A day after the festival
I'm standing, sleepless, in front of my apartment building, having a cigarette. Two late joggers being the only people I see. A few cars are passing by on nearby street - I do not see them but I can hear the sound.
The whole world seems empty. Dead.
"It is not really so late, there should be more people," I think to myself. I had become so used to the the busy streets of London and the friendly faces of improvisers that it was a terrifying sight to see no-one.
No people.
I notice how this observation makes me quite sad.
Quite sad and lonely indeed.
I know there are lot of great people in the world, but for this moment, there is just me and my cigarette and I feel that I am not yet ready to face the world alone.
It's getting windy.
Most likely it will rain soon, as gray clouds are slowly filling the sky.
I am still sleepless - the price you pay for jet-lag, time difference, traveling in night-time and random power-napping on the go.
While feeling sad, lonely and sleepless, I also start to remember how it feels to be Estonian...
...and I smile.
The whole world seems empty. Dead.
"It is not really so late, there should be more people," I think to myself. I had become so used to the the busy streets of London and the friendly faces of improvisers that it was a terrifying sight to see no-one.
No people.
I notice how this observation makes me quite sad.
Quite sad and lonely indeed.
I know there are lot of great people in the world, but for this moment, there is just me and my cigarette and I feel that I am not yet ready to face the world alone.
It's getting windy.
Most likely it will rain soon, as gray clouds are slowly filling the sky.
I am still sleepless - the price you pay for jet-lag, time difference, traveling in night-time and random power-napping on the go.
While feeling sad, lonely and sleepless, I also start to remember how it feels to be Estonian...
...and I smile.
D&D stiilis impro formaat
Londonis festivalil käies avanes mu mõttemaailm ehk natukene rohkem impro erinevate võimaluste koha pealt. Seega olen paar päeva mõelnud, et ehk oleks võimalik kuidagi siduda D&D ja impro.
Sissejuhatus
D&D ise toimib umbes nii: Igal mängijal on oma roll. Mängujuht kirjeldab maailma ja mängib kõrvaltegelasi. Mängijad otsustavad oma tegevusi ise vastavalt rollile ja olukorrale. Kui on vaja arusaama, kas midagi õnnestus või ei õnnestunud, visatakse täringut. (see on mõnesmõttes üllatavalt hea kokkuvõte)
Impro toimib enamasti ühisloominguna ja nii maailm, tegelased, suhted, kui ka narratiiv luuakse ühiselt laval. Improt annab teha ka väga kindlas formaadis (007 teemaline, Venezueela seebiooperi teemaline jne)
Formaat
Paljuski oleks see formaat ehk Kirjaniku impromängu taoline. On üks narratiivi jälgija, looja ja suunaja ning on selle läbimängijad. Kooseis laval:
2-3 näitlejat. PC'd ehk püsikarakterid - kindlad seiklejad, elik püsitegelased, kellega kõik asjad juhtuvad. (Kui teha seda etendust mitu korda järjest, siis võiks olla miks mitte ka jätkulugu.)
Roll võiks siiski olla mitte eeldeklareeritud. Näiteks võiks laval olla posu nodi (raamat, suur haamer, miskid kindad, rapiir jne) millest publiku valikul üks PC'le satub ja sellest saab tema rollitähis. Kui sa saad suure karvase haamri, siis sa oled näiteks barbar ja saad sellest olenevalt oma suhtumist, füüsilist poolt muuta jooksutades peas lauset "Kui see on rolli suhtes tõene, siis mis võiks veel olla"
1-3 näitlejat. NPC'd ehk nende teha on kõik taustategelased. Kas varustust või nodi ka neil on, ma ei teagi.
1 DM ehk mängujuht. DM saab luua narratiive, ootamatuid pöördeid, lisada kõrvaltegelasi. Tema sekkumine vajab täpsustust ja proovimist (potensiaalselt võib ta ka täringut visata).
Samuti saab ta öelda kui hästi kellegil, miski tegevus välja tuleb ja sellega infot lisada. (D&D's on näiteks nii Mängija "Ma uurin seda kirvest lähemalt, kas sellel on midagi erilist." Viskab täringut toimingu peale. DM (kui täringuvise oli piisavalt suur) "Sa avastad, et selle peal on huvitavad süvendid, mis päikesevalguse käes justkui ära kaoks, kuid varjus selged on"....)
Ja sünnib lugu
Algus:
PC'd defineerivad laval ära oma rollid ja igapäevaelu, suhtumise üksteisse jne. Suure tõenäosusega on see stseen kõrtsus :D Kõik NPC'd saavad noh mängida ettekandjaid jne.
Keskpaik:
Kas võiks äkki siis küsida publikult tegelastele, miski ülesande/missiooni (päästa printsess, tuua kalliskivid, teha goblinitega läbirääkimisi vms) Või et kas juhtub midagi ootamatut (väljas hakkab konni sadama, siseneb npc kellel on miskit tähtsat infot vms).
Seltskond läheb teele. Pakkumised mängujuhi, NPC'de ja mängijate poolt.
Läbikukkumised ja õnnestumised. Mängujuht saab teha ka näiteks kiireid edasihüppeid (kui keegi defineeris et linn kuhu vaja minna ja seal midagi teha, on kolme nädala kaugusel, siis mängujuht saab teha fastforward sinna liikumise) või lisada komplikatsioone ("linnatänaval möödub teist tormakas poistekari ning peale seda märkate äkitselt et vöölt on kadunud nii misioonikaart kui ka rahakukrud")
Lõpp:
Kas antud ülesanne/missioon/eesmärk saab täidetud või siis nad ebaõnnestuvad sellega. Igal juhul arusaam, et see lugu jõudis lõpuni.
Kuidas tundub? Praegu veel suht brutaalne idee aga jumet ju nagu oleks. Aga leida neid inimesi kes käpad nii impros kui D&D maailmas on vast suht raske ja ega ma pole kindel ka, et sellel asjal just palju publikut oleks. Oleneb kuidas seda täpselt defineerida ja esitleda.
Cheers!
--------------------
EDIT 18.06.
Äkki võiks DM'il olla kaks mütsi/kaussi, kuhu on publikult küsitud tegelasi (üks kauss) ja objekte (teine) ning nende abil saab ta (kasutades nii ju publiku materjali) lugu jutustada. Näiteks:
"Te istute kõrtsus. Ühel hetkel ilmub teie juurde (võtab tegelase ja loeb) Punamütsike/võlur/mäekoll, kellel paistab olevat mure" Lavale NPC kes noh mängib seda tegelast ja natukene seletab, kui õige hetk/paras paus, jätkab mängujuht "Nimelt on tal vaja et te leiaksite üles tema (võtab objekti) lutipudeli/võlumõõga/kukli .... (optional: mille varastasid ... tegelane)" Elik juba quest luuakse publikupakkumistest. Jah see võib minna väga jaburaks, aga PC'd vähemalt peavad olema väga rollitruud ja grounded. See maailm laval on tõene!
Samuti saab objekti/tegelase kausse kasutada nö seiklusel olles. Luues ise midagi, aga lisades sinna mingi tegelase/objekti.
Formaadi enda nimi võiks sel juhul olla Random Encounter (DM'id muigavad)
Sissejuhatus
D&D ise toimib umbes nii: Igal mängijal on oma roll. Mängujuht kirjeldab maailma ja mängib kõrvaltegelasi. Mängijad otsustavad oma tegevusi ise vastavalt rollile ja olukorrale. Kui on vaja arusaama, kas midagi õnnestus või ei õnnestunud, visatakse täringut. (see on mõnesmõttes üllatavalt hea kokkuvõte)
Impro toimib enamasti ühisloominguna ja nii maailm, tegelased, suhted, kui ka narratiiv luuakse ühiselt laval. Improt annab teha ka väga kindlas formaadis (007 teemaline, Venezueela seebiooperi teemaline jne)
Formaat
Paljuski oleks see formaat ehk Kirjaniku impromängu taoline. On üks narratiivi jälgija, looja ja suunaja ning on selle läbimängijad. Kooseis laval:
2-3 näitlejat. PC'd ehk püsikarakterid - kindlad seiklejad, elik püsitegelased, kellega kõik asjad juhtuvad. (Kui teha seda etendust mitu korda järjest, siis võiks olla miks mitte ka jätkulugu.)
Roll võiks siiski olla mitte eeldeklareeritud. Näiteks võiks laval olla posu nodi (raamat, suur haamer, miskid kindad, rapiir jne) millest publiku valikul üks PC'le satub ja sellest saab tema rollitähis. Kui sa saad suure karvase haamri, siis sa oled näiteks barbar ja saad sellest olenevalt oma suhtumist, füüsilist poolt muuta jooksutades peas lauset "Kui see on rolli suhtes tõene, siis mis võiks veel olla"
1-3 näitlejat. NPC'd ehk nende teha on kõik taustategelased. Kas varustust või nodi ka neil on, ma ei teagi.
1 DM ehk mängujuht. DM saab luua narratiive, ootamatuid pöördeid, lisada kõrvaltegelasi. Tema sekkumine vajab täpsustust ja proovimist (potensiaalselt võib ta ka täringut visata).
Samuti saab ta öelda kui hästi kellegil, miski tegevus välja tuleb ja sellega infot lisada. (D&D's on näiteks nii Mängija "Ma uurin seda kirvest lähemalt, kas sellel on midagi erilist." Viskab täringut toimingu peale. DM (kui täringuvise oli piisavalt suur) "Sa avastad, et selle peal on huvitavad süvendid, mis päikesevalguse käes justkui ära kaoks, kuid varjus selged on"....)
Ja sünnib lugu
Algus:
PC'd defineerivad laval ära oma rollid ja igapäevaelu, suhtumise üksteisse jne. Suure tõenäosusega on see stseen kõrtsus :D Kõik NPC'd saavad noh mängida ettekandjaid jne.
Keskpaik:
Kas võiks äkki siis küsida publikult tegelastele, miski ülesande/missiooni (päästa printsess, tuua kalliskivid, teha goblinitega läbirääkimisi vms) Või et kas juhtub midagi ootamatut (väljas hakkab konni sadama, siseneb npc kellel on miskit tähtsat infot vms).
Seltskond läheb teele. Pakkumised mängujuhi, NPC'de ja mängijate poolt.
Läbikukkumised ja õnnestumised. Mängujuht saab teha ka näiteks kiireid edasihüppeid (kui keegi defineeris et linn kuhu vaja minna ja seal midagi teha, on kolme nädala kaugusel, siis mängujuht saab teha fastforward sinna liikumise) või lisada komplikatsioone ("linnatänaval möödub teist tormakas poistekari ning peale seda märkate äkitselt et vöölt on kadunud nii misioonikaart kui ka rahakukrud")
Lõpp:
Kas antud ülesanne/missioon/eesmärk saab täidetud või siis nad ebaõnnestuvad sellega. Igal juhul arusaam, et see lugu jõudis lõpuni.
Kuidas tundub? Praegu veel suht brutaalne idee aga jumet ju nagu oleks. Aga leida neid inimesi kes käpad nii impros kui D&D maailmas on vast suht raske ja ega ma pole kindel ka, et sellel asjal just palju publikut oleks. Oleneb kuidas seda täpselt defineerida ja esitleda.
Cheers!
--------------------
EDIT 18.06.
Äkki võiks DM'il olla kaks mütsi/kaussi, kuhu on publikult küsitud tegelasi (üks kauss) ja objekte (teine) ning nende abil saab ta (kasutades nii ju publiku materjali) lugu jutustada. Näiteks:
"Te istute kõrtsus. Ühel hetkel ilmub teie juurde (võtab tegelase ja loeb) Punamütsike/võlur/mäekoll, kellel paistab olevat mure" Lavale NPC kes noh mängib seda tegelast ja natukene seletab, kui õige hetk/paras paus, jätkab mängujuht "Nimelt on tal vaja et te leiaksite üles tema (võtab objekti) lutipudeli/võlumõõga/kukli .... (optional: mille varastasid ... tegelane)" Elik juba quest luuakse publikupakkumistest. Jah see võib minna väga jaburaks, aga PC'd vähemalt peavad olema väga rollitruud ja grounded. See maailm laval on tõene!
Samuti saab objekti/tegelase kausse kasutada nö seiklusel olles. Luues ise midagi, aga lisades sinna mingi tegelase/objekti.
Formaadi enda nimi võiks sel juhul olla Random Encounter (DM'id muigavad)
Ninapidi digiraamatus
Viimastel nädalatel on mind tihti nähtud nina telefonis. Aga ei, ma ei loe enamasti nii kärsaraamatut, ega vaata pilte vaid sukeldun mõtisklusse inimpsühholoogiast. Tegemist siis Fritz Perlsi esimese kirjatööga, millest sai alguse ka Gestalt teraapia. Lugedes tasub mudugi meeles pidada et selle esmatrükk oli aastal 1942 ning hilisemates trükkides ei ole väga suuri muudatusi tehtud, hoides ka selle ajaloolist väärtust. Perls, kes oli sakslane, ise alles õppis inglise keelt sel ajal kui ta seda kirjutas.Samuti oli sel ajal psühholoogias põhisuunaks ikkagi Freudi teooria.
Siin mõned nopped.
"Many people have developed hardly any other Ego functions than those of resistance, be it against their own impulses, or against demands made on them. They aim at developing a strong Ego, a character full of “willpower.” To them an efficient personality is identical with a “strong” character — one able to suppress smoking, sex impulses, hunger and so forth.
If one deprives them of these resisting and domineering functions, there is nothing left in which they are interested. They have never learned how to enjoy themselves, how to be aggressive, or how to love, and while their resistances are being analyzed, they become completely confused, while their identification with those vital functions has not yet been established."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (p. 185). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
"The importance of the subject of expression can hardly be overestimated if one bears in mind two facts:
(1) It is incorrect to speak of the repression of instincts. Instincts can never be repressed — only their expressions can be.
(2) In addition to the inhibited expression of instincts (mainly in action) every neurosis shows difficulties in expressing the “Self” (mainly in words). Expression is replaced by playacting, broadcasting, hypocrisy, self-consciousness and projecting.
Genuine expression is not deliberately created; it comes “from the heart,” but it is consciously molded. Every artist is an inventor, finding means and ways, sometimes new ways, of expressing himself. Projection is essentially an unconscious phenomenon. The projecting person cannot satisfactorily distinguish between the inside and outside world. He visualizes in the outside world those parts of his own personality with which he refuses to identify himself. The organism experiences them as being outside the Ego boundaries and reacts accordingly with aggression.[1]
Feelings of guilt are unpleasant to bear; therefore children and adults with an insufficiently developed sense of responsibility are inclined to project any anticipated blame onto something else. A child who has hurt itself on a chair blames the “naughty” chair. A man who ruins his business may throw the responsibility onto “bad times” or “fate” — some scapegoat or another will always be at hand.
These projections of guilt have the advantage of giving temporary relief, but they deprive the personality of the Ego functions of contact, identification and responsibility."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (pp. 188-189). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
"Not always is it the outside world, however, which serves as a screen for projections; they can also take place within the personality.
There are people whose stern conscience cannot be explained merely by introjection. Parents who, according to the introjection theory, reappear within the personality as conscience, may in reality be anything but stern. In one of my cases the parents had been extraordinarily sympathetic, but had killed their child’s aggression by kindness. This patient suffered from severe feelings of guilt and intense reproaches from his conscience. He had projected his aggression — his tendency to reproach — into his conscience, which he subsequently experienced as attacking him. As soon as he managed to be openly aggressive his conscience lost its grip on him, and his feelings of guilt disappeared.
An over-stern conscience can be cured only when self reproach changes into object approach.
The Russian “saints” in Soviet literature, by curbing their aggressiveness and renouncing sin, increased their feelings of guilt. On the other hand, a child may have very intolerant parents, but if it keeps up its fighting spirit and does not project its own aggression into the parents or into its conscience, it will remain healthy."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (pp. 190-191). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
"Projections are, in the strictest sense, hallucinations. The little boy’s nightmare is such a projective hallucination, which in genuine paranoia is a central symptom. Where enough sense of reality remains, the hallucinations are rationalized; we may then speak of a paranoid character. Typical of it is the looking for “points,” for reality which may serve as proof to the paranoid that he is not hallucinating. The morbidly jealous husband, for instance, will lie in wait and try to trap his wife in order to discover whether she smiles at anyone else; and if this happens, he interprets her smile in accordance with his preconceived ideas of jealousy.[2]
[2] Jealousy is always due to unexpressed, projected wishes."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (p. 194). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
Pean tõdema et on tore lugeda. Ma olen koolis päris palju erinevate pühholoogia/teraapia suundadega kokku puutunud ning Gestalt tundub praegu kõige tervemõistuslikum ja elutervem.
Tähtsal kohal on terviklikkus (inimene kui tervik oma tunnete, mõtete ja füüsilise poolega); taust ja fookus põhimõte (korraga saab olla inimese jaoks vaid üks asi fookuses ... näiteks kui oled väga näljane, siis sa ei suuda enam muuga varsti tegeleda sest fookus läheb oma vajaduse rahuldamise peale); hetkeolukord (minevikus ja tulevikus surkimine pole alati vajalik, praegune toimimine on kõige tähtsam) ning isiklik vastutus ja areng.
Muidugi jah ma tean et ma ahmin praegu seda infot ja ei seedi kõike korralikult läbi - põnev on lihtsalt. Aga midagi jääb ikka pidama ja kunagi kindlasti loeb seda veel.
Cheers!
Siin mõned nopped.
"Many people have developed hardly any other Ego functions than those of resistance, be it against their own impulses, or against demands made on them. They aim at developing a strong Ego, a character full of “willpower.” To them an efficient personality is identical with a “strong” character — one able to suppress smoking, sex impulses, hunger and so forth.
If one deprives them of these resisting and domineering functions, there is nothing left in which they are interested. They have never learned how to enjoy themselves, how to be aggressive, or how to love, and while their resistances are being analyzed, they become completely confused, while their identification with those vital functions has not yet been established."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (p. 185). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
"The importance of the subject of expression can hardly be overestimated if one bears in mind two facts:
(1) It is incorrect to speak of the repression of instincts. Instincts can never be repressed — only their expressions can be.
(2) In addition to the inhibited expression of instincts (mainly in action) every neurosis shows difficulties in expressing the “Self” (mainly in words). Expression is replaced by playacting, broadcasting, hypocrisy, self-consciousness and projecting.
Genuine expression is not deliberately created; it comes “from the heart,” but it is consciously molded. Every artist is an inventor, finding means and ways, sometimes new ways, of expressing himself. Projection is essentially an unconscious phenomenon. The projecting person cannot satisfactorily distinguish between the inside and outside world. He visualizes in the outside world those parts of his own personality with which he refuses to identify himself. The organism experiences them as being outside the Ego boundaries and reacts accordingly with aggression.[1]
Feelings of guilt are unpleasant to bear; therefore children and adults with an insufficiently developed sense of responsibility are inclined to project any anticipated blame onto something else. A child who has hurt itself on a chair blames the “naughty” chair. A man who ruins his business may throw the responsibility onto “bad times” or “fate” — some scapegoat or another will always be at hand.
These projections of guilt have the advantage of giving temporary relief, but they deprive the personality of the Ego functions of contact, identification and responsibility."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (pp. 188-189). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
"Not always is it the outside world, however, which serves as a screen for projections; they can also take place within the personality.
There are people whose stern conscience cannot be explained merely by introjection. Parents who, according to the introjection theory, reappear within the personality as conscience, may in reality be anything but stern. In one of my cases the parents had been extraordinarily sympathetic, but had killed their child’s aggression by kindness. This patient suffered from severe feelings of guilt and intense reproaches from his conscience. He had projected his aggression — his tendency to reproach — into his conscience, which he subsequently experienced as attacking him. As soon as he managed to be openly aggressive his conscience lost its grip on him, and his feelings of guilt disappeared.
An over-stern conscience can be cured only when self reproach changes into object approach.
The Russian “saints” in Soviet literature, by curbing their aggressiveness and renouncing sin, increased their feelings of guilt. On the other hand, a child may have very intolerant parents, but if it keeps up its fighting spirit and does not project its own aggression into the parents or into its conscience, it will remain healthy."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (pp. 190-191). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
"Projections are, in the strictest sense, hallucinations. The little boy’s nightmare is such a projective hallucination, which in genuine paranoia is a central symptom. Where enough sense of reality remains, the hallucinations are rationalized; we may then speak of a paranoid character. Typical of it is the looking for “points,” for reality which may serve as proof to the paranoid that he is not hallucinating. The morbidly jealous husband, for instance, will lie in wait and try to trap his wife in order to discover whether she smiles at anyone else; and if this happens, he interprets her smile in accordance with his preconceived ideas of jealousy.[2]
[2] Jealousy is always due to unexpressed, projected wishes."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (p. 194). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
Pean tõdema et on tore lugeda. Ma olen koolis päris palju erinevate pühholoogia/teraapia suundadega kokku puutunud ning Gestalt tundub praegu kõige tervemõistuslikum ja elutervem.
Tähtsal kohal on terviklikkus (inimene kui tervik oma tunnete, mõtete ja füüsilise poolega); taust ja fookus põhimõte (korraga saab olla inimese jaoks vaid üks asi fookuses ... näiteks kui oled väga näljane, siis sa ei suuda enam muuga varsti tegeleda sest fookus läheb oma vajaduse rahuldamise peale); hetkeolukord (minevikus ja tulevikus surkimine pole alati vajalik, praegune toimimine on kõige tähtsam) ning isiklik vastutus ja areng.
