HL5 Teine Päev - Maximi jutustus

On Kibe ja Kuum

Maxim ärkas viie paiku külmavärinate peale. Tuli telgi ahjus oli kustunud. Olgugi, et ta enda uni oli läinud, vaatas ta kõrval külmuvaid kaaslasi ja otsustas tule uuesti üles teha. Peale pikka pusimist ja susimist – ega Maxim kütt polnud, et selliseid asju osata - sai ta lõpuks tule üles. Ukse tagant kostus kriipimist ja väsinud häält „Lase sisse, külm on“. Üks vaene sõdur oli juhtimiskeskuse mäe peal maganud ning seal täiesti läbi külmunud. Maxim lasi ta sisse tingimusel, et ta ahju veel kütab ning mees keeras ennast ahju ette kerra.

Tuvastades, et ta on ainsana ärkvel terves laagris, otsustas Maxim ka lõkke üles teha, et saaks seal peal kõigile hommikusööki teha. Oli imekspandav, et keegi kogu selle ragistamise peale ei ärganud – aga küttematerjali oli ju vaja. Põie tühjendamine põõsaste vahel tuletas valusalt meelde kogu dedoxi, mida sai eelmisel õhtul tarbitud. Maxim hammustas huulde, et mitte valjult sajatada ja laagrit sellega üles ajada.

No pagan, isegi fuusialaste lendlehed olid kiletatud ja ei sobinud küttehakatiseks. Kui suure pusimise peale lõke lõpuks käima läks, oli telgi korstnast tulev suits juba otsas – selge, ka see ahjuvalvur jäi magama. Maxim muigas, et mida oleks tal küll teha, kui nüüd äkitsi fuusialased tuleks. Ihuüksi lõkke ääres keset magavat laagrit, nagu kuradima leemur keset kuradima lagendikku. Aga lõke oli mõnus. See oli isegi jumalate soojendamiseks sobilik.

Hommikuses vaikuses oli aega ka rahulikult mõtiskleda eelmise õhtu peale.

Hiljem kohale saabunud tuuker Cirmi abil leiti õhtuhämaruse varjus mürgistest ruumidest ka antenn ning Zeus oli töökorras. Kümnes tuumalõhkepea oli alles. Ainus, mis puudu oli, oli veel fuusiate nö peakontori koordinaadid. Kõik oli valmis.

Kas olime me tõesti valmis saatma teele tuumalõhkepead? Kas me olime valmis seda vastutust võtma? Mida tähendas see otsus tulevastele põlvedele?  Maxim arutas seda küsimust õhtul ka Marita ja Rõõsikuga, kellest viimane ütles otse välja, et tema tehnikuna võib kõike muud teha aga viimast kinnitusklahvi keeldub ta vajutamast. Seda vastutust tema ei võta.

 Mida teha siis kui me aga ei saa koordinaate? Sõõrik teadis koordinaate kus oli vaid vesi ja inimtegevust ei toimunud – sinna saates oleks saanud selle vähemalt kahjutuks teha. Ehk see olekski olnud õigem tegu?

Äkki paistis põõsa tagant liikuva inimese siluett. 

Maximi keha tõmbas pingesse. Relva polnud mõtet haarata. Kui see oli fuusialane ja tal oli automaat, siis polnud vinnastatava püstoliga midagi teha.
„Sass kuramus!“ hingas Maxim kergendatult.  

 Kütid olid juba liikvel – ka Robi oli kuskil kondamas – ja mäe peal magasid meie valvurid. Sass raporteeris, et fuusialased olid kuue paiku tegutsema hakanud ja häälte järgi oli neid kindlasti rohkem kui kolm. Siis vaatas ta kriitilise pilguga lõkke üle. „Nuh, polegi väga viga. Sa pane neid puid rohkem nii pidi, siis põleb paremini ja püsib kauem.“ Ja läind ta jälle oligi.
Mõni aeg hiljem astus laagrist läbi ka Robi ning näitas kaardi pealt täpsemalt, mis alad olid juba uuritud ja kuhu ta lõksud oli seadnud. Jänese ristmikust, mis asus kohe juhtimiskeskuse ees, otse jalutades saigi üsna pea fuusialaste tugiposti. Pagan, see oli ikka lähedal. Liiga kohutavalt lähedal.

Just siis kui lõkkel kruusis tehtud hommikurüübe valmis sai ärkas ka tuuker Cirm. Maxim jättis ta lõket valvama ning käis põiel ära. Seejärel sai Cirm põiele minna. „Tuli otsa,“ naeris Maxim talle järele. Kui teised olid saanud õhtul ühe annuse detoxi, mis juba põletas välja laskmisel nagu leegiheitja, siis tuuker, kes oli mürgises ruumis antenni otsinud, sai viiekordse annuse. Cirm ei kostnud selle peale midagi, kuid tema pilgus oli näha seda valu, mida ta töökohustused talle tekitasid. See ei olnud kohe kindlasti mitte meeldivaim osa tema tööst.

