Täna käisin lõpuks Põhja Politseiprefektuuris ära, andsin tunnistuse ja sain natuke vastuseid. Hetkel on tegemist veel väärteoga (ja sellisel juhul on max karistus 300 trahviühikut ehk 18000 kr võibolla natuke aresti ja load ära kuni kolmeks kuuks) aga samas puudus veel ka minu tunnistus, seega edasi peaks asi jooksma saama ikka kriminaalasjana.
Igal juhul läheb selle asjaajamisega aega ning kui midagi täpsemalt selgub, eks siis võetakse ka minuga ühendust.
Täna pani lõpuks omapoolsed mälestused kirja ka Marju, seda saab lugeda siit . Hoiatan, kuigi minupoolne trauma oli füüsiliselt koledam (võikam) ja valusam, ei suudaks ma kuidagi ennast tema asemele panna.
aga lugege parem ise
"When People Can't Control Their Own Emotions, They Have to Control Someone Else's Behavior" - John Cleese
Lihtsustamisest
Inimestel on ikka olnud kombeks kõike lihtsustada, et oleks kas siis lihtsam mõista või lihtsalt suupärasem. Kuid kas teinekord ei kao lihtsustamisega ka mitte esialgne mõte ja kas inimesed suhtuvad sama moodi kui esialge mõte on kadunud?
Näiteks võtame ülekäiguraja (mis hetkel on ehk ka kuidagi kohane ja hingelähedane). Meil olid suured kampaaniad, mis ütlesid, et sõber Sebra aitab. Aga millega seostub sõna Sebra? Vaid välimusega. Sama-moodi ka Vöötrada. Kumbi neist ei edasta mingit informatsiooni objekti eesmärgi või funktsiooni kohta, vaid ainult välimuse kohta. Olgu, tunnistame et Sebra on suupärasem ja lihtsam kui Ülekäigurada, aga kas kasutamisel ka parema tulemusega?
Kui me loeme mõnda sõna, siis tekivad meie ajus kohe seosed selle sõnaga. Sõna Sebra toob esile pildi rohusööja loomast. Ülekäigurada rõhutab aga otseselt, et tegemist on üle käigu (mitte sõitmise) rajaga. Kumba on siis mõistlikum inimestele püsivalt sisendada (arvestades et ka kaudne sisendamine mõjutab meid teatud määral pidevalt!)?
No minu poolest võib olla sebra küll, aga siis ikka selline:
*Tegemist esimese harilikujoonistusega peale haiglast naasmist*
Head und ja mõtteainet
Näiteks võtame ülekäiguraja (mis hetkel on ehk ka kuidagi kohane ja hingelähedane). Meil olid suured kampaaniad, mis ütlesid, et sõber Sebra aitab. Aga millega seostub sõna Sebra? Vaid välimusega. Sama-moodi ka Vöötrada. Kumbi neist ei edasta mingit informatsiooni objekti eesmärgi või funktsiooni kohta, vaid ainult välimuse kohta. Olgu, tunnistame et Sebra on suupärasem ja lihtsam kui Ülekäigurada, aga kas kasutamisel ka parema tulemusega?
Kui me loeme mõnda sõna, siis tekivad meie ajus kohe seosed selle sõnaga. Sõna Sebra toob esile pildi rohusööja loomast. Ülekäigurada rõhutab aga otseselt, et tegemist on üle käigu (mitte sõitmise) rajaga. Kumba on siis mõistlikum inimestele püsivalt sisendada (arvestades et ka kaudne sisendamine mõjutab meid teatud määral pidevalt!)?
No minu poolest võib olla sebra küll, aga siis ikka selline:
*Tegemist esimese harilikujoonistusega peale haiglast naasmist*
Head und ja mõtteainet
7 päeva haiglas
Reedel, 29 veebruaril tulime Marjuga linnast Patrikust - kus olime võtnud paar õlut (tõesti vaid paar: 2x Saku Kulda) ja Ingaga niisama toredasti aega veetnud - jala kodu poole. Kell oli kusagil ühe kahe paiku öösel. See oli tavaline tuttav tee, kuid seekord venis koju jõudmine lausa pikaks - enne möödus nädalake, kui sain oma varbad kodukorteri pinnale.
Mis? Kus? Mida?