Muidugi jah ma tean et ma ahmin praegu seda infot ja ei seedi kõike korralikult läbi - põnev on lihtsalt. Aga midagi jääb ikka pidama ja kunagi kindlasti loeb seda veel.
Cheers!
Mugavad ja ebamugavad valikud
Meil oli nädalavahetusel larp ning selle sees, rollis olles, olin ma lahingmeedikuna selle poole peal, kes oma vaenlastele tuumapommi saatis - olgugi, et ma ei nõustunud selle pommi väljasaatmisega ei rolliväliselt ega ka rollisiseselt. Aga rolli jaoks oli tegemist mugava valikuga - mina teen mida kästakse ja mida on vaja teha ja vastutust millegi eest ei võta.
Elu koosneb valikutest ning mul on tunne, et väga tihti jaotuvadki need valikud kaheks: mugav valik ja ebamugav valik. Samas tihti ei ole see mugav valik just õige (elik sinu kui terviku jaoks kasulik). Näiteks oleks selles mängus enda arvamuse avaldamine ja vastutöötamine olnud vägagi ebamugav valik. Ma oleks suure tõenäosusega omade käest kuuli saanud, kas varem või hiljem. Samas oleks ma saanud kuuli, olles enda (ja ka rolli) suhtes aus. Nüüd peab see roll "elama" oma südametunnistusega ja tundega, et ta ei võtnud midagi ette, kuigi tahtis. Seega ebamugav ja raske valik oleks tekitanud hingerahu, mugav kerge valik tekitas aga südametunnistuse piinasid. Kumb siis tegelikult meeldivam tundub (kui väja arvata see omade käest kuuli saamine ... aga seegi oleks ju toimunud südamerahuga)?
Mulle tundub, et selliseid mugav aga mittehea Vs ebamugav aga tegelikult hea valikuid on täis terve me elu.
Auto on Tallinnas liiklemiseks täielikult mugavuse küsimus - linna sees on võimalik suht igale poole saada ühistranspordi ja paari sammuga. See on see ebamugav valik, samas aga on kõndimine ju ka tervislik.
Öelda asju otse ja ausalt välja (nii head kui halba) on Eestlastel pigem ebamugav valik, samas pikemas perspektiivis keeravad ütlemata jäänud asjad (väljaelamata lõpetamata tunded) sulle endale käru.
Teleka vaatamine, netis surfamine, koristamine jne aja kui sa pead näiteks lõputööd või midagi muud kiireloomulist tegema on väga mugavad valikud, samas ei ole sellest kasu (fine, korraks midagi vaadata/teha, et ennast puhata ja mõtteid eemale saada, on okei. Aga kui ta enam puhkamisefekti ei oma...on tegemist suht halva valiku ja aja raiskamisega). Üldse ma kipun arvama, et mis-iganes olukorras on telekas mugav valik, sest kui sul seda ei ole, peaksid sa selle vaatamise ajal hoopis midagi muud ja arvatavasti ebamugavamat kui kastipassimine tegema.
Mulle tundub, et kui mugavad valikud on vahel omal kohal, siis pikemas perspektiivis on ebamugavatest valikutest meile endale rohkem kasu. Seal on tervisele ikka suur vahe kas sa sõidad 2 aastat iga päev 3 kilomeetrit autoga või sa kõnnid selle vahemaa.
Kui sa oled väsinud ja unine, siis on ju väga ebamugav ennast püsti ajada ja WC'sse minna, kui vajadus äkki peale tuleb. Samas pikemas perspektiivis on see ebamugav otsus kindlasti parem, kui see teine.
Ka lohutus-söömine või lohutus-joomine tunduvad nagu mugavad valikud. Sa ei tegele tegelt probleemiga vaid lihtsalt proovid kuidagi oma tunnetega hakkama saada. Aga egas probleem ju ära kao ning kui nii pikalt jätkata on sul lisaks algprobeemile ka söömishäired või alkoholism. Probleemidega tegelemine on ebamugav, aga see on ainus võimalus neid lahendada. Muid variante lihtsalt ei ole.
Vaikus on paljude jaoks ebamugav, sest siis hakkavad iagasugu mõtted pähe tulema. Selle vastu pannakse raadio mängima. Tõsi, siis on segaja peal, aga sa ei tegele sel juhul küsimusega miks need mõtted sulle tulevad ja miks need sind niiväga häirivad. Nende küsimustega tegelemine on aga ebamugav.
Rebida kildu, kui õhus on tõsised teemad, millega sa ei taha tegeleda, on mugav valik. Aga see ei ole mitte kuidagi arendav, uskuge mind.
Ma mäletan, kuidas eriseminari õppejõud mulle ühes tunnis ütles:"On ebamugav jah? Järelikult arened." Muutused (nii sise-elus kui ka väljaspool) pole kunagi mugavad, aga ilma nendeta ei toimu arengut, kasvu. Kõik uus on alguses alati ebamugav. Ma mäletan küll kuidas ma esimest korda gestalt teraapias käisin ja kui ebamugav kõik see oli ja kuidas ma seal tooli peal vaikuses nihelesin. Aga ma õppisin ebamugavusega leppima, sellega paremini toime tulema (hohohoo õppimisruumi ikka veel on, aga parem ikka kui enne) ja ka seda et vahel on vaja ka küsida ebamugavaid küsimusi ja anda ebamugavaid vastuseid, sest ainult nii saab sealt kuhugi edasi minna.
Elu koosneb valikutest ning mul on tunne, et väga tihti jaotuvadki need valikud kaheks: mugav valik ja ebamugav valik. Samas tihti ei ole see mugav valik just õige (elik sinu kui terviku jaoks kasulik). Näiteks oleks selles mängus enda arvamuse avaldamine ja vastutöötamine olnud vägagi ebamugav valik. Ma oleks suure tõenäosusega omade käest kuuli saanud, kas varem või hiljem. Samas oleks ma saanud kuuli, olles enda (ja ka rolli) suhtes aus. Nüüd peab see roll "elama" oma südametunnistusega ja tundega, et ta ei võtnud midagi ette, kuigi tahtis. Seega ebamugav ja raske valik oleks tekitanud hingerahu, mugav kerge valik tekitas aga südametunnistuse piinasid. Kumb siis tegelikult meeldivam tundub (kui väja arvata see omade käest kuuli saamine ... aga seegi oleks ju toimunud südamerahuga)?
Mulle tundub, et selliseid mugav aga mittehea Vs ebamugav aga tegelikult hea valikuid on täis terve me elu.
Auto on Tallinnas liiklemiseks täielikult mugavuse küsimus - linna sees on võimalik suht igale poole saada ühistranspordi ja paari sammuga. See on see ebamugav valik, samas aga on kõndimine ju ka tervislik.
Öelda asju otse ja ausalt välja (nii head kui halba) on Eestlastel pigem ebamugav valik, samas pikemas perspektiivis keeravad ütlemata jäänud asjad (väljaelamata lõpetamata tunded) sulle endale käru.
Teleka vaatamine, netis surfamine, koristamine jne aja kui sa pead näiteks lõputööd või midagi muud kiireloomulist tegema on väga mugavad valikud, samas ei ole sellest kasu (fine, korraks midagi vaadata/teha, et ennast puhata ja mõtteid eemale saada, on okei. Aga kui ta enam puhkamisefekti ei oma...on tegemist suht halva valiku ja aja raiskamisega). Üldse ma kipun arvama, et mis-iganes olukorras on telekas mugav valik, sest kui sul seda ei ole, peaksid sa selle vaatamise ajal hoopis midagi muud ja arvatavasti ebamugavamat kui kastipassimine tegema.
Mulle tundub, et kui mugavad valikud on vahel omal kohal, siis pikemas perspektiivis on ebamugavatest valikutest meile endale rohkem kasu. Seal on tervisele ikka suur vahe kas sa sõidad 2 aastat iga päev 3 kilomeetrit autoga või sa kõnnid selle vahemaa.
Kui sa oled väsinud ja unine, siis on ju väga ebamugav ennast püsti ajada ja WC'sse minna, kui vajadus äkki peale tuleb. Samas pikemas perspektiivis on see ebamugav otsus kindlasti parem, kui see teine.
Ka lohutus-söömine või lohutus-joomine tunduvad nagu mugavad valikud. Sa ei tegele tegelt probleemiga vaid lihtsalt proovid kuidagi oma tunnetega hakkama saada. Aga egas probleem ju ära kao ning kui nii pikalt jätkata on sul lisaks algprobeemile ka söömishäired või alkoholism. Probleemidega tegelemine on ebamugav, aga see on ainus võimalus neid lahendada. Muid variante lihtsalt ei ole.
Vaikus on paljude jaoks ebamugav, sest siis hakkavad iagasugu mõtted pähe tulema. Selle vastu pannakse raadio mängima. Tõsi, siis on segaja peal, aga sa ei tegele sel juhul küsimusega miks need mõtted sulle tulevad ja miks need sind niiväga häirivad. Nende küsimustega tegelemine on aga ebamugav.
Rebida kildu, kui õhus on tõsised teemad, millega sa ei taha tegeleda, on mugav valik. Aga see ei ole mitte kuidagi arendav, uskuge mind.
Ma mäletan, kuidas eriseminari õppejõud mulle ühes tunnis ütles:"On ebamugav jah? Järelikult arened." Muutused (nii sise-elus kui ka väljaspool) pole kunagi mugavad, aga ilma nendeta ei toimu arengut, kasvu. Kõik uus on alguses alati ebamugav. Ma mäletan küll kuidas ma esimest korda gestalt teraapias käisin ja kui ebamugav kõik see oli ja kuidas ma seal tooli peal vaikuses nihelesin. Aga ma õppisin ebamugavusega leppima, sellega paremini toime tulema (hohohoo õppimisruumi ikka veel on, aga parem ikka kui enne) ja ka seda et vahel on vaja ka küsida ebamugavaid küsimusi ja anda ebamugavaid vastuseid, sest ainult nii saab sealt kuhugi edasi minna.
HL5 Teine Päev - Maximi jutustus
On Kibe ja Kuum
Maxim ärkas viie paiku külmavärinate peale. Tuli telgi ahjus
oli kustunud. Olgugi, et ta enda uni oli läinud, vaatas ta kõrval külmuvaid
kaaslasi ja otsustas tule uuesti üles teha. Peale pikka pusimist ja susimist –
ega Maxim kütt polnud, et selliseid asju osata - sai ta lõpuks tule üles. Ukse
tagant kostus kriipimist ja väsinud häält „Lase sisse, külm on“. Üks vaene
sõdur oli juhtimiskeskuse mäe peal maganud ning seal täiesti läbi külmunud. Maxim
lasi ta sisse tingimusel, et ta ahju veel kütab ning mees keeras ennast ahju
ette kerra.
