See nädal on kultuurinautimise nädal ja seda ikka korralikult ehk siis niipalju kui töö lubab.
Esmaspäeval käisime Draamateatris kus etendus Rakvere teatri Täismäng. Tegemist igati aktuaalse teemaga - kus töötud mehed otsustavad hakata striptiisiga raha teenima. Mõnusalt südamlik ja hm.... ehk isegi armas lugu. Kuigi etendusega sama põnev oli jälgida kõrval istuva vanapaarikese näoilmeid (laval käis ju ikkagi striptiis :P ) Inimlik ja arusaadav tükk oli, hoolimata sellest et viimased 10 minutit sai vaadatud kuidas viis härrasmeest ennast laval alasti võtavad.
Teisipäeval oli TTÜ Tudengiteatrite festivali raames Turu tudengiteater tükiga 7,5 surmapattu, mis tõestas et liikumine väljendab rohkem kui sõnad. Au neile kogu selle kaootilis-süsteemse liikumise eest laval... ja jääb vaid loota et kunagi julgevad ka meie tundengiteatrid nii palju katsetada (eeldab muidugi ka korralikku taset) Oli tõesti põnev ja väga tugevate emotsionaalsete piltidega tükk. Aga voila, ühtäkki oli ka kogu see trupp (2 poissi ja 7 tüdrukut) laval ihualasti, küll hämaras, aga siiski.
Võtab sõnatuks.
Täna proovin minna Altermanni teatritrupi tükki vaatama. Kui seal kah mõni inimene alasti ringi lippab, on minu selle nädala alasti inimeste vaatamise limiit küll täis.
Lausa iroonia et ma kangesti tahaks homme vaatama minna Vat Teatri tükki:
Kas sulle meeldib porno?
"Pea asi on mitte üle mõelda"
Paganama hea kahte pidi tõlgendatav lause, mida ma päris tihti endale meelde tuletan. (heh, ei usu et inimene, kes mulle kunagi sellise sisuga SMSi saatis oskas ette näha kui pikaks ajaks see mu mõtetesse alles jääb)
Inimene on üks huvitav loom ja ma ei väsi seda kordamast. Evolutsiooni käigus on meil tekkinud keeruline mõtlemine (osade puhul ma muidugi kahtlen selles) - me suudame asju ette näha, planeerida, läbi mõelda, aga sellel kõigel on oma hind. Mõtlemine on justkui kahe teraga mõõk, sest kui midagi selles läheb valesti, võib see väga kergesti hakata hävitama mõtlejat ennast. Kus jookseb piir mingi asja ette planeerimise ja ennustamise (ega me ju tegelikult ei tea kunagi mis täpselt tulevikus juhtub, nii et kas tasub ennast selle pärast enne väsitada?) vahel?
Kui selg on väsinud, siis enamus inimesi lösutab kodus diivani peal, mis on parajalt irooniline, sest lösutamine ei mõju tegelikult seljale puhkavalt vaid just vastupidi väsitavalt. Sarnaselt käitume me tihti ka oma mõttetegevuses, tehes olukordi enda jaoks lihtsalt keerulisemaks.
Inimesed on oma eludega nagu Ruubiku -Kuubikud. Osad on väga sassis ning sellega rahul. Teised proovivad värvides mingit korda luua, proovides uuesti ja uuesti (proovimine teeb meistriks ;) ) Mõned väga väga üksikud on perfektselt koos.
Mis seal salata, leidub ka neid kel mõni tükk või kruvi puudu ja leidub ka üksikuid praake.
Aga kõige vähem meeldivad mulle need sulid, kes oma kuubiku värvide järgi lahendamise asemel kogu kupatuse sujuvalt üle värvivad, jättes mulje perfektsusest, pettes nii ennast kui teisi - ka neid leidub piisavalt.
Vot sellised mõtted siis täna. Peale selle, et ma olen päev otsa mõtisklenud kuidas kirjutada esseed rohelistest klounidest. Vot!
Cheers!