*Järgnev jutt on 100% päris elu (In Real Life). Kui paari detailiga on eksitud, siis mitte tahtlikult, vaid pigem halva mälu pärast. Illustreerivad pildid on tehtud mu ustava mobiili "Ubinaga" - seepärast pole ka kvaliteet väga hea.*
Olime just Kaarli kiriku taga teise ülekäigujupi peal (no tete küll, seal tee keskel on suurem roheline saar-park), liikudes Tõnismäe poole (endise pronkssõduri asukoha poole) kui tuli üks auto. Auto peatus ülekäiguraja juures ja andis meile teed, aga esimese auto tagant tuli suure hooga teine - samas sõidureas esimesega - ja tegi möödasõidu (btw see oli minu mäletamist mööda taxo, firmat siiski siinkohas ei nimetaks kuna poleks ju õige ühe juhi tegude järgi tervet firmat maha kanda). Marju oli piisavalt õnnelik, et eest ära hüpata, aga piisavalt õnnetu et näha kuidas auto mind lennutas. Kujutage nüüd ette olukorda, kus teie kallimale sõidetakse autoga otsa ja te ise olete vähem kui meetri kaugusel - võehh, isegi mina ei suuda seda.
* Kui tahate teada mis tunne on, kui auto teile otsa sõidab, siis ma ei oska seda kirjeldada. Sellised hetked ei ole teadvustatud. Ei, mul ei läinud pilt eest ära, vaid ma nägin hoopis midagi muud: seda kuidas terve mu elu kiirelt kaader kaadri haaval silme eest läbi jookseb nagu halvasti tehtud multifilm, mida ei suuda peatada. Ja ma ei näinud seda "multikat" esimest korda. Aastaid tagasi ühe talve lõpupoole kui olin veel Pärnu pungielement, vajusin ma läbi jää kui läksin üle jõe linna. Ma ei suuda praeguseni öelda, kuidas ma jõudsin vastaskaldale. Ma ujusin pool jõelaiust läbi külma vee ja jää, endal seljas nahktagi, jalas kirsad ja kaelas lehmakett ja uskuge mind - ma olen väga halb ujuja. Kuid tol hetkel ei juhi enam sina oma keha, vaid keha töötab automaatselt. *
Auto õnneks siiski peatus ja mingil kummalisel põhjusel (automaatsed refleksid ja mõtted - ratsionaalne arutelu ei tööta sel ajal) tundsin ma, et kohe kindlasti ei taha ma jääda lamama keset sõiduteed: vedasin ennast üle tee suure puu juurde, kükitasin puule najatudes ja .... valutasin ...... ja veritsesin. Ma ei saanud aru kust tuli see tohutu verekogus, mis voolas (jah voolas, mitte ei tilkunud) mu teksapükste põlvedele: näost?, ninast? ... aga täpsemalt? .... ja ma ei näinud oma vasaku silmaga.
*Mitte, et see siinkohas väga tähtsust omaks, aga kurja! ma rikkusid oma parimad teksad selle tohutu verega ära*
Kuulsin, kuidas Marju helistas kiirabisse ja paar mööda jalutanud inimest (kes ka seda kõike pealt nägid) rääkisid minuga midagi. (Sry detailidega on siinkohas kehvasti, antud olukorras on fookus natuke teises kohas). Politsei saabus enne kiirabi.
*Nagu Marju mulle hiljem rääkis, oli tal politseiga huvitav vestlus:
Politseinik: Kas te kiirabi kutsusite?
Marju: Jah
Politseinik: Aga politsei?
...... ee, et mismõttes?*
Mind aidati kiirabiautosse (väidetavalt uitas õnnetuse põhjustanud autojuht murelikult kiirabiauto läheduses) ja sõidul haigla poole prooviti teha niipalju kui võimalik: kontrolliti silmareflekse, puhastati nägu, uuriti kust valutab, vaadati põlvi.... ehk kõike, mis tundus loogiline, vajalik ja kiirelt teostatav. Samuti asetati mulle silmadele tuimestav lapike (miski vahend pidi läbi silmade kiirelt sisse imenduma ja tuimestama). Olin endiselt paanikas oma vasaku silma pärast. Valu ma väga (!) ei tundnud (see jõudis korralikult alles hiljem kohale), aga silmad tegid mulle suurt muret. Olin tol õhtul väljas läätsedega, mistõttu käis mul peast läbi väga mitu põhjust, miks ma ühe silmaga ei näe.