Tuvastades, et ta on ainsana ärkvel terves laagris, otsustas Maxim ka lõkke üles teha, et saaks seal peal kõigile hommikusööki teha. Oli imekspandav, et keegi kogu selle ragistamise peale ei ärganud – aga küttematerjali oli ju vaja. Põie tühjendamine põõsaste vahel tuletas valusalt meelde kogu dedoxi, mida sai eelmisel õhtul tarbitud. Maxim hammustas huulde, et mitte valjult sajatada ja laagrit sellega üles ajada.
Tuvastades, et ta on ainsana ärkvel terves laagris, otsustas Maxim ka lõkke üles teha, et saaks seal peal kõigile hommikusööki teha. Oli imekspandav, et keegi kogu selle ragistamise peale ei ärganud – aga küttematerjali oli ju vaja. Põie tühjendamine põõsaste vahel tuletas valusalt meelde kogu dedoxi, mida sai eelmisel õhtul tarbitud. Maxim hammustas huulde, et mitte valjult sajatada ja laagrit sellega üles ajada.
No pagan, isegi fuusialaste lendlehed olid kiletatud ja ei
sobinud küttehakatiseks. Kui suure pusimise peale lõke lõpuks käima läks, oli
telgi korstnast tulev suits juba otsas – selge, ka see ahjuvalvur jäi magama.
Maxim muigas, et mida oleks tal küll teha, kui nüüd äkitsi fuusialased tuleks.
Ihuüksi lõkke ääres keset magavat laagrit, nagu kuradima leemur keset kuradima
lagendikku. Aga lõke oli mõnus. See oli isegi jumalate soojendamiseks sobilik.
Hommikuses vaikuses oli aega ka rahulikult mõtiskleda
eelmise õhtu peale.
Hiljem kohale saabunud tuuker Cirmi abil leiti õhtuhämaruse
varjus mürgistest ruumidest ka antenn ning Zeus oli töökorras. Kümnes
tuumalõhkepea oli alles. Ainus, mis puudu oli, oli veel fuusiate nö peakontori
koordinaadid. Kõik oli valmis.
Kas olime me tõesti valmis saatma teele tuumalõhkepead? Kas
me olime valmis seda vastutust võtma? Mida tähendas see otsus tulevastele
põlvedele? Maxim arutas seda küsimust
õhtul ka Marita ja Rõõsikuga, kellest viimane ütles otse välja, et tema
tehnikuna võib kõike muud teha aga viimast kinnitusklahvi keeldub ta
vajutamast. Seda vastutust tema ei võta.
Mida teha siis kui me aga ei saa koordinaate? Sõõrik teadis
koordinaate kus oli vaid vesi ja inimtegevust ei toimunud – sinna saates oleks
saanud selle vähemalt kahjutuks teha. Ehk see olekski olnud õigem tegu?
Äkki paistis põõsa tagant liikuva inimese siluett.
Äkki paistis põõsa tagant liikuva inimese siluett.
Maximi keha tõmbas pingesse.
Relva polnud mõtet haarata. Kui see oli fuusialane ja tal oli automaat, siis
polnud vinnastatava püstoliga midagi teha.
„Sass kuramus!“ hingas Maxim kergendatult.
„Sass kuramus!“ hingas Maxim kergendatult.
Kütid olid juba liikvel – ka Robi oli kuskil
kondamas – ja mäe peal magasid meie valvurid. Sass raporteeris, et fuusialased
olid kuue paiku tegutsema hakanud ja häälte järgi oli neid kindlasti rohkem kui
kolm. Siis vaatas ta kriitilise pilguga lõkke üle. „Nuh, polegi väga viga. Sa
pane neid puid rohkem nii pidi, siis põleb paremini ja püsib kauem.“ Ja läind
ta jälle oligi.
Mõni aeg hiljem astus laagrist läbi ka Robi ning näitas kaardi pealt täpsemalt, mis alad olid juba uuritud ja kuhu ta lõksud oli seadnud. Jänese ristmikust, mis asus kohe juhtimiskeskuse ees, otse jalutades saigi üsna pea fuusialaste tugiposti. Pagan, see oli ikka lähedal. Liiga kohutavalt lähedal.
Just siis kui lõkkel kruusis tehtud hommikurüübe valmis sai ärkas ka tuuker Cirm. Maxim jättis ta lõket valvama ning käis põiel ära. Seejärel sai Cirm põiele minna. „Tuli otsa,“ naeris Maxim talle järele. Kui teised olid saanud õhtul ühe annuse detoxi, mis juba põletas välja laskmisel nagu leegiheitja, siis tuuker, kes oli mürgises ruumis antenni otsinud, sai viiekordse annuse. Cirm ei kostnud selle peale midagi, kuid tema pilgus oli näha seda valu, mida ta töökohustused talle tekitasid. See ei olnud kohe kindlasti mitte meeldivaim osa tema tööst.
Ilm kiskus palavaks ning lõkke ääres oli veelgi palavam ja Maxim kooris oma riideid järjest vähemaks, et tulevase päevaga hakkama saada.
Mõni aeg hiljem astus laagrist läbi ka Robi ning näitas kaardi pealt täpsemalt, mis alad olid juba uuritud ja kuhu ta lõksud oli seadnud. Jänese ristmikust, mis asus kohe juhtimiskeskuse ees, otse jalutades saigi üsna pea fuusialaste tugiposti. Pagan, see oli ikka lähedal. Liiga kohutavalt lähedal.
Just siis kui lõkkel kruusis tehtud hommikurüübe valmis sai ärkas ka tuuker Cirm. Maxim jättis ta lõket valvama ning käis põiel ära. Seejärel sai Cirm põiele minna. „Tuli otsa,“ naeris Maxim talle järele. Kui teised olid saanud õhtul ühe annuse detoxi, mis juba põletas välja laskmisel nagu leegiheitja, siis tuuker, kes oli mürgises ruumis antenni otsinud, sai viiekordse annuse. Cirm ei kostnud selle peale midagi, kuid tema pilgus oli näha seda valu, mida ta töökohustused talle tekitasid. See ei olnud kohe kindlasti mitte meeldivaim osa tema tööst.
Ilm kiskus palavaks ning lõkke ääres oli veelgi palavam ja Maxim kooris oma riideid järjest vähemaks, et tulevase päevaga hakkama saada.
Peagi tõusid ka Margarita, Sõõrik (kelle nimi oli siiski
Rõõsik, aga hakkas juba isegi enda päris nime unustama) ja Colt. Ka mõned
sõdurid olid ennast püsti ajanud. Üks sõdur oli eelmisel õhtul tuvastanud ala,
kust võis leida moona või nodi, kuid selle ülevaatamiseks oli tarvis tehnikut
ja bio. Leitud koht oli suhteliselt lähedal fuusialaste baasile, nii et
tasus seal võimalikult vara ära käia. Olgugi, et Rõõsiku nägemine ei
funktsioneerinud veel korralikult – miski tehniku jama vist, arvas Maxim, sest
meedikul ei olnud siin midagi teha – oli ta nõus ekspeditsioonile minema. Colt
samas keeras hommikurüüpe sisse, nosis natuke ja läks võttis juhtimiskeskuse
valvamise enda peale.
Paistis, et detox oli paljudele halvasti mõjunud, sest mitmele ärkajale pidi Maxim jagama ka närimissütt, et seedimist jälle korda saada. Vähemalt ta lootis, et see oli detoxist. Teine ja oluliselt hirmutavam võimalus oli, et varsti oli kogu laagril punn alt läinud ja seda küll praegu vaja ei olnud.
Ekspeditsioon jõudis edukalt tagasi. Margarita oli leidnud materjali stimulandi tegemiseks ning laenas selle dooside ettevalmistamiseks Maximilt süstalt. Õnneks ei olnud kohal Pohla ja Lillekest – sõdureid, kelle puhul Maxim juba eelmisel õhtul kahtlustas raskekujulist stimulandi sõltuvust. Sõltlasi ei tea kunagi ette. Maxim võttis 2 stimulanti endale ja jagas kaks tükki just ärganud Birgitile ning läks mäe peale uudistama.
Colt seisis stoilise rahuga üksinda juhtimiskeskuse katusel. Läheduses magas ka üks sõdur. Oli rahulik ehk isegi halvaendeliselt liiga rahulik. Ka öö oli möödunud suuremate vahejuhtumiteta. Kuid fuusiad teadsid, et me olime siin. Konflikti tekkimine oli tõenäoline.
Paistis, et detox oli paljudele halvasti mõjunud, sest mitmele ärkajale pidi Maxim jagama ka närimissütt, et seedimist jälle korda saada. Vähemalt ta lootis, et see oli detoxist. Teine ja oluliselt hirmutavam võimalus oli, et varsti oli kogu laagril punn alt läinud ja seda küll praegu vaja ei olnud.
Ekspeditsioon jõudis edukalt tagasi. Margarita oli leidnud materjali stimulandi tegemiseks ning laenas selle dooside ettevalmistamiseks Maximilt süstalt. Õnneks ei olnud kohal Pohla ja Lillekest – sõdureid, kelle puhul Maxim juba eelmisel õhtul kahtlustas raskekujulist stimulandi sõltuvust. Sõltlasi ei tea kunagi ette. Maxim võttis 2 stimulanti endale ja jagas kaks tükki just ärganud Birgitile ning läks mäe peale uudistama.
Colt seisis stoilise rahuga üksinda juhtimiskeskuse katusel. Läheduses magas ka üks sõdur. Oli rahulik ehk isegi halvaendeliselt liiga rahulik. Ka öö oli möödunud suuremate vahejuhtumiteta. Kuid fuusiad teadsid, et me olime siin. Konflikti tekkimine oli tõenäoline.
Raskete valikute küüsis
Lõunaks olid enamik tsiviilidest juhtimiskeskuse juures. Valve oli püsti.
Mõned sõdurite ja spetsialistide salgad liikusid ka metsa vahel, saades vahel
nende jaoks mõistmatuid teateid küttidelt, kes tegutsesid metsa all üksinda –
nende keel ja maailm olid erinevad. Varsti jõudis kütt Robi juhtimiskeskuse
juurde kotitäie sipelga munadega. Ega neil väga välimust ei olnud, aga maitsel
ei olnudki väga viga, kui sa esimesest jälkustundest üle said.
Tuli teade, et kaks sõdurit olid tulevahetuse käigus langenud pantvangi. Kurat küll! Seda veel vaja!
Tuli teade, et kaks sõdurit olid tulevahetuse käigus langenud pantvangi. Kurat küll! Seda veel vaja!
