Lõpetamata lood

Irooniliselt on see postitus kirjutamist juba mõned päevad oodanud. Valmis oli vaid pealkiri ja ideid täis pea. Peab tõdema, et tekkis ka soov lihtsalt pealkiri avaldada ilma sisuta. Noh, nagu on legend ühest iidsest lõpukirjandist pealkirjaga Risk: õpilane kirjutas pealkirja lehele ning andis töö ära, sai maksimum punktid. Aga see selleks.

Tagasi teema juurde, mis kasvas mu peas eelmise nädala lõpus: Lõpetamata lood ehk mõtisklusi improst, sarjadest, mõtlemisest ja lõppu jõudmisest.

Improst ja teleseriaalidest

Meie reedene Seistes Püsti etendus oli lihtsalt suurepärane - seda võivad rääkida nii publik kui ka näitlejad. Kõik, kes olid laval, jäid sellega rahule, mida ei juhtu just tihti (enesekriitika ja analüüs on tegelikult väga suur). Tõsi, oli asju mida oleks kindlasti saanud veel paremini teha, aga üldine tunne oli kõrvust tõstev. 

Mis aga eristas seda etendust eelmisest etendusest? 

 Mis tegi selle nii heaks? 

Tõsi, me olime teinud tööd tehnikate ja sihitud soojendusega, mis kindlasti laval kaasa aitasid. Mis tundus minu jaoks aga eriline, oli see, et juba esimesest stseenist alates oli meil laval narratiiv, lugu. 

Seistes Püsti formaadi teebki paljuski keeruliseks see, et kõik on lubatud, niikaua kuni sa suudad luua ja lavale tuua päris inimesi ja päris suhteid. Selle raami sees võiks vabalt kütta ka tund aega järjest sidumata stseene vabavormi improt (ing. freeform) ja see oleks täiesti pädev. Muidugi ei leidu palju inimesi, kes vabavormi suudaksid pikalt vaadata (olen ise üks nendest) ning ka seda pikalt teha on kuidagi väsitav. Ma olen korduvalt pikka vabavormi näinud ning olgugi, et ma hindan kõrgelt lavaosavust sellise vormi juures, väsin ma seda vaadates ära. See ei anna mulle energiat, pigem võtab seda.

Ma arvan, et põhjus on emotsionaalses pühendumises. Isegi kui laval on tegelasi kellele kaasa elada, on seda raske teha - see on justkui tunnete raiskamine, sest sa ei pruugi seda tegelast ja suhet enam kunagi rohkem näha. 

Selle kõige kaduvus, mis on selle vormi võlu, on samas ka selle needus.Mul on tunne, et me kõik - laval, publikus, elus - otsime tervikut, me otsime justkui miskit lugu. Seepärast on päris vabavorm ka nii raske - sul on palju sissejuhatusi, aga lood ei lähe edasi. 

Selle sügise esimesel Seistes Püsti etendusel oli nii vabavormi kui ka narratiivi ning mitmed publiku liikmed olid hiljem segaduses - ei tekkinud ühist tervikpilti. Mitmed lood jäid lõpetamata ja õhku rippuma, mis oli küll ka taotluslik aga tundus, et ei pakkunud nii palju naudingut ei näitlejatele ega ka publikule. Seekord oli narratiivi ja sidusust oluliselt rohkem ning see lubas nii näitlejatel kui ka publikul tegelastele rohkem kaasa elada ja lõppu jõuda.

Mulle tundub, et me otsime lõpetatust ja seda mitte ainult teatrilaval.

Meid kammitsevad teleseriaalide viimased minutid, milles meelega jäetakse midagi õhku rippuma, et uus osa kindlasti huvi pakuks. Me ootame pinevusega järjefilme, mille eelmistes osades anti kergeid vihjeid ja viiteid uuele filmile. Me tahame teada, mis edasi saab. Lugu on lõpetamata.

Mõtlemisest

Nädalavahetusel olid mul vanemad külas ning ma avastasin veel ühe teema, kus me tihti proovime lõppu jõuda: mõtlemine. 

