Tim Hornet

Mu vanavanematel on peatselt tulemas sünnipäev ning mõtlesin teha unikaalse kingituse - nimelt pisikese valimiku oma kirjutistest. Just valitud teosed, sest olgem ausad, leidub ka selliseid, mis sellises vanuses inimestele kohe kindlasti mitte tervislikult ei mõju.

Selle tarvis mõtlesin teha väikese kokkuvõtte oma "kirjaniku karjäärist", millele aitavad kaasa vanad emailid (Kes ütles et peab oma inboxi kogu aeg korras hoidma - vaat kui palju ajalugu nüüd leiab).

Pseudonüüm Tim Hornet oli esamainimisel 7. november 2003 seoses esimeste naiivsete proosaliste üllitistega, mis sai nii Orlaule kui ka Algernoni (neti ulmeajakiri) saadetud.

Pseudonüümi kaasautoriks oli Siim (kes tol ajal kasutas nime Flos Ferus, vahepeal on nii mõndagi muud kasutanud, ning hetkel tuntud kui Moranis Anari). Ulmelist proosat hakkasime kirjutama suht samal ajal saades hulga inspiratsiooni suvest, mille igapäevase ajakava võiks võtta kokku järgnevalt:

1. Hommikul rätikud ja veepudel kaasa ning suunduda raamatukokku.
2. Raamatukogus ülejäänud kotis leiduv vaba ruum Mardustega täita
3. Randa lugema
4. Loetust sassi keerama ja näost kahvatuma (jah juhtus ka neid hetki kui sõbrad pakkusid juba peavalutabletti lihtsalt meile peale vaadates)
5. Õhtul raamatud raamatukokku tagastama ning koju magama.

Nõnda umbes kolm kuud ja muidugi tekkis soov ka ise kirjutada proovida.

Pseudonüümi eesmärk oli tekitada lõhe isikliku elu ja kirjutiste vahele, sest tihtilugu tõmmatakse otsene joon kirjutaja elu ja loomingu vahele (ja ometi tehakse seda endiselt ja ma ei salli seda kohe üldse mitte). Idee oli seostada pärisnimi (Timo -> Tim) hüüdnimega (Zarvik-> Hornet?) kasutades selle tarvis poppi ja noortepärast inglise keelt. Jah paljud mõtlevad, et kuidas sai sarvikust äkitsi herilane. Aga kuidas oleks sarvik inglise keeles? Horned? Horny? Devil? (kuigi kui nüüd mõelda siis Tim Horned-Horny-Devil kõlaks päris intrigeerivalt :P) Muutes Horned viimast tähte saigi Hornet, mis kõlas juba oluliselt paremini kui eelmised varjandid ning on ennast ka igati õigustanud (eks ma vahel ka sutsan).

Kirjanikutee algus oli konarlik. Vastukaja esimestele Algernoni saadetud kirjutistele oli järgnev:

"Alustaks sellest, et **** pole esiteks ulmekirjandus ja teiseks on
ka muidu mõttetu. Selliseid pole põhimõtteliselt mõtet teha ja kommenteerida
ka mitte..."

ja

"Kahjuks **** avaldamiseks ei sobi. Peamiselt vähegi arvestatava
sisu puudumise tõttu. Tegemist on ammuilma äraleierdatud teemaga..."

ning

"Lool pole tegu ega nägu..."

Kui ma praegu neid erinevaid vastukajasid lugesin, hakkas endalgi silmanurk tõmblema ja pani siiralt imestama, et ma endiselt kirjutan (ja viimased aastad ehk juba täitsa asjalikult). Muidugi praegu lugesin ma järjest läbi kümmekond kriitilist emaili, mis aga tegelikult saabusid vähemalt ühe kuu vahega, nii et negatiivsus tegelikult ei kuhjunud. (ja olgem ausad kriitika on viimastes kirjades juba asjalikum ning toon sõbralikum. Ehk olid ka kirjutised siis paremad.)

Samuti oli suur abi Orlaust, kes igat vastukaja alustas vähemalt julgustavate sõnadega (ning selle otsa tuli vägagi asjalik ja karm kriitika) Hiljem lisanudus veel tuttavaid, kes olid igati nõus oma kriitikat jagama.