Kõikide imestuseks ilmusid need kaks sõjavangi aga varsti
välja rääkides kuidas fuusialased olid nende haavad imeliselt parandanud ja
veel toitugi pakkunud. Ning lubanud neil lahkelt oma laagrisse tagasi minna.
Midagi selles loos aga ei klappinud. Pealegi oli tegemist Pohla ja Lillekesega
– sõduritega, kes olid maiad stimulandi järele. Maxim vaatas mehed üle. Haavad
olid tõesti parandatud, kuid kuidagi kahtlaselt – võõra tehnoloogia abil. Ei,
seda ei saanud usaldada.
Leena ja Birgiti järelevalve all opereeris Maxim Pohla
kaelahaava lahti, et uurida mida sellega tehtud oli. Haav nagu haav ikka, mis
oli kuidagi kummaliselt lihtsalt kokku kasvanud. Veider. Kuuliaugud riietes
olid aga värsked ja ehedad. Lihtsalt haava kui sellist ei olnud enam kusagilt
leida. Seejärel õmbles ta oma tekitatud haava uuesti kinni tagasi. Pohl oli
tige. Oli ta enne ju ennast hästi ja tervena tundnud. Nüüd aga pidi ta vee
mõnda aega kosuma, et Maximi torkimisest taastuda.
Lillekese kaelal märkas Maxim aga midagi kummalist. Naha all oli midagi tehnilist ning niipea, kui Maxim seda eemaldada proovis langes mees krambihoogudega siruli maha. Mis-iganes see oli, oli see kokku kasvanud Lillekese närvisüsteemiga. Saadeti sõna tehniku järele ning peagi saabus Rõõsik. Hoolimata eelnevast mittesallimisest oli Sõõrik Maximile kuidagi rohkem sümpatiseerima hakanud – eriti peale tema soovi tuumapea kasutamise asemel see vette lasta. Peale seda ei olnud ta Maximi silmis enam mõttetu laiskvorst, vaid midagi enamat … kuidagi rohkem täiskasvanud.
Lilleke sai posu valuvaigisteid sisse ning Maxim palus tal kõhuli heita. Ümbruses olid ka sõdurid, kuid teda jõuga maha väänata ei oleks olnud õige. Lilleke küll torises vastu, kuid nõustus. Maxim kergitas hellalt kiipi katvat nahka ning Rõõsik heitis pilgu peale. „Ohoo! … oota korra!“ sõnas ta ning oli peagi kohal oma tehnikukoti ja kahtlase väikese riistapuuga, mille antenniga ta kiibi juures liigutama hakkas. „Mmm. Väga huvitav. Paistab, et see on saatja.“ Mis informatsiooni ja kuhu see välja saatis ei olnud päris kindel. Oli see vaid Lillekese asukoht? Kõik mida ta kuulis ja nägi? Oli kiip ju ühendatud terve tema närvisüsteemiga. Ühes oli Rõõsik aga peaaegu kindel – informatsioon läks vaid välja. Sissetuleva informatsiooni jaoks ei olnud kiip võimeline.
Maxim kortsutas kulmu. Ühesõnaga meie ridades võis olla tahtmatu spioon. Pealegi, see kiip oli pool orgaaniline ja pool tehniline – tundmatu tehnoloogia – ei saanud välistada, et seal oli ka oma nõks sissetuleva informatsiooni jaoks. Siis oleks olnud meie tagalas fuusiate võitleja. Ühesõnaga tiksuv aegpomm. Pohl tegi Maximile nüüd veel rohkem muret. Ehk oli ka tema küljes kuskil kiip, kuid seda polnud lihtsalt võimalik tuvastada? Maxim pigistas oma relva käepidet, et valmistuda halastuslaskudeks.
Lillekese kaelal märkas Maxim aga midagi kummalist. Naha all oli midagi tehnilist ning niipea, kui Maxim seda eemaldada proovis langes mees krambihoogudega siruli maha. Mis-iganes see oli, oli see kokku kasvanud Lillekese närvisüsteemiga. Saadeti sõna tehniku järele ning peagi saabus Rõõsik. Hoolimata eelnevast mittesallimisest oli Sõõrik Maximile kuidagi rohkem sümpatiseerima hakanud – eriti peale tema soovi tuumapea kasutamise asemel see vette lasta. Peale seda ei olnud ta Maximi silmis enam mõttetu laiskvorst, vaid midagi enamat … kuidagi rohkem täiskasvanud.
Lilleke sai posu valuvaigisteid sisse ning Maxim palus tal kõhuli heita. Ümbruses olid ka sõdurid, kuid teda jõuga maha väänata ei oleks olnud õige. Lilleke küll torises vastu, kuid nõustus. Maxim kergitas hellalt kiipi katvat nahka ning Rõõsik heitis pilgu peale. „Ohoo! … oota korra!“ sõnas ta ning oli peagi kohal oma tehnikukoti ja kahtlase väikese riistapuuga, mille antenniga ta kiibi juures liigutama hakkas. „Mmm. Väga huvitav. Paistab, et see on saatja.“ Mis informatsiooni ja kuhu see välja saatis ei olnud päris kindel. Oli see vaid Lillekese asukoht? Kõik mida ta kuulis ja nägi? Oli kiip ju ühendatud terve tema närvisüsteemiga. Ühes oli Rõõsik aga peaaegu kindel – informatsioon läks vaid välja. Sissetuleva informatsiooni jaoks ei olnud kiip võimeline.
Maxim kortsutas kulmu. Ühesõnaga meie ridades võis olla tahtmatu spioon. Pealegi, see kiip oli pool orgaaniline ja pool tehniline – tundmatu tehnoloogia – ei saanud välistada, et seal oli ka oma nõks sissetuleva informatsiooni jaoks. Siis oleks olnud meie tagalas fuusiate võitleja. Ühesõnaga tiksuv aegpomm. Pohl tegi Maximile nüüd veel rohkem muret. Ehk oli ka tema küljes kuskil kiip, kuid seda polnud lihtsalt võimalik tuvastada? Maxim pigistas oma relva käepidet, et valmistuda halastuslaskudeks.
See oli osa tema sõduri mõtlemisest, mustvalge maailma
nägemus, mis leidis, et kõik mis ohustab missiooni tuleb elimineerida. Samas
oli ta juba aastaid töötanud meedikuna, ning selle juures oli hoopis teine
maailma nägemus. Inimelu oli püha. Nende poistega oli tehtud midagi nende enda
tahte vastaselt - nemad ei olnud selles süüdi. Nad olid põhimõtteliselt haiged,
keda oli vaja ravida. Maxim lasi relva käepideme lahti. See siin polnud tema
otsus.
Automaadi tärin!
Automaadi tärin!
Persse!
Suure siblimise ja opereerimise ajal oli ka valvemeeskod osaliselt oma postidelt uudistama tulnud ning nüüd seisis fuusialane kõrval mäe peal ja niitis automaadiga inimesi nagu muru. Nagu konn kuumal pannil kargas Maxim telliskividest vahitorni taha ja jäi seal hingeldades toimuvat kuulama. Automaadi tärin. Vastu täristamine. Haavatute oiged. Seda kõike oli liiga palju!
Suure siblimise ja opereerimise ajal oli ka valvemeeskod osaliselt oma postidelt uudistama tulnud ning nüüd seisis fuusialane kõrval mäe peal ja niitis automaadiga inimesi nagu muru. Nagu konn kuumal pannil kargas Maxim telliskividest vahitorni taha ja jäi seal hingeldades toimuvat kuulama. Automaadi tärin. Vastu täristamine. Haavatute oiged. Seda kõike oli liiga palju!
Vaenlasi tundus olevat vähemalt kolm. Haavatuid meie pool
vähemalt sama palju, ehk isegi rohkem.
Ka Lilleke, kelle relvad kaks minutit
tagasi turvalisuse huvides tema käest ära võeti, oli oma käed automaadi külge
saanud ning täristas usinasti fuusialaste pihta. Maxim lootis, et relv tema
käes ei liigu tema tahte vastaselt omade suunas. Pohl aga tõstis käed üles ja
jalutas läbirääkimisi üritades lähima fuusialase poole. Kuulid vilisesid temast
mööda.
Maximi lähedal täristanud Karvuk sai ühe fuusialase maha,
kuid tolle viimane lask langetas ka Karvuki. Maxim haaras oma koti kaenlasse ja
tormas kohale. Paistis, et kaitsev tuli oli juba peal. Ka eemal laagri
sissepääsu juures tundud üks langenu olevat, vist Helmut, kuid Karvuk oli
hetkel lähemal. Kiirelt sidus Maxim tema peahaava kinni – õnnesärgis sündinud
raisk, enamasti olid vigastused pähe ikkagi fataalsed või halvavad – kaalus
korraks olukorda ning läks uudistas kõrval langenud fuusialase üle.
See oli ikkagi inimene, inimene tehis kestas, voolikute ja
motoriseeritud eksoskeletiga. Kogu selle kesta funktsioonist ja võimalustest
ei saanud Maxim täpselt aru. Kuna aga eelnevalt oli kuuldud lugusi kuidas
langenud fuusialased peale mõningast lamamist taas täisfunktsionaalsuses püsti
tõusid ja madinat jätkasid, võttis Maxim kurvameelselt oma meedikuvarustuse ja
nüsis fuusialasel pea maha – vaid nii sai kindel olla. Aga see oli ju ikkagi
inimene, vähemalt osaliselt.
Kui veriste kätega Maxim laagri sissepääsu juurde jõudis oli
sealne langenu juba kadunud. Persse küll! Kindlasti võtsid fuusialased ta
kaasa, et teha temast endasugust.
Edasi oli kaitse aga oluliselt kindlam. Lähedal asuva mäe otsas istus püsivalt
tunnimees ning juhtimiskeskus ise oli ringkaitses. Sai natukene puhata ja
plaani pidada. Ükshetk tekkis Maximil mõte, mitte küll kõige erksam, kuidas
fuusialasi, kes olid siiski ju pigem loogilised masinad, kokku jooksutada. Ta
läks istus Lillekese, kelle kaelal oli endiselt kiip, mis suure tõenäosusega
informatsiooni saatis, kõrvale. „Kuule lilleke, kas sa sellist anekdooti
tead?...“ alustas ta.
Kontakt
Üsna pea tuli keskuse juurde taas kolm fuusialast. Otse,
keset teed. Ülbed tõprad. „Koostööd tunnustatakse, vastuhakku kaRRistatakse“ korrutas
üks neist raudsel häälel.
„Mitte sammugi lähemale!“ põrutas Colt mäe pealt. Mehed olid
vaevu paranenud, kuid isegi veel haavatutel oli käsi päästikul ja laskevalmis.
Maxim jooksis ringi ja vaatas kelle haavad olid paranenud, et eemaldada neilt
laskmist ja liikumist segavad sidemed. Nii mõnigi haav oli just napilt kokku
kasvanud.
„Fuusia vüRRstiRRiigis vääRRtustatakse teid!“ põristas kolmest suurim fuusialane „Tõstke käed üles ja liituge meiega! Koostööd tunnustatakse, vastuhakku kaRRistatakse!“
„Fuusia vüRRstiRRiigis vääRRtustatakse teid!“ põristas kolmest suurim fuusialane „Tõstke käed üles ja liituge meiega! Koostööd tunnustatakse, vastuhakku kaRRistatakse!“
Läbirääkimised, kui neid nii võib nimetada, kestsid mõni aeg
– peamiselt oli tegemist fuusia propagandaga. Colt aga hoidis kontakti, sest
sõdurite salk oli just liikumas fuusialaste selja taha. Üks hetk hakkas aga üks mäel olnud meestest nihelema. „Kui sa nendega lähed,
saad kuuli selga,“ sõnas Colt kalgilt. „See pole minu sõda, mul pole midagi kaotada,“
ütles sõdurpoiss Sten, tõusis püsti, tõstis käed üles ja hakkas fuusialaste poole
liikuma „Automaat jääb siia!“ karjus Colt ja võttis Steni sihikule. Automaat
asetati maha. Kui Sten oli fuusialastega liitunud hakkasid nad lahkuma.
Colt oli pinges.
Mehed ei olnud veel positsioonidel.
Midagi tuli teha, et nad ära ei läheks ja kiirelt.
„Oodake!“ hüüdis Colt ning niipea kui fuusialased peatusid ja ümber keerasid tõmbas ta neile tule peale. Persse, nende seas oli ka ju oma mees, mõtles Maxim. Kuid vastaspoolele ülemineku eest oodanuks teda ükshetk nii-kui-nii surm. See oli sõdurite suusõnaline koodeks ja nüüdseks polnud enam väga vahel millal ta maha võetakse. Ka metsas olnud sõdurid tõmbasid tule peale. Niikaua kui fuusialased metsas oleva salgaga teglesid, liikus Colt mõne mehega mäe pealt alla ja lähemale. Maxim jooksis neile järgi. Mõned metsas olnud mehed olid juba haavatud, seda oli kuulda. Nüüd oli vaja lihtsalt tuli nende pealt ära juhtida, et meedik saaks tegutseda. Colt suunas Maximi metsa poole, kus vist Karu või Vikat oli haavata saanud. Maxim, kellel ei olnud ka raadiosaatjat ei suutnud tihedas võpsikus aga kedagi leida. Kui ta tee juurde tagasi jõudis oli ka seal õhk puhas. Samas lebas ka Karvuk - seekord kuuliga jalas. No pagan küll, mitu korda pead sa ühe päeva jooksul sama meest lappima.
Kuulduste järgi sidus üks sõduritest metsas haavata saanud mehe ise kinni. „Ise teavad,“ mõtles Maxim,“gangreen pole nalja asi, aga ehk läheb õnneks. Ja kui ümbersidumist ei vaja, siis ei vaja. Ega head tegu saa ka peale sundida.“
Mehed ei olnud veel positsioonidel.
Midagi tuli teha, et nad ära ei läheks ja kiirelt.
„Oodake!“ hüüdis Colt ning niipea kui fuusialased peatusid ja ümber keerasid tõmbas ta neile tule peale. Persse, nende seas oli ka ju oma mees, mõtles Maxim. Kuid vastaspoolele ülemineku eest oodanuks teda ükshetk nii-kui-nii surm. See oli sõdurite suusõnaline koodeks ja nüüdseks polnud enam väga vahel millal ta maha võetakse. Ka metsas olnud sõdurid tõmbasid tule peale. Niikaua kui fuusialased metsas oleva salgaga teglesid, liikus Colt mõne mehega mäe pealt alla ja lähemale. Maxim jooksis neile järgi. Mõned metsas olnud mehed olid juba haavatud, seda oli kuulda. Nüüd oli vaja lihtsalt tuli nende pealt ära juhtida, et meedik saaks tegutseda. Colt suunas Maximi metsa poole, kus vist Karu või Vikat oli haavata saanud. Maxim, kellel ei olnud ka raadiosaatjat ei suutnud tihedas võpsikus aga kedagi leida. Kui ta tee juurde tagasi jõudis oli ka seal õhk puhas. Samas lebas ka Karvuk - seekord kuuliga jalas. No pagan küll, mitu korda pead sa ühe päeva jooksul sama meest lappima.
Kuulduste järgi sidus üks sõduritest metsas haavata saanud mehe ise kinni. „Ise teavad,“ mõtles Maxim,“gangreen pole nalja asi, aga ehk läheb õnneks. Ja kui ümbersidumist ei vaja, siis ei vaja. Ega head tegu saa ka peale sundida.“
Eemal tee peal oli näha lahkuvate fuusialaste tumedaid kujusid.
Ka Sten paistis nende seas olevat. „Pekki küll. Kõik kolm fuusialast olid püsti
ja täiesti tegutsemisvalmid ja meie mehed … lipp lipi peal ja lapp lapi peal…
nagu kuradi kapsad, ainult et nõelapistetega. Äkki oli nendega sõdimine
mõttetu. Kas me olime just sorkinud kepiga herilasepesas?“ mõtles Maxim ja
jälgis kuidas tumedad kujud silmapiiri taha kadusid.
Paar hetke hiljem tõusis samast kohast tolmupilv ja kostus mürinat.
Mida
kuradit? Mis see oli?
Mingi masin?
Maxim jälgis õudusega kuidas silmapiirile
kerkis .. … rauast sõjamasin.
Ei ole võimalik! Oli see soomuk?
„No nüüd on küll täitsa putsis!!!“ karjus Maxim ja pages koos teiste tsiviilidega metsavahele peitu.
Võidud, kaotused ja paranoia
„Mina enne metsast välja ei lähe kui on kindel, et on ohutu“ ütles Rõõsik.
Suure tõenäosusega oli juba ohutu. Häälte järgi oli masin kohale jõudnud ja tuld
polnud keegi avanud. Seega olid kas läbirääkimised või omad. Maxim maiustas
veel natukene kuusevõrsetega, nende toitvast väärtusest pidas kütt Robi
eelmisel õhtul pika loengu, ning läks siis juhtimiskeskuse juurde tagasi.
Olidki omad. Robi oli üles leidnud Poldiküla lisaväed ning need meie juurde juhtinud. Pealegi oli neil väga hea varustus kaasas. Nii laialt, kui nüüd, polnud keegi ammu enam naeratanud. Lootust veel oli.
Varsti hakkasid fuusialased tagasi saatma sõjavange, kelle nad olid võtnud. Maxim koos teiste tsiviilidega jälgis kerge õudusega, kuidas endised mehed põlvili käsutati ja riietest paljaks kooriti. See oli ju Helmut. Tema polnud selles süüdi et ta laibana ära lohistati ja nüüd ei võtnud omad teda enam omaks. Ka Pohl tuli tagasi ja vist paistis korraks ka Sten, kuid ta kadus silmapiirilt niipea kui oli tekkinud.
Lilleke, Pohl ja Helmut kooriti relvadest paljaks lükati seina äärde istuma. Valve peal. Tsiviilid astusid nende kaitseks välja. Nende arvates oli tegemist ilmselge väärkohtlemisega. Margarita oli püha viha täis. Need inimesed olid ju ometi omad! Maxim tajus selgelt tsiviilide ja militaaride mõttemaailma erinevust ja seda konflikti seal vahel. Ehk oli ka meie konflikt fuusialastega just samasugune? Lihtsalt kaks erinevat maailmavaadet konfliktis koos? Kuid ei tasunud unustada meie esimest kokkupuudet fuusialastega kus nad läbirääkimise ajal tsiviilidele tule peale tõmbasid. Oli ime, et paljud neist ellu jäid. Oli ehk nende praegune nö „ilusa näo“ tegemine vaid puhas propaganda?
Sõdurid kogusid ennast soomukisse, et hankida juurde moona ja kütust generaatorisse, ning hakati kustuma spetsialiste. „Mina olen täna juba jooksnud. Jookse sina. Saad hea koolituse,“ ütles Maxim Õpilasele ja saatis ta salgaga kaasa. Enamik tsiviile, vangid (Helmut, Lilleke ja Pohl) ja mõned sõdurid jäid juhtimiskeskusesse.
Olidki omad. Robi oli üles leidnud Poldiküla lisaväed ning need meie juurde juhtinud. Pealegi oli neil väga hea varustus kaasas. Nii laialt, kui nüüd, polnud keegi ammu enam naeratanud. Lootust veel oli.
Varsti hakkasid fuusialased tagasi saatma sõjavange, kelle nad olid võtnud. Maxim koos teiste tsiviilidega jälgis kerge õudusega, kuidas endised mehed põlvili käsutati ja riietest paljaks kooriti. See oli ju Helmut. Tema polnud selles süüdi et ta laibana ära lohistati ja nüüd ei võtnud omad teda enam omaks. Ka Pohl tuli tagasi ja vist paistis korraks ka Sten, kuid ta kadus silmapiirilt niipea kui oli tekkinud.
Lilleke, Pohl ja Helmut kooriti relvadest paljaks lükati seina äärde istuma. Valve peal. Tsiviilid astusid nende kaitseks välja. Nende arvates oli tegemist ilmselge väärkohtlemisega. Margarita oli püha viha täis. Need inimesed olid ju ometi omad! Maxim tajus selgelt tsiviilide ja militaaride mõttemaailma erinevust ja seda konflikti seal vahel. Ehk oli ka meie konflikt fuusialastega just samasugune? Lihtsalt kaks erinevat maailmavaadet konfliktis koos? Kuid ei tasunud unustada meie esimest kokkupuudet fuusialastega kus nad läbirääkimise ajal tsiviilidele tule peale tõmbasid. Oli ime, et paljud neist ellu jäid. Oli ehk nende praegune nö „ilusa näo“ tegemine vaid puhas propaganda?
Sõdurid kogusid ennast soomukisse, et hankida juurde moona ja kütust generaatorisse, ning hakati kustuma spetsialiste. „Mina olen täna juba jooksnud. Jookse sina. Saad hea koolituse,“ ütles Maxim Õpilasele ja saatis ta salgaga kaasa. Enamik tsiviile, vangid (Helmut, Lilleke ja Pohl) ja mõned sõdurid jäid juhtimiskeskusesse.
Tekkis tuline vaidlus mida vangidega, eriti Lillekesega, kelle
küljes oli kiip, teha. Spetsialistid nimetasid neid piisavalt puhasteks, samas
kui sõdurid olid valmis nad kõik maha laskma. „Järgmine kord vot saab see Karu
ja teised sellised detoxi asemel minu käest botoxit. Mõjub teine sama hästi aga
võtab kõhu kah lahti. Vaielgu veel spetsialistidega,“ sisises Margarita peale
pikka ja tulist vaidlust. Colt hoidis külma närvi. Ta küll nõustus pigem
sõduritega, aga ei tahtnud ka tsiviilidega tülli minna.