Inimene on üks huvitav loom ja ma ei väsi seda kordamast. Evolutsiooni käigus on meil tekkinud keeruline mõtlemine (osade puhul ma muidugi kahtlen selles) - me suudame asju ette näha, planeerida, läbi mõelda, aga sellel kõigel on oma hind. Mõtlemine on justkui kahe teraga mõõk, sest kui midagi selles läheb valesti, võib see väga kergesti hakata hävitama mõtlejat ennast. Kus jookseb piir mingi asja ette planeerimise ja ennustamise (ega me ju tegelikult ei tea kunagi mis täpselt tulevikus juhtub, nii et kas tasub ennast selle pärast enne väsitada?) vahel?
Kui selg on väsinud, siis enamus inimesi lösutab kodus diivani peal, mis on parajalt irooniline, sest lösutamine ei mõju tegelikult seljale puhkavalt vaid just vastupidi väsitavalt. Sarnaselt käitume me tihti ka oma mõttetegevuses, tehes olukordi enda jaoks lihtsalt keerulisemaks.
Inimesed on oma eludega nagu Ruubiku -Kuubikud. Osad on väga sassis ning sellega rahul. Teised proovivad värvides mingit korda luua, proovides uuesti ja uuesti (proovimine teeb meistriks ;) ) Mõned väga väga üksikud on perfektselt koos.
Mis seal salata, leidub ka neid kel mõni tükk või kruvi puudu ja leidub ka üksikuid praake.
Aga kõige vähem meeldivad mulle need sulid, kes oma kuubiku värvide järgi lahendamise asemel kogu kupatuse sujuvalt üle värvivad, jättes mulje perfektsusest, pettes nii ennast kui teisi - ka neid leidub piisavalt.
Vot sellised mõtted siis täna. Peale selle, et ma olen päev otsa mõtisklenud kuidas kirjutada esseed rohelistest klounidest. Vot!
Cheers!
Hull aitab hullu
On päris huvitav, et paljud tunnustatud loometööd (kirjandus, muusika, liikumine jne) on tehtud inimeste poolt, kellega ei olnud kõik päris korras. Ei ole mul vaja siia ehk isegi kõiki neid nimepidi kirja panna, kõik me teame või oleme kuulnud vähemalt ühest loomeinimesest kes oli geenius ... aga hull või siis lihtsalt haige.
Aga mis paneb inimest looma? Öeldakse, et inimene on loodud looma ja eks see ole ka osaliselt õige. Kõik me loome igapäevaselt midagi, kas just midagi suurt ja tähelepanuväärset, aga kindlasti tollel hetkel vajalikku. Olgu loominguks kasvõi toidu tegemine (btw toitu liiga loominguliselt siiski suhtuda ei tasu - ütleb teile inimene, kes sõi kunagi keedukartuleid mustikamoosiga ....ning õuna või ja suhkruga)
Kuidas on siis juhtunud nii, et mõned meist pühenduvad rohkem loomingule (ja selle nö mittepraktilisele osale), ning suudavad seda teha teiste jaoks meeldivalt ja meeldejäävalt, olgugi et on ise haiged?
Vastus peitub küsimuses.
Miks tegeleb haige inimene tihtilugu rohkem loominguga? On see äkki alateadlik eneseteraapia? Vägagi võimalik.
Liikumis-loomingust on seda ehk isegi kõige paremini märgata.
Joseph Hubertus Pilates oli väiksena haige, ning hakkas otsima meetodeid, kuidas oma tervist parandada. Tänu temale on meil tänapäeval Pilatese meetod. Sama lugu on Aleksandri tehnikaga - F. Matthias Alexander oli lihtsalt üks haige-haige mees (heas mõttes).
Ja selliseid näiteid pole mitte ainult Europast. Ka Hiinas tuntud Yiquan ehk Dachengquan õpetus(mis põhineb peamiselt kindlates asendites paigalseisul ja enesekontrollil)loodi master Wang Xiangzhai poolt, kellel oli lapsest saati terviseprobleeme, millele ta läbi erinevate õpetuste ravi proovis leida.