Ilm kiskus palavaks ning lõkke ääres oli veelgi palavam ja Maxim kooris oma riideid järjest vähemaks, et tulevase päevaga hakkama saada.

Peagi tõusid ka Margarita, Sõõrik (kelle nimi oli siiski Rõõsik, aga hakkas juba isegi enda päris nime unustama) ja Colt. Ka mõned sõdurid olid ennast püsti ajanud. Üks sõdur oli eelmisel õhtul tuvastanud ala, kust võis leida moona või nodi, kuid selle ülevaatamiseks oli tarvis tehnikut ja bio. Leitud koht oli suhteliselt lähedal fuusialaste baasile, nii et tasus seal võimalikult vara ära käia. Olgugi, et Rõõsiku nägemine ei funktsioneerinud veel korralikult – miski tehniku jama vist, arvas Maxim, sest meedikul ei olnud siin midagi teha – oli ta nõus ekspeditsioonile minema. Colt samas keeras hommikurüüpe sisse, nosis natuke ja läks võttis juhtimiskeskuse valvamise enda peale.

Paistis, et detox oli paljudele halvasti mõjunud, sest mitmele ärkajale pidi Maxim jagama ka närimissütt, et seedimist jälle korda saada. Vähemalt ta lootis, et see oli detoxist. Teine ja oluliselt hirmutavam võimalus oli, et varsti oli kogu laagril punn alt läinud ja seda küll praegu vaja ei olnud.

Ekspeditsioon jõudis edukalt tagasi. Margarita oli leidnud materjali stimulandi tegemiseks ning laenas selle dooside ettevalmistamiseks Maximilt süstalt. Õnneks ei olnud kohal Pohla ja Lillekest – sõdureid, kelle puhul Maxim juba eelmisel õhtul kahtlustas raskekujulist stimulandi sõltuvust. Sõltlasi ei tea kunagi ette. Maxim võttis 2 stimulanti endale ja jagas kaks tükki just ärganud Birgitile ning läks mäe peale uudistama.

Colt seisis stoilise rahuga üksinda juhtimiskeskuse katusel. Läheduses magas ka üks sõdur. Oli rahulik ehk isegi halvaendeliselt liiga rahulik. Ka öö oli möödunud suuremate vahejuhtumiteta. Kuid fuusiad teadsid, et me olime siin. Konflikti tekkimine oli tõenäoline.

Raskete valikute küüsis

Lõunaks olid enamik tsiviilidest juhtimiskeskuse juures. Valve oli püsti. Mõned sõdurite ja spetsialistide salgad liikusid ka metsa vahel, saades vahel nende jaoks mõistmatuid teateid küttidelt, kes tegutsesid metsa all üksinda – nende keel ja maailm olid erinevad. Varsti jõudis kütt Robi juhtimiskeskuse juurde kotitäie sipelga munadega. Ega neil väga välimust ei olnud, aga maitsel ei olnudki väga viga, kui sa esimesest jälkustundest üle said.

Tuli teade, et kaks sõdurit olid tulevahetuse käigus langenud pantvangi. Kurat küll! Seda veel vaja!

Kõikide imestuseks ilmusid need kaks sõjavangi aga varsti välja rääkides kuidas fuusialased olid nende haavad imeliselt parandanud ja veel toitugi pakkunud. Ning lubanud neil lahkelt oma laagrisse tagasi minna. Midagi selles loos aga ei klappinud. Pealegi oli tegemist Pohla ja Lillekesega – sõduritega, kes olid maiad stimulandi järele. Maxim vaatas mehed üle. Haavad olid tõesti parandatud, kuid kuidagi kahtlaselt – võõra tehnoloogia abil. Ei, seda ei saanud usaldada.

Leena ja Birgiti järelevalve all opereeris Maxim Pohla kaelahaava lahti, et uurida mida sellega tehtud oli. Haav nagu haav ikka, mis oli kuidagi kummaliselt lihtsalt kokku kasvanud. Veider. Kuuliaugud riietes olid aga värsked ja ehedad. Lihtsalt haava kui sellist ei olnud enam kusagilt leida. Seejärel õmbles ta oma tekitatud haava uuesti kinni tagasi. Pohl oli tige. Oli ta enne ju ennast hästi ja tervena tundnud. Nüüd aga pidi ta vee mõnda aega kosuma, et Maximi torkimisest taastuda.

Lillekese kaelal märkas Maxim aga midagi kummalist. Naha all oli midagi tehnilist ning niipea, kui Maxim seda eemaldada proovis langes mees krambihoogudega siruli maha. Mis-iganes see oli, oli see kokku kasvanud Lillekese närvisüsteemiga. Saadeti sõna tehniku järele ning peagi saabus Rõõsik. Hoolimata eelnevast mittesallimisest oli Sõõrik Maximile kuidagi rohkem sümpatiseerima hakanud – eriti peale tema soovi tuumapea kasutamise asemel see vette lasta. Peale seda ei olnud ta Maximi silmis enam mõttetu laiskvorst, vaid midagi enamat … kuidagi rohkem täiskasvanud.