Esialgu jäeti vangid siiski ellu nö katsejänesteks.
Esialgu jäeti vangid siiski ellu nö katsejänesteks.
Fuusia olemusest
Tsiviilidel ja vangidel oli aega rahulikult istuda ja arutleda fuusia olemsolu
üle. Vangid olid siiski endega lähedalt kokku puutunud ja nende tehnikat ja
võimalusi näinud – neil oli rohkem sissevaadet. Samas tundus, et ka propaganda
oli nende peal paremini toiminud. Aga kes oli ikkagi fuusia? Kuidas olid nad
tekkinud? Rõõsik oli vendunud, et midagi sellist ise ei teki, see pidi olema
loodud. Arvatavasti inimkäte poolt. Aga miks ja millal?
Kõige tugevam teooria tundus olevat, et fuusiad loodi kunagi inimesi kaitsma. See oli arvutiprogramm, tehnika, mille ülim eesmärk oli kaitsta inimesi. Sellepärast ravisid nad ka kõik haavatud ära ja saatsid tagasi. Aga programm oli ilmselgelt vigane - inimesi tuli kaitsta ka nende endi eest. Inimesed on ebaloogilised ja sihitud ning nende kaitseks tuleb neid kontrollida. Esialgu kiibistada aga võimalusel nende juhtimine ka üle võtta – õilsa eesmärgi nimel. Võinoh, vähemalt nii sai Maxim sellest aru.
Kõige tugevam teooria tundus olevat, et fuusiad loodi kunagi inimesi kaitsma. See oli arvutiprogramm, tehnika, mille ülim eesmärk oli kaitsta inimesi. Sellepärast ravisid nad ka kõik haavatud ära ja saatsid tagasi. Aga programm oli ilmselgelt vigane - inimesi tuli kaitsta ka nende endi eest. Inimesed on ebaloogilised ja sihitud ning nende kaitseks tuleb neid kontrollida. Esialgu kiibistada aga võimalusel nende juhtimine ka üle võtta – õilsa eesmärgi nimel. Võinoh, vähemalt nii sai Maxim sellest aru.
Muidugi oli kuulujutte sellest kuidas nad inimeste juppidest olid oma kehasid
täiustanud. Kuid need olid kuulujutud.
„Olid nad olemas juba enne pauku? Olid nad äkki isegi paugu põhjustajaks? Kas oli võimalik, et inimkond oma vabadusepüüdluses oli proovinud neid suure pauguga hävitada?“ mõtles Maxim. Kindlat infot käepärast ei olnud. Kuid oli kummaline kuidas ühel pool oli justkui igavese rahu, elu ja korra utoopiline ja perfektne kõrgelt arenenud ühiskond – või vähemalt sellist muljet proovisid fuusialased endast jätta – ning nende vastas meie: inimesed kõikide oma keerukuste, probleemide ja tohutu vabaduseihaga. Ka Margarita oli pigem tuumapommi vastane, kuid läbirääkimisel tekkinud mulje kohaselt tähendanuks koostöö fuusialastega siiski kiibistamist ja kontrolli , vabaduse piiramist ning see tundus liiga kõrge hind. Kas nad oleksid jätnud meid rahule? Kas perfektne kontrollitud maailm töötab, kui selle keskel on posu vabadust ihkavaid kaootilisi inimesi? Pigem mitte.
Selle teooria varjus tekkis Maximil mõte. “Kui fuusia eesmärk inimeste tervise eest hoolitseda, siis äkki see kiip annab hoopis meditsiinilist teavet Lillekese kohta? Vaata Pohl väriseb stimulandipuuduse järelnähtude käes, aga Lilleke mitte. Äkki see ravib ka?“
„Olid nad olemas juba enne pauku? Olid nad äkki isegi paugu põhjustajaks? Kas oli võimalik, et inimkond oma vabadusepüüdluses oli proovinud neid suure pauguga hävitada?“ mõtles Maxim. Kindlat infot käepärast ei olnud. Kuid oli kummaline kuidas ühel pool oli justkui igavese rahu, elu ja korra utoopiline ja perfektne kõrgelt arenenud ühiskond – või vähemalt sellist muljet proovisid fuusialased endast jätta – ning nende vastas meie: inimesed kõikide oma keerukuste, probleemide ja tohutu vabaduseihaga. Ka Margarita oli pigem tuumapommi vastane, kuid läbirääkimisel tekkinud mulje kohaselt tähendanuks koostöö fuusialastega siiski kiibistamist ja kontrolli , vabaduse piiramist ning see tundus liiga kõrge hind. Kas nad oleksid jätnud meid rahule? Kas perfektne kontrollitud maailm töötab, kui selle keskel on posu vabadust ihkavaid kaootilisi inimesi? Pigem mitte.
Selle teooria varjus tekkis Maximil mõte. “Kui fuusia eesmärk inimeste tervise eest hoolitseda, siis äkki see kiip annab hoopis meditsiinilist teavet Lillekese kohta? Vaata Pohl väriseb stimulandipuuduse järelnähtude käes, aga Lilleke mitte. Äkki see ravib ka?“
Selle mõtte peale korkis ta lahti oma puhta
piirituse pudeli ning lükkas Lillekesele nina ette.
„Joo! Vaatame mis juhtub!“
Lilleke võttis pudeli, nuusutas,
krimpsutas nina ja jõi.
Maxim jälgis põnevusega.
Mitte kui sittagi ei juhtunud.
Enam halvemaks minna ei saa
Pohl oli aga päris täbaras seisus oma jääknähtudega. Ühel
hetkel haaras ta oma taskust ampulli stimulanti, mida ta vist viimaseks
võimaluseks oli hoidnud, ning palus mõnel meedikul seda süstida. Maximi
põhiargument oli enne, et stimulant on väärtuslik kraam ja seda ei raisata. Aga
nüüd oli poisil oma annus. Muidugi täiskogust ei olnud mõtet panna. Et ravida
tuleks jääknähtude vähendamiseks doosi järjest vähendada. Noh miks ka mitte,
inimlikkuse huvides, tüüp nägi ikka jube sitt välja ju. Birgit paistis ka
vähendatud koguse kasutamisega nõus olema. Maxim võttis veerand doosi süstalt
täis ja oli valmis süstima. „Kui süstid, lasen maha,“ kostus Karu hääl. No mida
kuradit. „Karu, see pole sinu otsus. Birgit ja Colt palun arutage see
korralikult läbi ja andke konkreetne käsk,“ sõnas Maxim. No kurat kellele ikka
meeldib, kui sind püssitoruga sihitakse.
Lõpuks anti luba. Peale süsti vajus
Pohl mõneks ajaks natuke ära ja siis ärkas üles ja käitus nagu täiesti
normaalne inimene – ei mingeid jääknähte. Ilmselgelt ootas Karu midagi
hullemat.
Ekspeditsioon jõudis tagasi ning hüüti meedikut ja nõuti detoxi. Raadio teel oli Margarita selgeks teinud, et korraliku detoxi jaoks oli vaja taimi samast mürgitatud piirkonnast, aga vangide kaitsemise ajal oli vee keema ajamine jäänud tegemata. Nüüd hakkasid biod kiirelt tööle ja detoxi keetma, Maxim aga tormas soomuki juurde. „Lükake tuukrile need tabletid sisse, siis vähemalt pole nii valus“ ulatas ta Juhtme Jussile valuvaigistid. Juss askeldas natuke „Kuule tule vaata üle, ta ei võta neid!“ Maxim ronis sisse. Cirm vedeles oma mantli alla peitununa soomuki põrandal. Maxim kontrollis hingamist ja vangutas pead. Siis pani ta sõrmed kaelale, katsus pulssi ja ohkas. „Detoxiga pole enam kiiret! Tuuker on läinud!“ hüüdis ta läbi soomukiluugi.
No kurat küll! Persse küll!
Maxim ronis välja, et mõelda, mida edasi teha. Cirm sai korraliku mürgistuse. Võimalik, et ka need kes temaga soomukis koos olid. Ei olnud mõistlik teistega riskeerida „Hei Juss ja Ants, tõstke ta sealt välja. Te olite temaga juba kogu sõidu koos, seega kui te olete mürgistuse saanud siis olete te selle juba saanud.“ Cirm tõsteti nurkralt teepervele ja Maxim läks otsima kohta kuhu teda matta. Kõik olid tujust ära. Maxim märgistas labidaga koha ja palus teistel auk valmis teha. Ise otsis kaks oksaraagu ja sidus need vana kulunud sidemega risti kokku, et saaks hauda tähistada. Selle ajaga oli kütt Sass nii augu valmis kaevanud kui ka Cirmi auku lohistanud. Maxim ainult ohkas „Sass, palun võta detoxi niipea kui see valmis saab“ ja asetas kokkuseotud oksad haua juurde püsti. Kurb oli. Kuradima kurb.
Maxim ronis välja, et mõelda, mida edasi teha. Cirm sai korraliku mürgistuse. Võimalik, et ka need kes temaga soomukis koos olid. Ei olnud mõistlik teistega riskeerida „Hei Juss ja Ants, tõstke ta sealt välja. Te olite temaga juba kogu sõidu koos, seega kui te olete mürgistuse saanud siis olete te selle juba saanud.“ Cirm tõsteti nurkralt teepervele ja Maxim läks otsima kohta kuhu teda matta. Kõik olid tujust ära. Maxim märgistas labidaga koha ja palus teistel auk valmis teha. Ise otsis kaks oksaraagu ja sidus need vana kulunud sidemega risti kokku, et saaks hauda tähistada. Selle ajaga oli kütt Sass nii augu valmis kaevanud kui ka Cirmi auku lohistanud. Maxim ainult ohkas „Sass, palun võta detoxi niipea kui see valmis saab“ ja asetas kokkuseotud oksad haua juurde püsti. Kurb oli. Kuradima kurb.
Ka see, et ekspeditsioonilt saadi nii koordinaadid kui ka
kütust generaatori jaoks ei vähendanud seda kurbust. Siin oli üks surnud tubli
mees … ja meie … meie olime valmis tuumapommi välja saatma. Maxim täitis vaid
käsku ja proovis niipalju inimesi elus hoida kui võimalik, fuusiate tehnikaga
oleks see kindlasti kergem olnud, aga see oli võõras ja seega ei saanud seda
usaldada. Ta mõtles kas ka suur pauk ise ehk tekkis vaid tänu inimestele, kes
lihtsalt … täitsid käsku. Oli see ikka õige, mida me tegime?