Mõte on nagu loo alge, mida me tahaks edasi ja edasi uurida. Sel ajal kui me seda aga uurime, liigub maailm omasoodu edasi ning ei pruugi meie mõtteprotsessiga enam üldse seotud olla. Nii juhtuski korduvalt, et ma pidin oma isale ühte ja sama asja mitu korda seletama. Ei ole dementsus, mõtlemine hoopis - inimene ei suuda samal ajal mitut asja korralikult teha ja on loomulik, et kui mõtted on keskpunktis kaob kontakt hetke kontekstiga. Nii pole ka imestada, et mõningad jutuajamised tundusid kohati päris kummalised. Näiteks rääkisime isaga ühest teemast pikalt ja laialt, siis tuias ta teises toas, samas kui me vennanaisega arutasime juba täiesti midagi uut. Mõne minuti pärast tuli isa tagasi ja jätkas enda teemaga, justkui me oleks me temaga kogu see aeg kaasa mõelnud. Olukord oli aga juba muutunud - meie jaoks ei olnud see enam ammu õhus. Rääkis oma mõtted ära, kadus taaskord ning jätkas jälle paari minuti pärast samamoodi. Tundub ju päris kummaline kui aus olla, samas ei saa seda ka kuidagi pahaks panna. See oli väga heatahtlik, asjalik ja põhjalikult läbi mõeldud jutt, ainult et maailm ei olnud selle jaoks enam valmis - olukord ja kontekst oli muutunud ning seda mitu korda.

Tõsi, selle konteksti sobitamiseks aitavad sissejuhatavad laused nagu "See tuletas mulle meelde, et..." või "Ma siin mõtlesin natuke selle teema üle ...". Ma tean, väga raske on vahel austada muutuvat maailma, kui su mõtted vuhavad täiskiirusel.

Olen isegi tähele pannud kui keeruline on vahel mõnest mõttest loobuda, samas ka kui vajalik see kohati on. Tead küll, kuulad oma head sõpra, oled temaga emotsionaalselt kaasas ja kohal ning sul tekib teda kuulates miski oma mõte mida jagada, vahele segada aga ei taha ning ei paista, et jutt jõuaks kohe miski lõpuni. Kui sa sellel hetkel oma mõttest lahti ei ütle, on asi pekkis - sa ei suuda samal ajal olla päriselt kohal, kuulav, toetav ja kaasas, kui su mõtted arutavad peas oma teemat (mul hakkab teema kiirelt ise ennast arendama, kui ta liiga palju tähelepanu saab. Nagu hulkuv kass kes tuleb tänaval järgi kui sa oled talle pai teinud). Või vähemalt mina ei suuda. (Oleneb jagatavate emotsioonide tugevusest samas). Jah, me kõik oskame teha nägu, et me oleme olemas ja kuulame, aga see ei ole ju päris see. Kas me ka päriselt kuulame?

On inimesi kelle jaoks kuulamine ongi see, et sa võtad, analüüsid oma peas läbi ja jagad tagasisidet. Professionaalses keskkonnas on see suurepärane lähenemine, lähisuhetes aga mitte. Tihti tahavad inimesed, et keegi neid lihtsalt kuulaks, mitte ei annaks nõu või probleemilahendust, vaid oleks lihtsalt emotsionaalselt kohal.

Ma arvan, et gestalt teraapia ja impro on aidanud mul oma mõtteid rohkem analüüsida, jälgida, usaldada ning vajadusel ka nendest lahti öelda. Minnes improlavale oma kindla mõttega ning ilma paindumisvõimaluseta oled sa seal suhteliselt hukule mõeldud.

Lõppu jõudmisest

Kui rääkida aga elulisematest asjadest, millega ehk mitte-impro inimesed ka samastuda suudaksid, siis märkasin eelmine nädal kuidas ma kaitsesin ise-ennast oma peas. Sisemonoloog oli justkui sisedialoog "vaenlasega" keda polnud kohal ning kelle ees ma oma tegevusi, mõtteid ja seisukohti püsivalt kaitsesin. Seda oli päris raske tunnistada, raske omaks võtta ning ma sain ka aru kui palju energiat mul selle peale kadus (muidugi oli see sisedialoog ju emotsionaalselt laetud ja ängistav). Saades aru, et see sisekonflikt ei vii kuhugi, kirjutasin ma need teemad üles ja jagasin inimesega, kellega ma oma peas konfliktis ja kaitsepositsioonis olin. Meie omavaheline suhe paranes oluliselt ja ükski nendest mõtetest pole mu pähe tagasi tulnud.

Mõtlemine pole tegemine nagu mu esimene terapeut (kognitiiv-käitumuslik) kunagi rõhutas. Sa võidki jääda asjade üle mõtlema, neid oma peas juurutama ühte ja teistpidi, kuid kui sa nendega midagi reaalset ei tee (kasvõi üles kirjutamine ja jagamine) ei jõua sa lõpetatuseni. Mõtted ei suuda ise lõppu jõuda, selleks on vaja tegevust. Sa võid mõelda öö läbi hommiku peale, aga sellest pole enamasti miskit kasu. Tegevus on see, mis määrab.