Lilleke sai posu valuvaigisteid sisse ning Maxim palus tal kõhuli heita. Ümbruses olid ka sõdurid, kuid teda jõuga maha väänata ei oleks olnud õige. Lilleke küll torises vastu, kuid nõustus. Maxim kergitas hellalt kiipi katvat nahka ning Rõõsik heitis pilgu peale. „Ohoo! … oota korra!“ sõnas ta ning oli peagi kohal oma tehnikukoti ja kahtlase väikese riistapuuga, mille antenniga ta kiibi juures liigutama hakkas. „Mmm. Väga huvitav. Paistab, et see on saatja.“ Mis informatsiooni ja kuhu see välja saatis ei olnud päris kindel. Oli see vaid Lillekese asukoht? Kõik mida ta kuulis ja nägi? Oli kiip ju ühendatud terve tema närvisüsteemiga. Ühes oli Rõõsik aga peaaegu kindel – informatsioon läks vaid välja. Sissetuleva informatsiooni jaoks ei olnud kiip võimeline.

Maxim kortsutas kulmu. Ühesõnaga meie ridades võis olla tahtmatu spioon. Pealegi, see kiip oli pool orgaaniline ja pool tehniline – tundmatu tehnoloogia – ei saanud välistada, et seal oli ka oma nõks sissetuleva informatsiooni jaoks. Siis oleks olnud meie tagalas fuusiate võitleja. Ühesõnaga tiksuv aegpomm. Pohl tegi Maximile nüüd veel rohkem muret. Ehk oli ka tema küljes kuskil kiip, kuid seda polnud lihtsalt võimalik tuvastada? Maxim pigistas oma relva käepidet, et valmistuda halastuslaskudeks.

See oli osa tema sõduri mõtlemisest, mustvalge maailma nägemus, mis leidis, et kõik mis ohustab missiooni tuleb elimineerida. Samas oli ta juba aastaid töötanud meedikuna, ning selle juures oli hoopis teine maailma nägemus. Inimelu oli püha. Nende poistega oli tehtud midagi nende enda tahte vastaselt - nemad ei olnud selles süüdi. Nad olid põhimõtteliselt haiged, keda oli vaja ravida. Maxim lasi relva käepideme lahti. See siin polnud tema otsus.

Automaadi tärin! 

Persse!

Suure siblimise ja opereerimise ajal oli ka valvemeeskod osaliselt oma postidelt uudistama tulnud ning nüüd seisis fuusialane kõrval mäe peal ja niitis automaadiga inimesi nagu muru. Nagu konn kuumal pannil kargas Maxim telliskividest vahitorni taha ja jäi seal hingeldades toimuvat kuulama. Automaadi tärin. Vastu täristamine. Haavatute oiged. Seda kõike oli liiga palju!

Vaenlasi tundus olevat vähemalt kolm. Haavatuid meie pool vähemalt sama palju, ehk isegi rohkem. 

Ka Lilleke, kelle relvad kaks minutit tagasi turvalisuse huvides tema käest ära võeti, oli oma käed automaadi külge saanud ning täristas usinasti fuusialaste pihta. Maxim lootis, et relv tema käes ei liigu tema tahte vastaselt omade suunas. Pohl aga tõstis käed üles ja jalutas läbirääkimisi üritades lähima fuusialase poole. Kuulid vilisesid temast mööda.

Maximi lähedal täristanud Karvuk sai ühe fuusialase maha, kuid tolle viimane lask langetas ka Karvuki. Maxim haaras oma koti kaenlasse ja tormas kohale. Paistis, et kaitsev tuli oli juba peal. Ka eemal laagri sissepääsu juures tundud üks langenu olevat, vist Helmut, kuid Karvuk oli hetkel lähemal. Kiirelt sidus Maxim tema peahaava kinni – õnnesärgis sündinud raisk, enamasti olid vigastused pähe ikkagi fataalsed või halvavad – kaalus korraks olukorda ning läks uudistas kõrval langenud fuusialase üle.

See oli ikkagi inimene, inimene tehis kestas, voolikute ja motoriseeritud eksoskeletiga. Kogu selle kesta funktsioonist ja võimalustest ei saanud Maxim täpselt aru. Kuna aga eelnevalt oli kuuldud lugusi kuidas langenud fuusialased peale mõningast lamamist taas täisfunktsionaalsuses püsti tõusid ja madinat jätkasid, võttis Maxim kurvameelselt oma meedikuvarustuse ja nüsis fuusialasel pea maha – vaid nii sai kindel olla. Aga see oli ju ikkagi inimene, vähemalt osaliselt.

Kui veriste kätega Maxim laagri sissepääsu juurde jõudis oli sealne langenu juba kadunud. Persse küll! Kindlasti võtsid fuusialased ta kaasa, et teha temast endasugust.

Edasi oli kaitse aga oluliselt kindlam. Lähedal asuva mäe otsas istus püsivalt tunnimees ning juhtimiskeskus ise oli ringkaitses. Sai natukene puhata ja plaani pidada. Ükshetk tekkis Maximil mõte, mitte küll kõige erksam, kuidas fuusialasi, kes olid siiski ju pigem loogilised masinad, kokku jooksutada. Ta läks istus Lillekese, kelle kaelal oli endiselt kiip, mis suure tõenäosusega informatsiooni saatis, kõrvale. „Kuule lilleke, kas sa sellist anekdooti tead?...“ alustas ta.

Kontakt

 Üsna pea tuli keskuse juurde taas kolm fuusialast. Otse, keset teed. Ülbed tõprad. „Koostööd tunnustatakse, vastuhakku kaRRistatakse“ korrutas üks neist raudsel häälel.

„Mitte sammugi lähemale!“ põrutas Colt mäe pealt. Mehed olid vaevu paranenud, kuid isegi veel  haavatutel oli käsi päästikul ja laskevalmis. Maxim jooksis ringi ja vaatas kelle haavad olid paranenud, et eemaldada neilt laskmist ja liikumist segavad sidemed. Nii mõnigi haav oli just napilt kokku kasvanud.

„Fuusia vüRRstiRRiigis vääRRtustatakse teid!“ põristas kolmest suurim fuusialane „Tõstke käed üles ja liituge meiega! Koostööd tunnustatakse, vastuhakku kaRRistatakse!“ 

Läbirääkimised, kui neid nii võib nimetada, kestsid mõni aeg – peamiselt oli tegemist fuusia propagandaga. Colt aga hoidis kontakti, sest sõdurite salk oli just liikumas fuusialaste selja taha. Üks hetk hakkas aga üks mäel olnud meestest nihelema. „Kui sa nendega lähed, saad kuuli selga,“ sõnas Colt kalgilt. „See pole minu sõda, mul pole midagi kaotada,“ ütles sõdurpoiss Sten, tõusis püsti, tõstis käed üles ja hakkas fuusialaste poole liikuma „Automaat jääb siia!“ karjus Colt ja võttis Steni sihikule. Automaat asetati maha. Kui Sten oli fuusialastega liitunud hakkasid nad lahkuma.

Colt oli pinges.
Mehed ei olnud veel positsioonidel.
Midagi tuli teha, et nad ära ei läheks ja kiirelt.

„Oodake!“ hüüdis Colt ning niipea kui fuusialased peatusid ja ümber keerasid tõmbas ta neile tule peale. Persse, nende seas oli ka ju oma mees, mõtles Maxim. Kuid vastaspoolele ülemineku eest oodanuks teda ükshetk nii-kui-nii surm. See oli sõdurite suusõnaline koodeks ja nüüdseks polnud enam väga vahel millal ta maha võetakse. Ka metsas olnud sõdurid tõmbasid tule peale. Niikaua kui fuusialased metsas oleva salgaga teglesid, liikus Colt mõne mehega mäe pealt alla ja lähemale. Maxim jooksis neile järgi. Mõned metsas olnud mehed olid juba haavatud, seda oli kuulda. Nüüd oli vaja lihtsalt tuli nende pealt ära juhtida, et meedik saaks tegutseda. Colt suunas Maximi metsa poole, kus vist Karu või Vikat oli haavata saanud. Maxim, kellel ei olnud ka raadiosaatjat ei suutnud tihedas võpsikus aga kedagi leida. Kui ta tee juurde tagasi jõudis oli ka seal õhk puhas. Samas lebas ka Karvuk - seekord kuuliga jalas. No pagan küll, mitu korda pead sa ühe päeva jooksul sama meest lappima.

Kuulduste järgi sidus üks sõduritest metsas haavata saanud mehe ise kinni. „Ise teavad,“ mõtles Maxim,“gangreen pole nalja asi, aga ehk läheb õnneks. Ja kui ümbersidumist ei vaja, siis ei vaja. Ega head tegu saa ka peale sundida.“

Eemal tee peal oli näha lahkuvate fuusialaste tumedaid kujusid. Ka Sten paistis nende seas olevat. „Pekki küll. Kõik kolm fuusialast olid püsti ja täiesti tegutsemisvalmid ja meie mehed … lipp lipi peal ja lapp lapi peal… nagu kuradi kapsad, ainult et nõelapistetega. Äkki oli nendega sõdimine mõttetu. Kas me olime just sorkinud kepiga herilasepesas?“ mõtles Maxim ja jälgis kuidas tumedad kujud silmapiiri taha kadusid.

Paar hetke hiljem tõusis samast kohast tolmupilv ja kostus mürinat. 

Mida kuradit? Mis see oli? 

Mingi masin? 

Maxim jälgis õudusega kuidas silmapiirile kerkis .. … rauast sõjamasin. 

Ei ole võimalik! Oli see soomuk? 

„No nüüd on küll täitsa putsis!!!“ karjus Maxim ja pages koos teiste tsiviilidega metsavahele peitu.  

Võidud, kaotused ja paranoia

„Mina enne metsast välja ei lähe kui on kindel, et on ohutu“ ütles Rõõsik. Suure tõenäosusega oli juba ohutu. Häälte järgi oli masin kohale jõudnud ja tuld polnud keegi avanud. Seega olid kas läbirääkimised või omad. Maxim maiustas veel natukene kuusevõrsetega, nende toitvast väärtusest pidas kütt Robi eelmisel õhtul pika loengu, ning läks siis juhtimiskeskuse juurde tagasi.

Olidki omad. Robi oli üles leidnud Poldiküla lisaväed ning need meie juurde juhtinud. Pealegi oli neil väga hea varustus kaasas. Nii laialt, kui nüüd, polnud keegi ammu enam naeratanud. Lootust veel oli.

Varsti hakkasid fuusialased tagasi saatma sõjavange, kelle nad olid võtnud. Maxim koos teiste tsiviilidega jälgis kerge õudusega, kuidas endised mehed põlvili käsutati ja riietest paljaks kooriti. See oli ju Helmut. Tema polnud selles süüdi et ta laibana ära lohistati ja nüüd ei võtnud omad teda enam omaks. Ka Pohl tuli tagasi ja vist paistis korraks ka Sten, kuid ta kadus silmapiirilt niipea kui oli tekkinud.

Lilleke, Pohl ja Helmut kooriti relvadest paljaks lükati seina äärde istuma. Valve peal. Tsiviilid astusid nende kaitseks välja. Nende arvates oli tegemist ilmselge väärkohtlemisega. Margarita oli püha viha täis. Need inimesed olid ju ometi omad! Maxim tajus selgelt tsiviilide ja militaaride mõttemaailma erinevust ja seda konflikti seal vahel. Ehk oli ka meie konflikt fuusialastega just samasugune? Lihtsalt kaks erinevat maailmavaadet konfliktis koos? Kuid ei tasunud unustada meie esimest kokkupuudet fuusialastega kus nad läbirääkimise ajal tsiviilidele tule peale tõmbasid. Oli ime, et paljud neist ellu jäid. Oli ehk nende praegune nö „ilusa näo“ tegemine vaid puhas propaganda?

Sõdurid kogusid ennast soomukisse, et hankida juurde moona ja kütust generaatorisse, ning hakati kustuma spetsialiste. „Mina olen täna juba jooksnud. Jookse sina. Saad hea koolituse,“ ütles Maxim Õpilasele ja saatis ta salgaga kaasa. Enamik tsiviile, vangid (Helmut, Lilleke ja Pohl) ja mõned sõdurid jäid juhtimiskeskusesse.

Tekkis tuline vaidlus mida vangidega, eriti Lillekesega, kelle küljes oli kiip, teha. Spetsialistid nimetasid neid piisavalt puhasteks, samas kui sõdurid olid valmis nad kõik maha laskma. „Järgmine kord vot saab see Karu ja teised sellised detoxi asemel minu käest botoxit. Mõjub teine sama hästi aga võtab kõhu kah lahti. Vaielgu veel spetsialistidega,“ sisises Margarita peale pikka ja tulist vaidlust. Colt hoidis külma närvi. Ta küll nõustus pigem sõduritega, aga ei tahtnud ka tsiviilidega tülli minna.

Esialgu jäeti vangid siiski ellu nö katsejänesteks.

Fuusia olemusest

Tsiviilidel ja vangidel oli aega rahulikult istuda ja arutleda fuusia olemsolu üle. Vangid olid siiski endega lähedalt kokku puutunud ja nende tehnikat ja võimalusi näinud – neil oli rohkem sissevaadet. Samas tundus, et ka propaganda oli nende peal paremini toiminud. Aga kes oli ikkagi fuusia? Kuidas olid nad tekkinud? Rõõsik oli vendunud, et midagi sellist ise ei teki, see pidi olema loodud. Arvatavasti inimkäte poolt. Aga miks ja millal?

Kõige tugevam teooria tundus olevat, et fuusiad loodi kunagi inimesi kaitsma. See oli arvutiprogramm, tehnika, mille ülim eesmärk oli kaitsta inimesi. Sellepärast ravisid nad ka kõik haavatud ära ja saatsid tagasi. Aga programm oli ilmselgelt vigane - inimesi tuli kaitsta ka nende endi eest. Inimesed on ebaloogilised ja sihitud ning nende kaitseks tuleb neid kontrollida. Esialgu kiibistada aga võimalusel nende juhtimine ka üle võtta – õilsa eesmärgi nimel. Võinoh, vähemalt nii sai Maxim sellest aru.

Muidugi oli kuulujutte sellest kuidas nad inimeste juppidest olid oma kehasid täiustanud. Kuid need olid kuulujutud.  

„Olid nad olemas juba enne pauku? Olid nad äkki isegi paugu põhjustajaks? Kas oli võimalik, et inimkond oma vabadusepüüdluses oli proovinud neid suure pauguga hävitada?“ mõtles Maxim. Kindlat infot käepärast ei olnud. Kuid oli kummaline kuidas ühel pool oli justkui igavese rahu, elu ja korra utoopiline ja perfektne kõrgelt arenenud ühiskond – või vähemalt sellist muljet proovisid fuusialased endast jätta – ning nende vastas meie: inimesed kõikide oma keerukuste, probleemide ja tohutu vabaduseihaga. Ka Margarita oli pigem tuumapommi vastane, kuid läbirääkimisel tekkinud mulje kohaselt tähendanuks koostöö fuusialastega siiski kiibistamist ja kontrolli , vabaduse piiramist ning see tundus liiga kõrge hind. Kas nad oleksid jätnud meid rahule? Kas perfektne kontrollitud maailm töötab, kui selle keskel on posu vabadust ihkavaid kaootilisi inimesi? Pigem mitte.

Selle teooria varjus tekkis Maximil mõte. “Kui fuusia eesmärk inimeste tervise eest hoolitseda, siis äkki see kiip annab hoopis meditsiinilist teavet Lillekese kohta? Vaata Pohl väriseb stimulandipuuduse järelnähtude käes, aga Lilleke mitte. Äkki see ravib ka?“ 

Selle mõtte peale korkis ta lahti oma puhta piirituse pudeli ning lükkas Lillekesele nina ette. 

„Joo! Vaatame mis juhtub!“ 

Lilleke võttis pudeli,  nuusutas, krimpsutas nina ja jõi.

Maxim jälgis põnevusega.

Mitte kui sittagi ei juhtunud.

Enam halvemaks minna ei saa

Pohl oli aga päris täbaras seisus oma jääknähtudega. Ühel hetkel haaras ta oma taskust ampulli stimulanti, mida ta vist viimaseks võimaluseks oli hoidnud, ning palus mõnel meedikul seda süstida. Maximi põhiargument oli enne, et stimulant on väärtuslik kraam ja seda ei raisata. Aga nüüd oli poisil oma annus. Muidugi täiskogust ei olnud mõtet panna. Et ravida tuleks jääknähtude vähendamiseks doosi järjest vähendada. Noh miks ka mitte, inimlikkuse huvides, tüüp nägi ikka jube sitt välja ju. Birgit paistis ka vähendatud koguse kasutamisega nõus olema. Maxim võttis veerand doosi süstalt täis ja oli valmis süstima. „Kui süstid, lasen maha,“ kostus Karu hääl. No mida kuradit. „Karu, see pole sinu otsus. Birgit ja Colt palun arutage see korralikult läbi ja andke konkreetne käsk,“ sõnas Maxim. No kurat kellele ikka meeldib, kui sind püssitoruga sihitakse. 

Lõpuks anti luba. Peale süsti vajus Pohl mõneks ajaks natuke ära ja siis ärkas üles ja käitus nagu täiesti normaalne inimene – ei mingeid jääknähte. Ilmselgelt ootas Karu midagi hullemat.

Ekspeditsioon jõudis tagasi ning hüüti meedikut ja nõuti detoxi. Raadio teel oli Margarita selgeks teinud, et korraliku detoxi jaoks oli vaja taimi samast mürgitatud piirkonnast, aga vangide kaitsemise ajal oli vee keema ajamine jäänud tegemata. Nüüd hakkasid biod kiirelt tööle ja detoxi keetma, Maxim aga tormas soomuki juurde. „Lükake tuukrile need tabletid sisse, siis vähemalt pole nii valus“ ulatas ta Juhtme Jussile valuvaigistid. Juss askeldas natuke „Kuule tule vaata üle, ta ei võta neid!“ Maxim ronis sisse. Cirm vedeles oma mantli alla peitununa soomuki põrandal. Maxim kontrollis hingamist ja vangutas pead. Siis pani ta sõrmed kaelale, katsus pulssi ja ohkas. „Detoxiga pole enam kiiret! Tuuker on läinud!“ hüüdis ta läbi soomukiluugi.

No kurat küll! Persse küll!

Maxim ronis välja, et mõelda, mida edasi teha. Cirm sai korraliku mürgistuse. Võimalik, et ka need kes temaga soomukis koos olid. Ei olnud mõistlik teistega riskeerida „Hei Juss ja Ants, tõstke ta sealt välja. Te olite temaga juba kogu sõidu koos, seega kui te olete mürgistuse saanud siis olete te selle juba saanud.“ Cirm tõsteti nurkralt teepervele ja Maxim läks otsima kohta kuhu teda matta. Kõik olid tujust ära. Maxim märgistas labidaga koha ja palus teistel auk valmis teha. Ise otsis kaks oksaraagu ja sidus need vana kulunud sidemega risti kokku, et saaks hauda tähistada. Selle ajaga oli kütt Sass nii augu valmis kaevanud kui ka Cirmi auku lohistanud. Maxim ainult ohkas „Sass, palun võta detoxi niipea kui see valmis saab“ ja asetas kokkuseotud oksad haua juurde püsti. Kurb oli. Kuradima kurb.

Ka see, et ekspeditsioonilt saadi nii koordinaadid kui ka kütust generaatori jaoks ei vähendanud seda kurbust. Siin oli üks surnud tubli mees … ja meie … meie olime valmis tuumapommi välja saatma. Maxim täitis vaid käsku ja proovis niipalju inimesi elus hoida kui võimalik, fuusiate tehnikaga oleks see kindlasti kergem olnud, aga see oli võõras ja seega ei saanud seda usaldada. Ta mõtles kas ka suur pauk ise ehk tekkis vaid tänu inimestele, kes lihtsalt … täitsid käsku. Oli see ikka õige, mida me tegime?

Biod, küll kaotusest kurvad, filtreerisid määrdunud kütuse ära. Maxim jälgis lähedalt, et nendega nüüd midagi ei juhtuks. Kiirkorras tehti filtreerimist paljakäsi. Varsti sai generaator käigu sisse ning mõne minuti pärast tuli kinnitus, et Zeus oli aktiveeritud ja kahe tunni pärast valmis laskma. Maxim polnud enam kindel kas see oli hea või halb uudis.

Südametunnistus annab märku

Mõne aja pärast märkas Maxim kuidas Leena seisis soomuki ees ja seal midagi seletas. Mida täpselt, sellest ei saanud ta aru. Küll aga niipalju, et ta oli just fuusialaste laagris käinud. Nähes et soomukis oli ka meediku õpilane ekspeditsiooniga kaasa minemas andis Leena tollele kaasa oma arstimite koti. Oli näha, et Leena oli käega löönud – kõigele. Kütt Robi jälgis soomuki peal olles kõike, seedis olukorda natuke ja käskis kiirelt Leena koti soomukist välja visata – ta ei usaldanud enam Leenat. Ekspeditsioon läks teele ja Birgit hakkas Leena käest aru pärima. Oh jumal. Leena oli käinud fuusialasi hoiatamas, et tuumapomm läheb kahe tunni pärast käiku. Missioon missiooniks, aga mis nüüd Leenast saab, mõtles Maxim. Oli ju Leena see, kes kunagi tema elu päästis ja meedikuks koolitas. Ja nüüd? Oli näha, et Birgit katsus korraks oma relva käepidet, kuid ohkas siis sügavalt ja mõtles ümber. See tähendas, et Leenat ootas tribunal, mis oli suure tõenäosusega vaid surmaotsuse pikendamine.

Margarita oli uudisest eriti löödud. Ta uskus, et olid olemas päris fuusialased, robotid, kes allutasid inimesi enda tahtele. Nüüd võis aga arvata, et fuusialased jõuavad evakueerida, samas kui nende inimestest kaasajooksikud jäetakse maha. Nüüd olid need inimkaotused eriti mõttetud. Maxim palus Jussil uurida, et ehk oleks olnud võimalik satelliidi või antenniga segada fuusialaste kommunikatsiooni, et vähendada selle võimalust.

Tühi kõht andis märku. Kuna nüüd oli juhtimiskeskus täieliku kaitse all sai selle kohal lõkkeplatsil õhtusööki valmistama hakata. Maxim süütas kolmanda lõkke päeva jooksul, tundes ennast natuke büromaanina, ja mõtles kui palju oli juhtunud hommikusöögi ja tulevase õhtusöögi vahel. Kõik oli muutunud. Terve maailm oli midagi muud, kui ta oli olnud hommikul. Isegi toit enam ei maitsenud.

Kurat! Cirm ja nüüd Leena kah! Eelmisel õhtul ütles üks spetsialist, et elu on niigi perses, ega hullemaks minna ei saa. Aga saab ikka küll. Mida raskem elu, seda rohkem hoiad sa kinni inimestest ja nüüd olid kaks neist … ohjahh

Zeusi kümnes rakett

Kui kahest tunnist oli veel 30 minutit jäänud läks sõduritel metsa vahel tegutsemiseks. Maxim aitas punkrit viimaseks vastuseisuks valmis panna: generaatorile leiti võimalikult turvaline koht ja tagavara sissepääsu ette lohistati täristaja. Õnneks testiti ka täristajat ning selgus, et selle juhtpult ei olnud enam töökorras – seda tuli käsitleda manuaalselt. Valve üles, kõik valmis ja edasi läks minutite lugemiseks.

Automaadi tärin! 

Rünnak! 

Generaator läks käima. 