Biod, küll kaotusest kurvad, filtreerisid määrdunud kütuse ära. Maxim jälgis lähedalt, et nendega nüüd midagi ei juhtuks. Kiirkorras tehti filtreerimist paljakäsi. Varsti sai generaator käigu sisse ning mõne minuti pärast tuli kinnitus, et Zeus oli aktiveeritud ja kahe tunni pärast valmis laskma. Maxim polnud enam kindel kas see oli hea või halb uudis.
Biod, küll kaotusest kurvad, filtreerisid määrdunud kütuse ära. Maxim jälgis lähedalt, et nendega nüüd midagi ei juhtuks. Kiirkorras tehti filtreerimist paljakäsi. Varsti sai generaator käigu sisse ning mõne minuti pärast tuli kinnitus, et Zeus oli aktiveeritud ja kahe tunni pärast valmis laskma. Maxim polnud enam kindel kas see oli hea või halb uudis.
Südametunnistus annab märku
Mõne aja pärast märkas Maxim kuidas Leena seisis soomuki ees ja seal midagi
seletas. Mida täpselt, sellest ei saanud ta aru. Küll aga niipalju, et ta oli
just fuusialaste laagris käinud. Nähes et soomukis oli ka meediku õpilane
ekspeditsiooniga kaasa minemas andis Leena tollele kaasa oma arstimite koti.
Oli näha, et Leena oli käega löönud – kõigele. Kütt Robi jälgis soomuki peal
olles kõike, seedis olukorda natuke ja käskis kiirelt Leena koti soomukist
välja visata – ta ei usaldanud enam Leenat. Ekspeditsioon läks teele ja Birgit
hakkas Leena käest aru pärima. Oh jumal. Leena oli käinud fuusialasi hoiatamas,
et tuumapomm läheb kahe tunni pärast käiku. Missioon missiooniks, aga mis nüüd
Leenast saab, mõtles Maxim. Oli ju Leena see, kes kunagi tema elu päästis ja
meedikuks koolitas. Ja nüüd? Oli näha, et Birgit katsus korraks oma relva
käepidet, kuid ohkas siis sügavalt ja mõtles ümber. See tähendas, et Leenat
ootas tribunal, mis oli suure tõenäosusega vaid surmaotsuse pikendamine.
Margarita oli uudisest eriti löödud. Ta uskus, et olid
olemas päris fuusialased, robotid, kes allutasid inimesi enda tahtele. Nüüd
võis aga arvata, et fuusialased jõuavad evakueerida, samas kui nende inimestest
kaasajooksikud jäetakse maha. Nüüd olid need inimkaotused eriti mõttetud. Maxim
palus Jussil uurida, et ehk oleks olnud võimalik satelliidi või antenniga
segada fuusialaste kommunikatsiooni, et vähendada selle võimalust.
Tühi kõht andis märku. Kuna nüüd oli juhtimiskeskus täieliku kaitse all sai selle kohal lõkkeplatsil õhtusööki valmistama hakata. Maxim süütas kolmanda lõkke päeva jooksul, tundes ennast natuke büromaanina, ja mõtles kui palju oli juhtunud hommikusöögi ja tulevase õhtusöögi vahel. Kõik oli muutunud. Terve maailm oli midagi muud, kui ta oli olnud hommikul. Isegi toit enam ei maitsenud.
Tühi kõht andis märku. Kuna nüüd oli juhtimiskeskus täieliku kaitse all sai selle kohal lõkkeplatsil õhtusööki valmistama hakata. Maxim süütas kolmanda lõkke päeva jooksul, tundes ennast natuke büromaanina, ja mõtles kui palju oli juhtunud hommikusöögi ja tulevase õhtusöögi vahel. Kõik oli muutunud. Terve maailm oli midagi muud, kui ta oli olnud hommikul. Isegi toit enam ei maitsenud.
Kurat! Cirm ja nüüd Leena kah! Eelmisel õhtul ütles üks
spetsialist, et elu on niigi perses, ega hullemaks minna ei saa. Aga saab ikka
küll. Mida raskem elu, seda rohkem hoiad sa kinni inimestest ja nüüd olid kaks
neist … ohjahh
Zeusi kümnes rakett
Kui kahest tunnist oli veel 30 minutit jäänud läks sõduritel metsa vahel
tegutsemiseks. Maxim aitas punkrit viimaseks vastuseisuks valmis panna:
generaatorile leiti võimalikult turvaline koht ja tagavara sissepääsu ette
lohistati täristaja. Õnneks testiti ka täristajat ning selgus, et selle juhtpult
ei olnud enam töökorras – seda tuli käsitleda manuaalselt. Valve üles, kõik
valmis ja edasi läks minutite lugemiseks.
Automaadi tärin!
Automaadi tärin!
Rünnak!
Generaator läks käima.
Maxim hüppas punkrisse ja lasi
spetsialistid sisse, hoides sõjavangide ees oma roostes relva. See oli kurb aga
kriitiline koht. Me ei saanud neid siiski täielikult usaldada. Õnneks või
kahjuks ei teadnud keegi vangidest, kui halva relvaga oli tegemist. Selle
asemel varjusid nad Maximi needes väljas kuulirahe eest betooni ja
eterniidihunniku taha. Maxim ronis kontrollkambrisse ja näitas tehnikule
valgust.
Minutid tundusid nagu tunnid.
Väljas kostus plahvatusi ja täristamist.
„Viisteist minutit veel!“ hüüdis tehnik ja info saadeti ka raadio teel
sõduritele. Sisse toodi üks haavatu, Maxim sidus ta kinni.
10 minutit veel. Kuna inimesi oli punkris vähe hoidis ka
Maxim vahepeal oma värisevat näppu täristaja nupu peal, valmis niipea laskma,
kui keegi silmapiirile ilmub. Kurat! Liikumine! Maxim jälgis kuidas tagavara
väljapääsu eest liikusid mööda kolm pantvangiks võetud sõdurit, nende järel
fuusialane relvaga. Päästik jäi vajutamata. Seda sissepääsu polnud veel
märgatud. Oli veel liiga vara.
Sõõrik tegi kiiresti valmis ka ühe miini ja asetas selle
tagavara sissepääsu juurde, kuid hiljem otsustati ümber ning viidi ikkagi välja
peasissepääsu juurde.
5 minutit veel. Närvid olid laes.
Need hüüded ja
täristamised seal väljas olid ju meie oma mehed.
Me olime siin kinni nagu kalad
konservikarbis. Tagasiteed ei olnud. See oli ainus võimalus missioon lõpuni viia.
Kõrv hakkas püsivate plahvatuste ja täristamisega juba ära harjuma.
Sassi närv ei pidanud vastu ja ta tormas tagavara väljapääsust välja, et ainult
sekund hiljem lamada haavatuna tee peal. Maxim ainult vaatas, saamata midagi
teha.
Nüüd oli vaja tuumapommi puhtalt selleks, et lõpetada
fuusialaste tegevus, et oleks turvaline punkrist lahkuda. See, mis väljas
toimus, oli täielik sõda.
Täis!
Mida? 2 minutit masina kalibreerimiseks. No mida pekki! Veel pingelist passimist!
Zeus oli paigas. Lõpuks ometi!
Zeus oli paigas. Lõpuks ometi!
Lask läks teele.
Veel viis minutit pingelist ootamist kokkupõrkeni.
Trepil oli alles veel kaks püsivalt täristavat sõdurit ja
kontrollruumis sees oli üks. Kuulid olid otsakorral.
Olid need ainsad kes meil
veel alles olid?
Haavatuid oli kindlasti väljas palju. Oli Maximil veel aega,
et nende juurde jõuda?
Viis
Neli
Kolm
Kaks
Üks
Kokkupõrge!
Rõõmu polnud kauaks. Peaukse poolt karjuti meedikut. Maxim pani ajama. Peauksest väljudes nägi ta hiiglasliku üüratu kuulipildujaga olevust, mis paistis rohkem masin kui mees olevat. Robot oli paigal seisatanud, samas kui tema kõrval olevad fuusialased olid kõik siruli maas. Täitsa perses!
Rõõmu polnud kauaks. Peaukse poolt karjuti meedikut. Maxim pani ajama. Peauksest väljudes nägi ta hiiglasliku üüratu kuulipildujaga olevust, mis paistis rohkem masin kui mees olevat. Robot oli paigal seisatanud, samas kui tema kõrval olevad fuusialased olid kõik siruli maas. Täitsa perses!
Kurat!
Margarita!
Maxim tormas bio juurde, kes lamas seina ääres, käsi salliga kõhule surutud, vereloik ümber. Kiirelt haaras Maxim sideme ja … persse küll. Sidumisel polnud enam mõtet. Ta oli läinud. Juba teine inimene sel päeval, kes napilt Maximi nina alt elust lahkus. Cirm tegi kurvaks, aga Margarita … ta oli olnud Maximiga samas leeris juba aastaid. Nad töötasid Unioonis koos. Margarita oli seda tüüpi inimene kellega oleks suutnud tol ajal isegi Konföderatsiooni sõdureid poolt vahetama sundida. See ilu. See heatahtlikkus. See inimlikkus.
Maxim tormas bio juurde, kes lamas seina ääres, käsi salliga kõhule surutud, vereloik ümber. Kiirelt haaras Maxim sideme ja … persse küll. Sidumisel polnud enam mõtet. Ta oli läinud. Juba teine inimene sel päeval, kes napilt Maximi nina alt elust lahkus. Cirm tegi kurvaks, aga Margarita … ta oli olnud Maximiga samas leeris juba aastaid. Nad töötasid Unioonis koos. Margarita oli seda tüüpi inimene kellega oleks suutnud tol ajal isegi Konföderatsiooni sõdureid poolt vahetama sundida. See ilu. See heatahtlikkus. See inimlikkus.
Läinud!
Kõik!
Persses!
„KÄIVITADA TAGAVARA SÜSTEEM“ kõlas äkitselt Maximi selja tagant.
„KÄIVITADA TAGAVARA SÜSTEEM“ kõlas äkitselt Maximi selja tagant.
Oh sa vitune
viidikas! Robot ärkas uuesti ellu. Maxim andis jalgadele tuld, et
laskeulatusest eemale pageda ja jälgis sealt, kuidas üks sõduritest, vist
Vikat, kellel salv tühjaks sai, noa välja tõmbas, robotile kaela hüppas ning
selle torud läbi tõmbas.
Sisinaga vajus robot kokku.
Tehtud. Meie …
Tehtud. Meie …
… võit?
Maxim jooksis Sassi lappima, suutmata kuidagi leppida nii
paljude lähedaste inimeste surmaga. See lihtsalt ei olnud võimalik. Cirm, Margarita,
Karvuk ja suure tõenäosusega tulevikus ka Leena.
Soomuki sisse ei olnud ta siis
veel vaadanud…
Subscribe to:
Posts (Atom)