Gestalt teraapia järgi on palju meie tegevusest mõjutatud kunagistest lõpetamata teemadest. See, et me ei ole jõudnud mõne teemaga enda jaoks rahuldavasse lõppu on jätnud oma negatiivse jälje (siin oleks nii lihtne teha halba nalja, aga ma ei tee) ning me otsime alateadlikult meetodeid kuidas kas jõuda lõppu või leevendada antud jälge. Lõppu jõudmine on tähtis (sisesta halb nali siia). Kujuta ette anekdooti mille viimane rida ehk kogu asja iva ära ununeb. Kujuta ette, et sa loed kriminulli ning keegi õel inimene on selle viimased kümme lehekülge välja rebinud nii et sa ei saagi teada, kes mõrvar oli. Kujuta ette, et eelmäng oli tore ja tegevus oli tore aga napilt napilt lõppu ei jõudnud. Päris kole, eksole. 

Nüüd aga kujuta ette, et sa jõudsid just pika ja segasevõitu blogipostituse lõppu, mille lõpus autor kiidab su vastupidavust ja tänab lugemise eest. Päris äge, eksole.

Narkootikumidest, härra ja proua Smith'ist ja viha abordist

Ma tean, ma tean - see pealkiri kõlab nagu proov originaalitseda, tähelepanu tõmmata ja klikke koguda. Päris nii see plaanis ei olnud ja tegelikult kavatsen ma ka kõigest sellest rääkida.

Omajagu aega tagasi sattusin peale ühele kokkuvõtvale pisivideole, mis rääkis natukene teist lugu narkootikumidest ja sõltuvusest, kui see millega me harjunud oleme. Nimelt on rottide peal tehtud katsed tõestanud, et kui luua neile keskkond, kus nad on eluga rahul, väheneb drastiliselt nende huvi narkootiliste ainete vastu. Samas üksinda ja isolatsioonis on huvi suur, lausa surmav. Sama on märgatud ka inimeste juures.

See video ja mõte on kummitanud mu peas sellest korrast saati. Iga kord süüdates sigareti olen ma mõelnud, miks ma seda teen. Eks ole ka sigaret ju sõltuvus. Ja tõsilugu on see, et väga tihti suitsetan ma olukorrast puhkamiseks. Selleks, et väljuda miskist keskkonnast, tundest, kus ma ennast niiväga hästi ei tunne. Selleks, et ennast rahustada, et võtta aega endale. Jah ma tundun üks jube rahulik sell, aga see, mis pinna all keeb on vahel päris õudne (pealegi, ma olen näitleja).

Sõltuvusest rääkides tasub mõelda ka alkoholi peale. Mulle on aastaid juba suvine alkoholilembus silma jäänud. Kuna ma ise pigem lahjat alkoholi (näiteks õlu) ei joo siis tundub mulle selle ohter tarbimine ehk liiast. Ma näen seda kõrvalt ja seda tõesti on palju. Ah et on janu? Limpsi või vett sa ei jooks ju nii palju. Kas on see osa ajaloost? (osad väidavad et tarbimine on oluliselt suurem kui ennevanasti ... pealegi, kus on piir traditsiooni hoidmise ja lolluste generatsioonide viisi edasi tegemise vahel) Kas on see osav alkoholi reklaami ajupesu? Või äkki on asi selles, et me lihtsalt ei oska kainena olla vabad, ausad ja omavahel seotud? 

Kunagi leinalaagris praktikat tehes kirjeldati alkoholismi kui olukorda, kus inimene ei oska oma emotsioone enam teistmoodi väljendada - kui tal on oma emotsioonide klaveril vaid üks klahv: alkohol (enamasti on seal palju muud kah, muusika kuulamine, jooksmine, joonistamine, lugemine jne, mis kellele meeldib). Ilus kujund.

Eestlane olla on omamoodi taak.

Eelmisel nädalal rääkisin ühe sõbraga erinevate kultuuride ärisuhtlusest ning vestluse lõpus proovisime me ära määratleda Eestlase käitumist. Olgem ausad, kui ma ei oleks siit kultuurist siis ma tõesti arvaks, et Eestlased on lollid või pika taibuga. Miks? Sest meie kultuuri osa on sõnade väärtustamine. Me oleme praktilised, ratsionaalsed ja räägime siis, kui asi on läbi mõeldud. Läbi mõtlemine võtab aga aega ja vaikust. Pannes selle käitumise nüüd perekonna konteksti selgub, et midagi on puudu. See on tehniliselt korrektne aga inimliku poole pealt suhteliselt ... ebainimlik. Rääkimine ei ole ju enamasti praktiline ja ratsionaalne. Pealegi äkki on mõni rääkimata asi ka emotsiooniga seotud ning Eestlastel ei ole kombeks emotsioonidega mässata. Kas te olete kuulnud anekdooti Eesti mehest, kes peale nelikümmend aastat naisega kooselu suutis talle peaaegu armastust avaldada? Emotsioonid ei ole praktilised ega ratsionaalsed. Seega need ei sobi meie kultuuri just väga hästi. Emotsioon on aga just see, mis meid ühendab ja teeb elu elamisväärseks.