Nagu oli näha ka eelnevate näidete juures, teeb looja (e kunstnik laiemas mõttes) midagi esiteks endale ning alles hiljem jõuab see laiema publiku ette.
Mõnel puhul ei jõua asi aga publiku ette enne kunstniku surma.
Franz Kafka ei jõudnud oma tööde lõpuni enne kui elupäevad otsa said, ning lausa palus jäetud kirjas sõbrale, et too poolikud kirjutised lugemata ära põletaks.
Võiks ehk öelda, et Kafka ei jõudnud oma elu jooksul eneseteraapiaga nii kaugele, et ise ennast hästi tunda ning loomingut ka teistega jagada. (olgugi, et ka tema nö poolikud teosed on mulle vägagi meeltmööda)
Väidetakse, et kunst (looming) tegeleb inimese emotsioonidega ja võttes ette mõne luuleteksti, ei kahtle me selles ütluses. Me teame ka, et mitmed kirjanikud olid tegelikult vaimuhaigla püsikülastajad. Ehk oli just nende kirjutamine see, mis hoidis neid piisavalt kaua elus, et me neid ka teame (väga emotsionaalsed kirjanikud jõudsid lõpuks paratamatult ka enesehävituseni välja, nagu Juhan Viidingu puhul, kes otsustas iseseisvalt lahkuda)
Miks aga meile selline looming meeldib?
Samas, ega kõigile ju kõik meeldi. Mõnele meeldib üks, teisele teine. Nagu ka inimeste meeldimise puhul otsime me sarnast - midagi tuttavlikku ja endale lähedast. Kui meile meeldib Kafka, on meis piskie osake Kafkast. Kui meile meeldib Viiding, leidub meis ka väike Jüri Üdi. Ning kellegi eelnevalt loodud teosed on otsekui ravi meie eos olevatele osadele. Mitte võibolla teoste sisu poolest - oh ei, vaid hoopis teadmine, et KEEGI VEEL ON NIIMOODI TUNDNUD.
(ja see, et sa pole mingis olukorras ainus või esimene võib olla kuradi tähtis)
Olete te kuulnud Mozarti effektist? Tema muusika mõju kohta on tehtud kindlasti üle tuhande uuringu. Kõike väidetavat ei tasu muidugi tõe pähe võtta, aga rahustada ja meeleolu parandada suudab see muusika kohe kindlasti. Mozart ise ei olnud aga püsiv ega rahulik. Kõik kes on näinud tema käekirja saavad aru kui rahutu ja kaootiline see loominguline hull oli. Ja jällegi - tehes muusikat ka selleks, et ennast rahustada, andis ta suure panuse meie kultuuri.
Ahjaa, ma olen siin rääkinud juba kolmest kunstiteraapia vormist, aga unustanud täiesti neljanda: draama. Aga siin ei ole midagi keerulist.
Millest on enamus näidendeid? - Emotsioonid ja suhted.
Millest koosneb enamus meie elust? - Emotsioonid ja suhted.
Ja meile meeldib näha laval sarnaseid suhteid ja emotsioone (kasvõi naeruväärsuseni liialdatuna) sest me saame enda elu sellega võrrelda - kasvõi alateadlikult.
Ja nüüd küsige uuesti: Kas meil tõesti on vaja kunsti ja kultuuri, kui sellel pole nö praktilist väljundit? (väga tihti kohatav mõttelend) Ilma kunsti ja kultuurita puuduks meil ravi - teraapia, mis aitab meil taluda elu.