Maxim hüppas punkrisse ja lasi spetsialistid sisse, hoides sõjavangide ees oma roostes relva. See oli kurb aga kriitiline koht. Me ei saanud neid siiski täielikult usaldada. Õnneks või kahjuks ei teadnud keegi vangidest, kui halva relvaga oli tegemist. Selle asemel varjusid nad Maximi needes väljas kuulirahe eest betooni ja eterniidihunniku taha. Maxim ronis kontrollkambrisse ja näitas tehnikule valgust. 

Minutid tundusid nagu tunnid. 

Väljas kostus plahvatusi ja täristamist. 

„Viisteist minutit veel!“ hüüdis tehnik ja info saadeti ka raadio teel sõduritele. Sisse toodi üks haavatu, Maxim sidus ta kinni.

10 minutit veel. Kuna inimesi oli punkris vähe hoidis ka Maxim vahepeal oma värisevat näppu täristaja nupu peal, valmis niipea laskma, kui keegi silmapiirile ilmub. Kurat! Liikumine! Maxim jälgis kuidas tagavara väljapääsu eest liikusid mööda kolm pantvangiks võetud sõdurit, nende järel fuusialane relvaga. Päästik jäi vajutamata. Seda sissepääsu polnud veel märgatud. Oli veel liiga vara.

Sõõrik tegi kiiresti valmis ka ühe miini ja asetas selle tagavara sissepääsu juurde, kuid hiljem otsustati ümber ning viidi ikkagi välja peasissepääsu juurde.

5 minutit veel. Närvid olid laes. 

Need hüüded ja täristamised seal väljas olid ju meie oma mehed. 

 Me olime siin kinni nagu kalad konservikarbis. Tagasiteed ei olnud. See oli ainus võimalus missioon lõpuni viia. 

Kõrv hakkas püsivate plahvatuste ja täristamisega juba ära harjuma.
   

Sassi närv ei pidanud vastu ja ta tormas tagavara väljapääsust välja, et ainult sekund hiljem lamada haavatuna tee peal. Maxim ainult vaatas, saamata midagi teha.

Nüüd oli vaja tuumapommi puhtalt selleks, et lõpetada fuusialaste tegevus, et oleks turvaline punkrist lahkuda. See, mis väljas toimus, oli täielik sõda.

Täis! 

Mida? 2 minutit masina kalibreerimiseks. No mida pekki! Veel pingelist passimist!

Zeus oli paigas. Lõpuks ometi!

Lask läks teele.

Veel viis minutit pingelist ootamist kokkupõrkeni.

Trepil oli alles veel kaks püsivalt täristavat sõdurit ja kontrollruumis sees oli üks. Kuulid olid otsakorral. 

Olid need ainsad kes meil veel alles olid?

Haavatuid oli kindlasti väljas palju. Oli Maximil veel aega, et nende juurde jõuda?

Viis

Neli

Kolm

Kaks

Üks

Kokkupõrge!

Rõõmu polnud kauaks. Peaukse poolt karjuti meedikut. Maxim pani ajama. Peauksest väljudes nägi ta hiiglasliku üüratu kuulipildujaga olevust, mis paistis rohkem masin kui mees olevat. Robot oli paigal seisatanud, samas kui tema kõrval olevad fuusialased olid kõik siruli maas. Täitsa perses!

Kurat! 

 Margarita!

Maxim tormas bio juurde, kes lamas seina ääres, käsi salliga kõhule surutud, vereloik ümber. Kiirelt haaras Maxim sideme ja …  persse küll. Sidumisel polnud enam mõtet. Ta oli läinud. Juba teine inimene sel päeval, kes napilt Maximi nina alt elust lahkus. Cirm tegi kurvaks, aga Margarita … ta oli olnud Maximiga samas leeris juba aastaid. Nad töötasid Unioonis koos. Margarita oli seda tüüpi inimene kellega oleks suutnud tol ajal isegi Konföderatsiooni sõdureid poolt vahetama sundida. See ilu. See heatahtlikkus. See inimlikkus.

Läinud!

Kõik!

Persses!

„KÄIVITADA TAGAVARA SÜSTEEM“ kõlas äkitselt Maximi selja tagant. 

Oh sa vitune viidikas! Robot ärkas uuesti ellu. Maxim andis jalgadele tuld, et laskeulatusest eemale pageda ja jälgis sealt, kuidas üks sõduritest, vist Vikat, kellel salv tühjaks sai, noa välja tõmbas, robotile kaela hüppas ning selle torud läbi tõmbas. 

Sisinaga vajus robot kokku.

Tehtud. Meie …

… võit?

Maxim jooksis Sassi lappima, suutmata kuidagi leppida nii paljude lähedaste inimeste surmaga. See lihtsalt ei olnud võimalik. Cirm, Margarita, Karvuk ja suure tõenäosusega tulevikus ka Leena. 

Soomuki sisse ei olnud ta siis veel vaadanud…