Algernoni seikade tulemusena sai seal avaldatud lühijutud "Lubadus" ( «Algernon» 2004; november), "Hingesugulane" ( «Algernon» 2005; juuni) ja "Hingepuu" ( «Algernon» 2005; juuli) [kõik peaks olema Algernoni arhiivis ja netis loetavad]. Kui tõsiste juttudena neid võib hinnata jääb igaühe enda otsustada. Stalkeri nimekirjades just päris lõppu ei jäänud. (tagantjärgi lugedes peab tõdema, et lihvituna oleks vähemalt ühest neist midagi päris asjalikku saanud, ning jutu "Lubadus" tarvis loodud maailmast veel mõndagi muud välja võluda)

Algusepoole sai ka mitmel üritusel käidud ning tekkis uusi tutvusi Eesti ulmemaastikul (ja üleüldisel kirjandus-ilmal). Kusagil aastal 2005 tekkis soov ka luuletusi internetti upitada (enne olid niisama sahtlis) ning nii hüpasin ka Poognasse. Samuti hakkasid kirjutamise mõtted juba uljamalt uitama ning kirjutisi mida võinuks tõlgendada klassikalise ulmena tekkis järjest vähem.

Samuti tekkis sügavam soov kirjutistega ka midagi (mõtet, ideed, emotsiooni) edasi anda (eelnevalt oli lihtsalt, et jube lahe on kirjutada ja värki). Selle parimaks näiteks pean jutukesi "Kirjanik ja Trafo" ning "Peotäis aega" .

Viimati üritasin Algernoni upitada teost, mis küll ulmeline kuid mitte klassikaline ning seetõttu ehk ka avaldamata jäi. Stiilipuhtus pole minu stiil.

Kokkuvõtlikult:
Kirjutanud umbes kuus aastat. Teoseid (kõik vormid) kokku umbes saja kanti. Üks luuletus oli Mütofesti plakatil, üks avaldatud Pärnu Postimehes. Paari kirjutist on küsitud kasutada (laulusõnadeks ja kaardile). Kirjutanud tellimusel mõned laulusõnad ja aidanud mõnda lihvida (näiteks seda sai veits abistatud). Kolm juttu avaldatud Algernonis.

Posu teoseid poognas avalikul lugemisel.


Mitmele inimesele jagatud huvitavaid mõtteid.

Jah noh polegi just väga palju. Ahjaa, kuulduste järgi taheti kunagi minust artikkel teha ajakirja Muusa, aga olgem ausad - siin pole just palju millest rääkida. Pealegi, kui ma samamoodi jätkan, võib mu sulest ehk isegi midagi väga head tulla (tulevikus, mis ei ole veel tunni aja pärast)

Cheerios!

Puud ritta ja elama

Sattusin täna juhuslikult oma õhtuse "lõunasöögi"kõrvale lugema puuriitmajadest (Cordwood Construction) ja paneb kujutlusvõime ikka käima küll.

Suhteliselt lihtne ja parajalt looduslähedane lahendus ja ka kuidagi mõnusalt muhe mineviku ja tänapäeva segu.

Lugema sattusin artiklit kus räägiti ehk esimesest taolisest tänapäevasest ehitisest Eestis.

Mujal maailmas paistab see juba mitmel pool kasutuses olevat. Samas on ka rohelist liikumist rohkem. Siinkohas mõned ette jäänud näited välismaalt:

Ühe perekonna jutustus sellest kuidas nad oma maja üles ehitasid, maja plaanist lõpplahenduseni (alt üles).

Mõned tõsiselt uhked pildid Michigani kandis asuvatest hoonetest.

Ja üks pildiseeria kena kahekordse hoone ehitusest. (no euroköök pole just see mida mina sellises majas väga ette kujutaks, aga ok maitse asi)

Vot selline pisike aga loodetavasti huvitav postitus täna.


Pean ka tõdema et see teema sobib paeguse Blogi kujundusega nagu laotult.
Cheerios!

Sildistamine

Jalutades täna maja ümber, pahvides üht sigaretti ja arutledes oma peas maailma asjade üle, tekkis mul üks huvitav mõte.
Nimelt, iga nädal loeme me uudistest kuidas vähemalt üks inimene sai liikluses raskelt kannatada või surma. Kui tihti aga kirjutatakese sellest, et keegi sutsetamise pärast suri? Peaaegu üldse mitte. See muidugi ei tähenda et suits ei tapaks. Tapab tapab, muidugi tapab. Ja vot näe silt on kah peal, et tapab. (või noh, et võib tappa).