Aga mis paneb inimest looma? Öeldakse, et inimene on loodud looma ja eks see ole ka osaliselt õige. Kõik me loome igapäevaselt midagi, kas just midagi suurt ja tähelepanuväärset, aga kindlasti tollel hetkel vajalikku. Olgu loominguks kasvõi toidu tegemine (btw toitu liiga loominguliselt siiski suhtuda ei tasu - ütleb teile inimene, kes sõi kunagi keedukartuleid mustikamoosiga ....ning õuna või ja suhkruga)
Kuidas on siis juhtunud nii, et mõned meist pühenduvad rohkem loomingule (ja selle nö mittepraktilisele osale), ning suudavad seda teha teiste jaoks meeldivalt ja meeldejäävalt, olgugi et on ise haiged?
Vastus peitub küsimuses.
Miks tegeleb haige inimene tihtilugu rohkem loominguga? On see äkki alateadlik eneseteraapia? Vägagi võimalik.
Liikumis-loomingust on seda ehk isegi kõige paremini märgata.
Joseph Hubertus Pilates oli väiksena haige, ning hakkas otsima meetodeid, kuidas oma tervist parandada. Tänu temale on meil tänapäeval Pilatese meetod. Sama lugu on Aleksandri tehnikaga - F. Matthias Alexander oli lihtsalt üks haige-haige mees (heas mõttes).
Ja selliseid näiteid pole mitte ainult Europast. Ka Hiinas tuntud Yiquan ehk Dachengquan õpetus(mis põhineb peamiselt kindlates asendites paigalseisul ja enesekontrollil)loodi master Wang Xiangzhai poolt, kellel oli lapsest saati terviseprobleeme, millele ta läbi erinevate õpetuste ravi proovis leida.
Nagu oli näha ka eelnevate näidete juures, teeb looja (e kunstnik laiemas mõttes) midagi esiteks endale ning alles hiljem jõuab see laiema publiku ette.
Mõnel puhul ei jõua asi aga publiku ette enne kunstniku surma.
Franz Kafka ei jõudnud oma tööde lõpuni enne kui elupäevad otsa said, ning lausa palus jäetud kirjas sõbrale, et too poolikud kirjutised lugemata ära põletaks.
Võiks ehk öelda, et Kafka ei jõudnud oma elu jooksul eneseteraapiaga nii kaugele, et ise ennast hästi tunda ning loomingut ka teistega jagada. (olgugi, et ka tema nö poolikud teosed on mulle vägagi meeltmööda)
Väidetakse, et kunst (looming) tegeleb inimese emotsioonidega ja võttes ette mõne luuleteksti, ei kahtle me selles ütluses. Me teame ka, et mitmed kirjanikud olid tegelikult vaimuhaigla püsikülastajad. Ehk oli just nende kirjutamine see, mis hoidis neid piisavalt kaua elus, et me neid ka teame (väga emotsionaalsed kirjanikud jõudsid lõpuks paratamatult ka enesehävituseni välja, nagu Juhan Viidingu puhul, kes otsustas iseseisvalt lahkuda)
Miks aga meile selline looming meeldib?
Samas, ega kõigile ju kõik meeldi. Mõnele meeldib üks, teisele teine. Nagu ka inimeste meeldimise puhul otsime me sarnast - midagi tuttavlikku ja endale lähedast. Kui meile meeldib Kafka, on meis piskie osake Kafkast. Kui meile meeldib Viiding, leidub meis ka väike Jüri Üdi. Ning kellegi eelnevalt loodud teosed on otsekui ravi meie eos olevatele osadele. Mitte võibolla teoste sisu poolest - oh ei, vaid hoopis teadmine, et KEEGI VEEL ON NIIMOODI TUNDNUD.
(ja see, et sa pole mingis olukorras ainus või esimene võib olla kuradi tähtis)
Olete te kuulnud Mozarti effektist? Tema muusika mõju kohta on tehtud kindlasti üle tuhande uuringu. Kõike väidetavat ei tasu muidugi tõe pähe võtta, aga rahustada ja meeleolu parandada suudab see muusika kohe kindlasti. Mozart ise ei olnud aga püsiv ega rahulik. Kõik kes on näinud tema käekirja saavad aru kui rahutu ja kaootiline see loominguline hull oli. Ja jällegi - tehes muusikat ka selleks, et ennast rahustada, andis ta suure panuse meie kultuuri.
