Sain sünnipäevaks siis sellise toreda üllitise. Raamatuks seda päris ei nimetaks - läheb kuidagi raamidest välja. Nagu sissejuhatuseks kirjas on:
"Iga inimene vajab mingit väljundit. Kes kirjutab bussipeatustesse "Mendid on vitupead", kes kirjutab raamatu. Mina tegin midagi vahepealset"
Ausalt öeldes oli mul lugedes päris palju äratundmisrõõmu. Mitte ainult selle pärast, et paljud mõtted on üks ühele George Carlini esinemistest (mida mul vahel ikka meeldib vaadata) maha viksitud, vaid ka paljud muud mõttekäigud on sarnased.
Kohati isegi nii sarnased, et tabad ennast mõtlemast "Kas ma tõesti kirjutasin raamatu? Kui mälukas ma olin? Ja mis kuradi pseudonüüm see selline on?" Ilus mõte, isegi kui sa tead, et päris nii see tegelikult pole. Ja kui äkki mõned mõtted ongi võetud näiteks siit blogist, mis siis? Mida see teadmine muudab? Vähemalt on keegi toppinud korraliku sotsiaalkriitika kõvade (raskesti kuluvate!) kaante vahele ja pole mingit vahet kust need mõtted alguse on saanud, niikaua kuni neis tera sees on.
Okok, ma ei oleks oma mõtteid arvatavasti nii vulgaarselt ja otsekoheselt väljendanud, (kõik teavad, et ma kirjutan suht softcore tekste) aga mõte on see mis loeb, mitte vorm. Vorm on vajalik vaid selleks, et mõte kuidagi kohale jõuaks ja vulgaarsed väljendid on sellised asjad millest iga lammas aru saab, mis on ka paganama hea põhjendus nende kasutamiseks.
Vaatasin natuke netis ringi. Seda "raamatut" on võrreldud näiteks Ärapanijaga. Wtf? Ärapanija on meelelahutus, mis teeb pulli aktuaalsete juhtumiste ja sündmuste üle. See text on aga oluliselt suurema ampluaaga ja kriitilisem. See et mõlemad ütlevad, et kuulge, siin on midagi ikka päris vi**us ei ole minu jaoks küll piisavalt suur ühisosa.
Igatahes lugeda soovitan küll, ehk muudab natuke vaatenurka või vähemalt aitab teisi vaatenurki paremini mõista.
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba