Painaja

Täna oli sellel nädalal juba kolmas öö, kui ma ei maganud korralikult. Miks? Vaata uuesti postituse pealkirja ;) Eelmistel kordadel juhtus, et ärkasin keset ööd, olles kui närvipundar - emotsionaalselt tasakaalsut väljas - kuid ei mäletanud juhtunust mõmmigi. Seekord jäid mõned hetked siiski ajuripatsisse pidama.

Aga mis mind siis niiväga endast välja ajab? Kas õudukad? Mitte päris. Ma olen korduvalt unes näinud kergelt abstraktseid õudukaid ja olgem ausad: ma pigem naudin neid. Alateadvus, mis genereerib unenägusid, lisab enamasti ka ratsionaalse mõtlemise, mistõttu õudukad on pigem kui action film. Ma võin kõndida keset laipu ja vere merd, põgeneda pahalaste eest, vehkida uljalt mõõgaga maailmas mis on kui Maniakkide Tänava loomingust välja karanud - ja see isegi mitte ei häiri mind, sest ma tean et tegemist pole reaalsusega.

Hoopis teine olukord on aga siis kui unenäos nähtu tundub ka ratsionaalsele mõtlemisele reaalne.
* Selle aasta jookul on muidugi ka reaalsuse latti korralikult muudetud - see mis oli kunagi kui "minuga seda küll ei juhtu" on nüüd sildi all "pole võimatu ja nagu me teame on Murphy sitapea ehk võib juhtuda küll". *
Niipalju kui ma oma värskest unenäost mäletan tundus see reaalne. Mitte küll igapäevane aga siiski. Ärrituseks oli olukord, kus mul tekkis konflikt ühe isikuga. Konflikt paisus ja paisus. Rahulik rääkimine ei toonud mingit lahendust ja pigem tekitas olukorra kus rahulikult rääkija tunneb kuidas teda emotsionaalselt jalgade alla trambitakse. Abi võinuks olla kui oleksin kohe konflikti alguses olnud verbaalselt agressiivne, seda ma aga ei olnud ja ratsionaalne mõtlemine jõudis lõpuks konflikti üle kaaludes järeldusele, et ainuke lahendus saab olla füüsiline vägivald - selle peale ma ka ärkasin.

Ma ei ole vägivaldne inimene ja kindlasti mitte ka agressiivne, kuid ma tean et ka minus on see osa olemas ja see on maailm mida ma pelgan. Enamuse ajast olen ma introvert, mis tähendab et igasugused pisiärritused ja segavad mõtted on ignoreerimiseks. Ignoreerimise asemel aga kogunevad need kusagil ajusopis kokku ja kui neid on liiga palju toimub plahvatus. Lumepalli effekt! Seda plahvatust olen ma nii mõnigi kord kogenud ja see pole hea. Esiteks olen ma sellises olekus kus puudub ratsionaalne mõtlemine ja kõik põhimõtted mille järgi ma muidu elan on vaid perse pühkimiseks. Teiseks kulub päris palju aega, enne kui ma sellest olekust välja tulen. See ei võta mõned tunnid, vaid vähemalt mõned päevad kui isegi mitte nädalad.
Ja sellepärast ma seda ka väldin ja pelgan.

Ja pagan, plahvatuse äärel olemine on üks kuradima vastik tunne. Ühelt poolt tahaks nagu oma vastas olevale isikule koha kätte näidata. Teiselt poolt on aga teadmine, et kui ma seda teen siis tagasiteed enam pole ja ma olen päevadeks omadega sassis. Võimalik pole ka lihtsalt natuke kurjaks saada (see on nagu laviin - kui tuleb siis juba kõik).

Brrrrrr ...



Nüüd olen ma igatahes juba maha jahtunud. Ja seda mitte ainult emotsionaalselt. Radiaatorid meie korteris on endiselt jääkülmad ja te võite oletada milline korteri üldine temperatuur on (kui oletamine on raske siis termomeeter, mis meil seina peal on näitas viimati 14 C, mis on ikka kuradimakülm).




Ahjaa ja kui ma veel maininud pole, siis sai suh hiljuti Ubin välja vahetatud. Tekkis teisel leviga probleeme. Nüüd on mul uhke, läikiv ja liug-klapiga Megaubin.
Progress.