasi ja edasi uurida. Sel ajal kui me seda aga uurime, liigub maailm omasoodu edasi ning ei pruugi meie mõtteprotsessiga enam üldse seotud olla. Nii juhtuski korduvalt, et ma pidin oma isale ühte ja sama asja mitu korda seletama. Ei ole dementsus, mõtlemine hoopis - inimene ei suuda samal ajal mitut asja korralikult teha ja on loomulik, et kui mõtted on keskpunktis kaob kontakt hetke kontekstiga. Nii pole ka imestada, et mõningad jutuajamised tundusid kohati päris kummalised. Näiteks rääkisime isaga ühest teemast pikalt ja laialt, siis tuias ta teises toas, samas kui me vennanaisega arutasime juba täiesti midagi uut. Mõne minuti pärast tuli isa tagasi ja jätkas enda teemaga, justkui me oleks me temaga kogu see aeg kaasa mõelnud. Olukord oli aga juba muutunud - meie jaoks ei olnud see enam ammu õhus. Rääkis oma mõtted ära, kadus taaskord ning jätkas jälle paari minuti pärast samamoodi. Tundub ju päris kummaline kui aus olla, samas ei saa seda ka kuidagi pahaks panna. See oli väga heatahtlik, asjalik ja põhjalikult läbi mõeldud jutt, ainult et maailm ei olnud selle jaoks enam valmis - olukord ja kontekst oli muutunud ning seda mitu korda.

Tõsi, selle konteksti sobitamiseks aitavad sissejuhatavad laused nagu "See tuletas mulle meelde, et..." või "Ma siin mõtlesin natuke selle teema üle ...". Ma tean, väga raske on vahel austada muutuvat maailma, kui su mõtted vuhavad täiskiirusel.

Olen isegi tähele pannud kui keeruline on vahel mõnest mõttest loobuda, samas ka kui vajalik see kohati on. Tead küll, kuulad oma head sõpra, oled temaga emotsionaalselt kaasas ja kohal ning sul tekib teda kuulates miski oma mõte mida jagada, vahele segada aga ei taha ning ei paista, et jutt jõuaks kohe miski lõpuni. Kui sa sellel hetkel oma mõttest lahti ei ütle, on asi pekkis - sa ei suuda samal ajal olla päriselt kohal, kuulav, toetav ja kaasas, kui su mõtted arutavad peas oma teemat (mul hakkab teema kiirelt ise ennast arendama, kui ta liiga palju tähelepanu saab. Nagu hulkuv kass kes tuleb tänaval järgi kui sa oled talle pai teinud). Või vähemalt mina ei suuda. (Oleneb jagatavate emotsioonide tugevusest samas). Jah, me kõik oskame teha nägu, et me oleme olemas ja kuulame, aga see ei ole ju päris see. Kas me ka päriselt kuulame?

On inimesi kelle jaoks kuulamine ongi see, et sa võtad, analüüsid oma peas läbi ja jagad tagasisidet. Professionaalses keskkonnas on see suurepärane lähenemine, lähisuhetes aga mitte. Tihti tahavad inimesed, et keegi neid lihtsalt kuulaks, mitte ei annaks nõu või probleemilahendust, vaid oleks lihtsalt emotsionaalselt kohal.

Ma arvan, et gestalt teraapia ja impro on aidanud mul oma mõtteid rohkem analüüsida, jälgida, usaldada ning vajadusel ka nendest lahti öelda. Minnes improlavale oma kindla mõttega ning ilma paindumisvõimaluseta oled sa seal suhteliselt hukule mõeldud.

Lõppu jõudmisest

Kui rääkida aga elulisematest asjadest, millega ehk mitte-impro inimesed ka samastuda suudaksid, siis märkasin eelmine nädal kuidas ma kaitsesin ise-ennast oma peas. Sisemonoloog oli justkui sisedialoog "vaenlasega" keda polnud kohal ning kelle ees ma oma tegevusi, mõtteid ja seisukohti püsivalt kaitsesin. Seda oli päris raske tunnistada, raske omaks võtta ning ma sain ka aru kui palju energiat mul selle peale kadus (muidugi oli see sisedialoog ju emotsionaalselt laetud ja ängistav). Saades aru, et see sisekonflikt ei vii kuhugi, kirjutasin ma need teemad üles ja jagasin inimesega, kellega ma oma peas konfliktis ja kaitsepositsioonis olin. Meie omavaheline suhe paranes oluliselt ja ükski nendest mõtetest pole mu pähe tagasi tulnud.

Mõtlemine pole tegemine nagu mu esimene terapeut (kognitiiv-käitumuslik) kunagi rõhutas. Sa võidki jääda asjade üle mõtlema, neid oma peas juurutama ühte ja teistpidi, kuid kui sa nendega midagi reaalset ei tee (kasvõi üles kirjutamine ja jagamine) ei jõua sa lõpetatuseni. Mõtted ei suuda ise lõppu jõuda, selleks on vaja tegevust. Sa võid mõelda öö läbi hommiku peale, aga sellest pole enamasti miskit kasu. Tegevus on see, mis määrab.

Gestalt teraapia järgi on palju meie tegevusest mõjutatud kunagistest lõpetamata teemadest. See, et me ei ole jõudnud mõne teemaga enda jaoks rahuldavasse lõppu on jätnud oma negatiivse jälje (siin oleks nii lihtne teha halba nalja, aga ma ei tee) ning me otsime alateadlikult meetodeid kuidas kas jõuda lõppu või leevendada antud jälge. Lõppu jõudmine on tähtis (sisesta halb nali siia). Kujuta ette anekdooti mille viimane rida ehk kogu asja iva ära ununeb. Kujuta ette, et sa loed kriminulli ning keegi õel inimene on selle viimased kümme lehekülge välja rebinud nii et sa ei saagi teada, kes mõrvar oli. Kujuta ette, et eelmäng oli tore ja tegevus oli tore aga napilt napilt lõppu ei jõudnud. Päris kole, eksole. 

Nüüd aga kujuta ette, et sa jõudsid just pika ja segasevõitu blogipostituse lõppu, mille lõpus autor kiidab su vastupidavust ja tänab lugemise eest. Päris äge, eksole.