Ärkasin täna tundega, et kas see ongi tõesti kõik. Kas elu ongi ainult see? Is this .. all there is? Kerge nutumaik suus ja oleks kodus kaheraudne (mitte siis see kahe vorstiga hotdog vaid noh päris asi), oleks ma hommikupooliku istunud mõtlikult, see oimukohal... ja teise käega kohvi sisse kütnud.
Ja kuidas sa seda inimestele seletad? Et "Täna hommikul ma mõtlesin ennast ära tappa, sest elu tundus lihtsalt liiga igav". Hell, ma ei suuda seda endalegi seletada.
On mul siis põhjust kurtmiseks? Ratsionaalne mõistus ütleb, et ei ole: tööd on, raha on, hobisid on, vabadust on, pehmete kätega kallim on ...
Igav ei ole ja on mida nautida ...
.. ja miks dafuq olen ma vahel selliste teemadega kimpus?
Jah ma tean erinevaid tehnikaid ja meetodeid - ma olen ju siiski kunagi abi otsinud - ja tänu sellele sain ma täna ka kodus asjalik olla ja jõudsin ilusasti kontorisse ja olen ilusasti tööd teinud..
.. ja pealegi oli see ju vaid üks hommikupoolik... ja nüüd on sellest juba aega möödas ja kõik läks hästi. Läks jah.
Inimesed tihtilugu ei usu, kui ma ütlen neile, et mul on olnud depresiooni ja suidsidaalseid kalduvusi ja ma tahaks omada samasugust usku nagu neil on.
Reaalsus on aga teine. Reaalsus on see, et mul tuleb vahel suididaalseid ja depresiiivseid mõtteid ja tundeid - vahel kergemakujulised ja vahel raskemaid - ja ma ei tea mis neid põhjustab ja ma kardan, et kunagi võib tulla päev kui ma neid usun.
Piisab ju tegelikult vaid hetkest. Ma tean, ma olen seda kõrvalt näinud.
Võimalik et lihtsalt vanad mõttemallid mis aegajalt pinnale ujuvad - täiesti tühjast kohast. Ma ei tea. Võibolla on mu alateadvuses lihtsalt üks gremlin, kes vaatab et ohoo näe sul läheb täitsa hästi, viskaks sulle mingit paska kodaratesse.
Kõige hullem selle juures on aga see, et see hirmutab mind - see hirmutab mind tohutult - ja ma ei tea kas ja kuidas sellest rääkida. See on justkui nagu öelda: "Ma olen suitsidaalne - mul on vaja mõtteid korrastada - ma lähen nüüd jalutama - ma loodan et ma tulen tagasi". Sest lähedane inimene, niipalju kui ta ise ka seda tahab, ei saa siin midagi teha. See on sisemine töö. Sisemine motiveerimine. Sisemine käigus hoidmine.
Ja siis on veel süümepiin. Süümepiin selle üle et sa üldse tunned ennast niimoodi. Kuidas sa julged nii tunda kui sul on kõik olemas? Süümepiin selle üle, et sul on hoolitsevad inimesed ümberringi ja sa tõbras raisk julged niimoodi tunda! No on ikka vitupea raisk, eksole
Ja siis tekib tunne, nagu ei olegi muud võimalust, kui et olla kapi-depressiivik (noh nagu on kapipeded), sest avalikult on lihtsalt liiga häbi. (ja ilmselgelt olen ma siiski avalik, sest ma just kribasin selle postituse siin)
Nagu Janno Puusepp oma TEDxTartu kõnes ilusasti välja tõi:
"Inimene tahab ennast ära tappa. Kuidas ma teda aitan?"
"Loll oled või .... ta tahab ennast ära tappa .... ära aita teda!
... lihtsalt kuula ta ära..."
Nii see on ... vahel on raske ise-endaga leppida.
Ja tohutult tähtis sellises seisus olles on arusaamine, et sa ei ole ainus, et on ka teisi ja igaüks leiab omad süsteemid kuidas elus püsida. Eelmainitud TEDx loeng on hea näide.
Ja Impro, stand-up, huumor ja esinemine on see, mis hoiab käimas.