Ahjaa, ma olen siin rääkinud juba kolmest kunstiteraapia vormist, aga unustanud täiesti neljanda: draama. Aga siin ei ole midagi keerulist.
Millest on enamus näidendeid? - Emotsioonid ja suhted.
Millest koosneb enamus meie elust? - Emotsioonid ja suhted.
Ja meile meeldib näha laval sarnaseid suhteid ja emotsioone (kasvõi naeruväärsuseni liialdatuna) sest me saame enda elu sellega võrrelda - kasvõi alateadlikult.
Ja nüüd küsige uuesti: Kas meil tõesti on vaja kunsti ja kultuuri, kui sellel pole nö praktilist väljundit? (väga tihti kohatav mõttelend) Ilma kunsti ja kultuurita puuduks meil ravi - teraapia, mis aitab meil taluda elu.
Sellised huvitavad mõtted täna. Andke aga minna, kui kaasarääkimisi on.
Cheerios!
Cheerios!
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL
Pisike reklaam juba ette ära.
Teisipäeval, 28.09 kl 19
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: Turu Ülikooli Üliõpilasteater "7,5 surmapattu"
autor ja lavastaja Milla Minerva Mertanen
Neljapäeval, 30.09 kl 19
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: Altermanni teatritrupp "meised... ja nahed" (Tartu)
Reedel, 01.10 kl 19
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: VAT Teater "Kas Sulle meeldib porno?"
Autor Klas Abrahamsson, lavastaja Margo Teder
Reedel, 01.10 kl 21
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: T-Teater "Sinel"
autor Nikolai Gogol, lavastaja Margo Teder
Kõik etndused toimuvad TTÜ 6-da korpuse vanas lektooriumis, mis just selle tarvis on ajutiselt blackboxiks tehtud - enne, kui see lammutamisele läheb.
Nii, et kõgil on võimalus enne suur lammutustööd tulla teaduskeskkonda kultuuri nautima,
PILETID MÜÜGIL SIIN
[kuigi mõned pisiasjad on veel täpsustamisel, on kuupävad kindlad, nii et märkige aga julgelt oma päevikutesse]
Cheers!
Teisipäeval, 28.09 kl 19
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: Turu Ülikooli Üliõpilasteater "7,5 surmapattu"
autor ja lavastaja Milla Minerva Mertanen
Neljapäeval, 30.09 kl 19
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: Altermanni teatritrupp "meised... ja nahed" (Tartu)
Reedel, 01.10 kl 19
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: VAT Teater "Kas Sulle meeldib porno?"
Autor Klas Abrahamsson, lavastaja Margo Teder
Reedel, 01.10 kl 21
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: T-Teater "Sinel"
autor Nikolai Gogol, lavastaja Margo Teder
Kõik etndused toimuvad TTÜ 6-da korpuse vanas lektooriumis, mis just selle tarvis on ajutiselt blackboxiks tehtud - enne, kui see lammutamisele läheb.
Nii, et kõgil on võimalus enne suur lammutustööd tulla teaduskeskkonda kultuuri nautima,
PILETID MÜÜGIL SIIN
[kuigi mõned pisiasjad on veel täpsustamisel, on kuupävad kindlad, nii et märkige aga julgelt oma päevikutesse]
Cheers!
Evolutsioon
Inimese evolutsioon on tänaseks teemaks ja kui te tahate võite te ausa lugejana oma mõtetes pealkirjale ka jutumärgid ümber panna - kuidas aga keegi tunneb ja soovib.
Hiljuti sai ära nähtud National Geographic 2005 aasta film Search for the Ultimate Survivor, mis andis päris palju mõtlemisainet. Filmist hüppas välja päris mitu huvitavat detaili nagu näiteks:
* Praegune aeg on ainus inimajaloos, kui maa peal on vaid üks inimliik korraga.
* Homo Sapiens oli väljasuremisohus ning osade teadlaste arvates pärineme me kõik umbes 2000-st ellujäänud isendist.
* Inimesed hakkasid juba väga ammu ennast ehtima ja meikima (ühe kaelaripatsi jäänused väideti olevat vabsee 70 000 aastat vanad).
* Kääbikud ja koljatid olid tõepoolest, koljat oli lausa meie vaarvaarvaarvaar...isa.
* Inimene sai targaks tänu tulele. Praetud liha ei vajanud nii palju järamismuskleid, mis deformeerusid ja andsid ruumi aju kasvule. Samuti sai inimene nii ühe tunniga kätte sama energiakoguse, mis toore liha puhul oleks tulnud viie tunni järamisega. (töötlemata liha on umbes sama (eba)efektiivne kui silo)
Mis aga kõige rohkem meelde jäi, oli inimese sotsiaalne areng. On ju ise-enesest kummaline, et loodus säilitab oma tugevust läbi alfa-isaste, meil aga seda süsteemi enam ei ole. Kuidas see ära kadus? Filmis "süüdistati" selles keelt. Nimelt kui ahvikarjas tuleb uus tõusik, siis toimuvad kõik võitlused ausa mehena isane isase vastu. Keele teke aga lubas nõrgematel lülidel koostööd teha, et vägivaldsest juhist jagu saada. Pealegi oli inimühiskond seespidiselt alati rahu armastav. Ja nii tekkiski olukord, kus ühiskond ise hakkas sisemise vägivalla õhutajaid (loe:alfa-isaseid) eemaldama - nii jäi rohkem inimesi terveks kogukonda väliste ohtude eest kaitsma.
Koos alfa isastega kadus ka genofondi suunamine füüsilise jõu (sest alfapaps oli virk ja kraps) poole ning ellujäämiseks tähtsaks sai pigem mõtlemine.
[umbes siin lõpeb filmi-mõtete kajastamine ja algab mu enda hilisõhtune heietamine]
Nüüd on inimühiskond aga jõudnud sinna maale, kus liigi sisest arengut enam väga ei toimu. Miks? Sest mutatsioonid toimuvad endiselt, aga puudub valik.
Igal liigil on kaks vanemat: mutatsioonid ja valik. Kui mutatsioonid on keskonna jaoks sobivad, jäävad need püsima, kui mitte, need hääbuvad. Kui liik ei suuda piisavalt kiiresti keskkonnaga kohaneda, sureb ta välja.
Inimene on aja jooksul olnud aga kuradima kohanemisvõimeline. Juba meie nilbe nimega esivanem Homo Erectus käis läbi pea kõik kliimavööndid. Tänapäeva inimene on aga konkurentsitult vallutanud enamiku maast.
Keskkond, milles me elame ei suuda enam valikut teha - me oleme liiga kohanemisvõimelised.
Aga sellele on lahendus. Nimelt on inimene mugav ja oma mugavuses on ta hakanud keskkonda hävitama. Väidetavalt pole näiteks terves maa ajaloos maapind nii palju paigalt liikunud, kui inimesed seda teha on suutnud (elagu kaevandused). Me hävitame õhku, mida hingame. Me hävitame osoonikihti jne
Ja ehk on see täiesti loomulik.
Me muudame keskkonda ja kui keskkond piisavalt palju muutub, peame me kas kohanema või välja surema.
Ja ehk on see loomulik bioloogiline protsess, et kui üks liik liiga võimsaks muutub, muudab ta (tahtmatult või lihtsalt rumalusest?) keskkonda, taastades sellega ise loodusliku valiku, mis tema vohamist seejärel piirama hakkab.
Ja lõpetuseks ka natuke muusikat:
Vot sellised mõtisklused täna.
Ceerios ja head und
pistke aga sõna sekka kui mõtteid tekib
Hiljuti sai ära nähtud National Geographic 2005 aasta film Search for the Ultimate Survivor, mis andis päris palju mõtlemisainet. Filmist hüppas välja päris mitu huvitavat detaili nagu näiteks:* Praegune aeg on ainus inimajaloos, kui maa peal on vaid üks inimliik korraga.
* Homo Sapiens oli väljasuremisohus ning osade teadlaste arvates pärineme me kõik umbes 2000-st ellujäänud isendist.
* Inimesed hakkasid juba väga ammu ennast ehtima ja meikima (ühe kaelaripatsi jäänused väideti olevat vabsee 70 000 aastat vanad).
* Kääbikud ja koljatid olid tõepoolest, koljat oli lausa meie vaarvaarvaarvaar...isa.
* Inimene sai targaks tänu tulele. Praetud liha ei vajanud nii palju järamismuskleid, mis deformeerusid ja andsid ruumi aju kasvule. Samuti sai inimene nii ühe tunniga kätte sama energiakoguse, mis toore liha puhul oleks tulnud viie tunni järamisega. (töötlemata liha on umbes sama (eba)efektiivne kui silo)
Mis aga kõige rohkem meelde jäi, oli inimese sotsiaalne areng. On ju ise-enesest kummaline, et loodus säilitab oma tugevust läbi alfa-isaste, meil aga seda süsteemi enam ei ole. Kuidas see ära kadus? Filmis "süüdistati" selles keelt. Nimelt kui ahvikarjas tuleb uus tõusik, siis toimuvad kõik võitlused ausa mehena isane isase vastu. Keele teke aga lubas nõrgematel lülidel koostööd teha, et vägivaldsest juhist jagu saada. Pealegi oli inimühiskond seespidiselt alati rahu armastav. Ja nii tekkiski olukord, kus ühiskond ise hakkas sisemise vägivalla õhutajaid (loe:alfa-isaseid) eemaldama - nii jäi rohkem inimesi terveks kogukonda väliste ohtude eest kaitsma.
Koos alfa isastega kadus ka genofondi suunamine füüsilise jõu (sest alfapaps oli virk ja kraps) poole ning ellujäämiseks tähtsaks sai pigem mõtlemine.
[umbes siin lõpeb filmi-mõtete kajastamine ja algab mu enda hilisõhtune heietamine]
Nüüd on inimühiskond aga jõudnud sinna maale, kus liigi sisest arengut enam väga ei toimu. Miks? Sest mutatsioonid toimuvad endiselt, aga puudub valik.
Igal liigil on kaks vanemat: mutatsioonid ja valik. Kui mutatsioonid on keskonna jaoks sobivad, jäävad need püsima, kui mitte, need hääbuvad. Kui liik ei suuda piisavalt kiiresti keskkonnaga kohaneda, sureb ta välja.
Inimene on aja jooksul olnud aga kuradima kohanemisvõimeline. Juba meie nilbe nimega esivanem Homo Erectus käis läbi pea kõik kliimavööndid. Tänapäeva inimene on aga konkurentsitult vallutanud enamiku maast.
Keskkond, milles me elame ei suuda enam valikut teha - me oleme liiga kohanemisvõimelised.
Aga sellele on lahendus. Nimelt on inimene mugav ja oma mugavuses on ta hakanud keskkonda hävitama. Väidetavalt pole näiteks terves maa ajaloos maapind nii palju paigalt liikunud, kui inimesed seda teha on suutnud (elagu kaevandused). Me hävitame õhku, mida hingame. Me hävitame osoonikihti jne
Ja ehk on see täiesti loomulik.
Me muudame keskkonda ja kui keskkond piisavalt palju muutub, peame me kas kohanema või välja surema.
Ja ehk on see loomulik bioloogiline protsess, et kui üks liik liiga võimsaks muutub, muudab ta (tahtmatult või lihtsalt rumalusest?) keskkonda, taastades sellega ise loodusliku valiku, mis tema vohamist seejärel piirama hakkab.
Ja lõpetuseks ka natuke muusikat:
Vot sellised mõtisklused täna.
Ceerios ja head und
pistke aga sõna sekka kui mõtteid tekib
Subscribe to:
Posts (Atom)