Aga ma ei näe sellist silti auto peal. Ometigi sureb iga päev inimesi, taimi, linde ja loomi autode pärast. ( ma oleks vabalt võinud siia linkida uudiseid viimastest, aga milleks - kõik ju teavad et see toimub kogu aeg) Asi pole alati mitte halvas autojuhis (kuigi ka seda on kuradima palju) vaid auto enda olemuses. Näidake mulle palun loodust mittereostavat masinat, mis oleks masstoodangus ning kõigile kättesaadav. Linnades pole enam puhast õhku mida hingata, on üleautostatus, tänavatel on ummikud, liikluskultuur olematu ja endiselt surutakse inimestele peale ideaali, et neil peab olema uhke auto. Auto on nagu imago. Tuletame meelde et sutsetamisega oli täpselt sama, see oli osa imagost, ning on endiselt. See esindas elustiili. Muidugi võrreldes sigaretiga on autol materiaalne väärtus (ma ei öelnud meelega kasutegur, sest sisepõlemismootor on üks raiskavaim süsteem, mida endiselt püsivalt kasutatakse) Sigaretil on see-eest tihilugu psühholoogiline väärtus. Mõlemad kannavad tegelikult paljuski sama mõtet "Enda praguse heaolu/mugavuse pärast olen valmis ohverdama enda ja teiste tervise ja tuleviku" Ehk julma võitu lause, aga kas keegi saab täielikult selle ümber lükata? Kaheldav, kuid ega see ju tähenda, et sellega ka just nõustuda tahetakse.


Vaadates meie praegust liikluskultuuri, autode mõttetut kasutegurit ja saastamist panen välja idee, et ka igal autol oleks näiteks kapoti peal kirjas:Tekst on üldine ja poliitiliselt korrektne ning mitte kuidagi ei ütle, et just see inimene siin roolis tapab. Ehk sellest täitsa piisab kui kõigil masinate kapotil ilutseb selline tekst. Inimesed mõistaks rohkem iga auto ostuga ja sellega sõites kaasnevat vastutust.

Millised võiks siis selle vastuargumendid olla? Praegu turgatas mulle pähe 2

1) See oleks paljude arvates kole. Njah värvivalikut võiks ju ehk muuta vastavalt auto värvile. Samas, kas te ostate auto selleks et sellega eputada või on seda ka praktiliselt vaja. Kumb on ikkagi tähtsamkas väimus või praktilisus? Pealegi on üks tekstijupp oluliselt parem kui hakata kõigile autodele pale laskma pilte autode hävitustööst. (nagu osades maades suitsupakkidel on hirmutavad pildid) Ma susn, et pilt auto all jäänud loomast või inimesest oleks oluliselt võikam. Hoiatav tekst on leebe varjant.

2) Autojuhtidel läheb silme eest kirjuks kui kõigil masinatel on miskid tekstid kapotil.
Aga samas on ka praegu paljudel masinatel reklaamid peal. Samuti on tee ääres tohutult reklaami. ma ei usu, et see just väga asja muudaks.

Tuletan meelde, et nii nagu suitsetamise kahjulikkust on tõestanud teadlased, on sama lugu ka autode, krõpsude, hamburgerite ja paljude teiste asjadega millega me päevast päeva üht või teist moodi kokku puutume. Miks me aga ühtesid sildistame (alkohol ja tubakas) teisi aga mitte? Alkohol väheses koguses pidavat isegi kasulik olema. Muidugi peab alati olema patuoinas, kes oleks peasüüdlane, aga see ju ei näita et teised asjad meie elus oleks vähem kahjulikud.

Olgu, autode sidistamine oleks vist paljude jaoks liiga ekstreemne. Aga võtame siis midagi mille kohta jällegi kõik teavad et on tervisele kahjulik - kiirtoit/rämpstoit.

Kas sa ikka ostaksid hamburgeri kui selle pakendi peal on kohustuslik silt:
Mis see ülerasvumine muud on kui aeglane ja piinarikas suremine. Me kõik oleme näinud pilte lastest, kes näevad välja nagu Michelini mehed - ma ei ütle, et pilt nendest lastest peaks olema lasteeine karbi peal. Tekst on viisakam varjant.




Millest siis sellised mõtted? Vaadake iga päev räägitakse, et suitsetamine on paha, alkohol on paha, kilekotid on pahad. Kogu aeg on ühiskonnal vaenlane silme eest. Samas on palju tooteid mille kohta küll teatakse, et on halvad aga keegi välja ütlema ei kipu.
Pigem nagu propageeritakse isegi nende tarbimist.

Kõva homo sapiens küll

Pilt ütleb rohkem kui..

päris mitu sõna. Seepärast otsustasingi kiirkokkuvõtte paari pildiga teha. Eile õhtul ja täna hommikul olin ma täiesti selline oma ülevoolavas sotsiaalkriitikas:

Ja seda päris tükk aega ikka. Lumepalliefektiga kuhjunud sotsiaalkriitika... ja uskuge on mida kritiseerida.
Aga vahel on hea kui meenuvad lihtsad tõed:



Ärge muretsege, kriitikast tuleb ükshetk veel üks miniatuur.
Aga meenus lihtsalt, et ei tasu maailma idiootsusesse liialt sisse elada.