Hea tunne Heast teost

.... ja ei olegi ju tegelikult vahet, et see heategu toimus unes ning oli parajalt jabur. Ärgates oli ikka selline mõnus enesetunne sees ja seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ehk oli oma osa ka mängida ka sellel, et eile sai korralikku pidusööki ja öösel sai magatud lahtise aknaga (ei, lahtine aken ei olnud mu kaisus - oli lihtsalt natke rohkem lahti kui muidu viimasel ajal).

Aga häid tigusi on tore teha. Eriti kui sa hiljem näed, et sinu teost tõesti kasu oli - et sa olid õigel ajal õiges kohas tegemas õiget asja. Kohe hääks teeb olemise, eriti kui häätigu sai tehtud hääle sõbrale.


Kui juba headest asjadest rääkida, siis võib siia lisada ka natuke muljeid eilsest peost. Minu onu Miku sai nimelt poolesajaseks ning seetõttu oli ka hulgaliselt rahvast kokku kogunenud. Sai süüa ja juua ja sai ka nalja. Kas oli see tingitud asjaolust, et seltskonnas viibis ka üks väike laps (meie generatsiooni esimene väljalase), aga väga palju tuli jutuks mida meie generatsioon väiksena tegi. (sõna "generatsioon" ei ole siin ehk just kõikse parem väljend aga muud ei tulnud pähe). No ega päris kõike ikka ise enam ei mäletanudki ja kohati oli nii naeru kui ka hirmukohti. Lühidalt võib selle kokku võtta valemiga:

6 poissi mängib koos = kellegil on huvitavad mõtted + keegi ikka proovib neid mõtteid + kõike võib juhtuda + poisilik ekstreemsus ja hulljulgus = kedagi peab pärast ikka kokku lappima

Huvitaval kombel oli kõigil meeles, et põhiliseks kokkulappimise objektiks olin mina, aga ometi ei juhtunud seda ju nii palju. Kõigest 5 pea õmblemist esimese 11 eluaasta jooksul ja minu mäletamist mööda juhtus vaid üks neist sugulaste juures (ja see oli juba ilma tuimestuseta, sest ma olin õmblemisega harjunud). Nohjah. Elu nõuab tasakaalu. Kui kellegil läheb hästi siis kellegil peab ka sitasti minema. Eks selle üle oli ka parajalt palju tögamist.

Ja kui aus olla siis ma olen juba harjunud ja leppinud sellega, et mul tihtilugu on lihtsalt sitt õnn. No ja mis siis? Õnnetus ei hüüa tulles ja ma ei viitsi ka kogu aeg selleks valmis olla. Kui juhtub siis juhtub ega ma ei lase ennast selest segada. Ja kui peabki pärast ennast kokku lappima, siis lapib enast pärast kokku (või laseb arstitädidel seda teha).

Ja üks vürtsikas dialoog onu Mikuga

Mina: Aga tead Miku, mul oli ka see aasta juubel. Kümme peaõmblust täis.
Miku: No see kõlab ikka valusamalt kui minu oma.
Mina: Ei tea midagi, ega see 50 ka just lapsemäng pole.



Üldse on viimased päevad kuidagi mõnusad olnud. Üle-eile oli meil Mait külas ja mängisime öösel kolmeni Aliast. Kuna olime kolmekesi, ei saanud tavalisi reegleid kasutada, aga meie leidlikus on päris hea. Mängu sai lisatud paar DD täringut (nelikülgne ja kahekümnene) ja võimalus, et keegi võidab sai elimineeritud. Võit pole tähtis, lõbu on. Ja lõbu ka sai. Natuke parimaid palasid:

Marju(rahulikult seletades): No kui müristab ja lööb välku
Mina(välja plahvatades): Silku sööma!


Marju (olles juba tükk aega sama sõna seletanud): Aga kuidas te ütleksite, Mari on ... ?
Mina ja Mait (valjult ja kui ühest suust): Lits!
*õige vastus oli tänavatüdruk ja nii kaugele me kahjuks ei jõudnud*



Ja enne Maitu oli meil külas Ruth ja seda eesmärgiga aidata mulle tulevaseks larpiks riietust leida. Sai ikka päris mitu sekundi-käe poodi läbi käidud ja selga proovitud ikka selliseid asju, et ma ise ka ei usuks. Aga lõpptulemusena oli ikka wägga fun ja midagi me lõpuks ka leidsime (aga enne larpi sellest lähemalt ei pajata) ja meie mõlema hämminguks - väga kiiresti leidsime.


Selleks korraks ehk aitab kah