Pühapäeval tuli telekast Härra ja Proua Smith (Mr and Mrs Smith) ning ma nautisin seda äratundmist filmi esimeses pooles. See oli lihtsalt "nii ilus" suhe. Kuidas räägitakse küll, aga tegelikult mitte midagi ei öelda. Kuidas suhe justkui on, aga tegelikult elavad koos võõrad. Kuidas õhk on rääkimata asjadest paks. Kuidas kõige tähtsam asi millest omavahel räägitakse ja kakeldakse on kardinad. Päriselt? Kardinad? Film on muidugi väljamõeldis. Piinlik lugu on, et ma olen ise samasuguses suhtes olnud ning ma olen neid ka kõrvalt näinud. Neid on ümberringi liigagi palju. Muidugi on igas suhtes omad eripärad, aga seda on näha kui inimesed päriselt jagavad ennast üksteisega. Seda on näha juba paarikese mitteverbaalsest suhtlemisest ja koos olemise mugavusest. Paljude kooselu on aga pigem praktiline - pole ju väga viga kah ja kellegi uue otsimine oleks tüütu ja ebapraktiline. Probleemidega tegelemine ja asjadest päriselt rääkimine oleks emotsionaalne ja ebamugav. Ja keegi ei saa ju öelda, et me ei suhtle, me ju räägime uudistest ja kardinatest. Emotsioonid, mured, eksistentsiaalsed küsimused ja kõhklused? Nendega ei pea ju ometi tegelema, veel vähem jagama... ning inimzombidena koos elu lõpuni. Fassaad on ju ilus.

Ja siis me imestame, miks inimesed nii kurvad on. Miks ühistranspordis sõites ei näe ühtegi naeratavat nägu? Miks tuntakse ennast nii üksikuna? Miks hoolitakse endast ja kaasmaallastest nii vähe? Miks abivalmis ja sõbralik inimene on pigem erand, kui reegel? Miks me jalutame tuima näoga mööda, kui näeme abivajajat?

Me kõik mõtleme, et meie oleme paremad ja tõsi, vahel on ka meil hea päev kui me naeratame võõrale ja jätame paar eurot Balti Jaama tunnelis mängivale kitarristile, mõeldes et tubli poiss, vähemalt ei varasta. Kui tihti seda aga on? Meid pole õpetatud elu nautima ja õnnelik olema. Paljudel seostub juba nende väljenditega koheselt alkohol. Elu nautimine ja sisemine õnnelikkus aga on just see millest kasvab välja ka teistest hoolimine. Ma pole vist kunagi kuulnud, et keegi ütleks heatahtlikult ja toetavalt: "Jaa see sell seal, ta naudib elu." Pigem on elu nautimine ikkagi midagi halvustavat. 

Elu ei ole ju mõeldud nautimiseks. Kuidas me saame siis imestada suitsiidirohkuse üle?

Käisin eile õhtul ühel lühilarpil ning endalegi üllatuseks sain sellest vägagi tugeva emotsiooni. Ehk isegi oli see kõige tugevam positiivne emotsioon viimase kolme nädala jooksul. See ühtekuuluvustunne ja mitteverbaalne suhtlemine oli lihtsalt kuidagi väga väga äge ja hingeliselt kosutav. Kui palju annab tegelikult öelda ilma sõnadeta ning kui hästi me sellest aru saame? Mitteverbaalne suhtlus on meis kõigis olemas, lihtsalt mõtted ja sõnad on selle igapäevaselt ära vallutanud. See juurikas on aga kõigis ja pagan see on oma lihtsuses hämmastavalt tugev.

Mängu dünaamika oli selge ja lihtne - igal osalejal oli oma nö sõber keda toetada ja oma nö vaenlane keda kiusata. Teiste osalejatega võis suhelda nii nagu tahtsid. Mitmed mängus osalejad jõudsid aga lõpuks samale arusaamisele - väga raske on kedagi kiusata, kui ta naeratab ja kallistab sind või paneb teki õlgadele ja hoiab. Kes lööb see armastab, eksole. Või nagu üks osaleja lõpuringis Chalice'i laulu sõnu tsiteeris "Viha sünnitab viha, suudle vaenlast - See on abort".  Nii on.

Väga lihtne oleks seda mõtet laiendada aktuaalsetele teemadele, aga ma ei tee seda - eks igaüks mõtle ja tunne ise.