*Tagantjärgi mõeldes oli ehk isegi õnn, et mul olid läätsed: purunenud prilliklaasid võinuks teha näos ja nägemisvõimes suuremat kahju.*
Jõudsime haiglasse ja kuna mu põlved nägid ikka väga sodid välja, sõidutati mind voodiga. (no teate küll, need sihukesed ratastega voodid). Selleks ajaks vappusin juba üle keha. Kas oli see suurest verekaotusest või shokist, aga mul oli külm. Tõsiselt külm. Mul pole elu sees kunagi nii külm olnud. Ja sellest külmast ma ei värisenud, vaid vappusin (kõrvalt võinuks see välja näha nagu lõputu krambihoog). Asjaolu, et mult eemaldati kõik riided peale aluspükste ja sokkide ei teinud kah just olukorda soojemaks (kuigi mulle anti ajutiselt ka üks teki moodi asjandus). Mind sõidutati mööda haiglat ringi, ruumist ruumi, laoborist laborisse - enamiku sõidust hoidsin silmi kinni kuna kiirelt möödavilksatavad laetuled ajasid iiveldama. Ma ei mäleta täpselt mis järjekorras kõik toimus, kuid ma tean mida minuga tehti: röntgen põlvedest ja rindkerest; õmmeldi nägu (3 õmblust otsa ees ja 2 ülahuule all) - enne mida ma suutsin oma veriste sõrmedega eemaldada silmadest läätsed, mis läksid muidugi prügikasti (õnneks sain enne õmblust ka kaks tuimestavat süsti); ja skänneeriti pead (ei tea kahjuks masina nime, aga te olete seda kindlasti näinud haiglafilmides/-sarjades: patsient lükatakse sisse, valgus käib edasi-tagasi ja arvutiekraanil on kiht kihi haaval pildid peast).
Peale näo puhastamist selgus ka, et nägemine on korras - vasakusse silma oli minu laubahaavadest lihtsalt väga palju verd voolanud.
*Kogu ringkäigu ajal rääkis mulle kiirabionu (kes mu voodit sõidutas) kui õnnesärgis ma sündinud olen. Tol hetkel ei suutnud ma seda küll kuidagi tõsiselt võtta, kuid kui tagantjärgi vaadata, siis jah, mul läks õnneks. Nüüd ma tean, miks ma kunagi lotopiletitega võitnud pole (tasakaalu seadus.) *
Imestan kuidas nad kõige sellega hakkama said, sest ma vappusin ikka väga väga kõvasti. (ma usun, et isegi minu pildistamine tol hetkel nii, et pilt ei jääks hägune, oleks olnud kõrgem pilotaaž). Ju oli neil eelnevat kogemust.
Õhtu lõppes palatis (ja tol hetkel ei olnud mul õrna aimugi isegi mitte sellest, kus haiglas ma olin, rääkimata palatist). Paremasse kätte oli installeeritud tilguti ja vasakul olid küljes muud vidinad (mis siis arvatavasti kontrollisid pidevalt mu olekut). Hoolimata enne õmblust saadud tuimestusest, oli mul valus, aga see oli vist ka loomulik. Õnneks, tänu ka kahele tekile, mis ma peale sain, suutsin vaigistada külmakrambid.
Õed suhtlesid minuga, et teada kuidas ma ennast tunnen ja kas ma vajan midagi.
*Muuhulgas tutvustati ka vidinat, mille võiks siinkohas nimetada PissiPudeliks. Kuna lähipäevadel oli mul range voodirežiim, pidi ju olema vähemalt mingi võimalus loomulike vajaduste rahuldamiseks.*
Proovisin uinuda valudes, juhtmeid täis ja endiselt külma kannatades.
1.Päev (1. märts)
Huuled olid paistes ja meenutasid pigem kaht jalgpalli kui kehaosa. Nina oli paistes, õnneks polnud seal küll ühtegi murdu, kuid kogu nina sisemus oli paksult täis kuivanud verd. Näos hulgaliselt lahtisi haavu. Põlved olid kah valusad.
Tilguti võeti ära, kuna suutsin iseseisvalt (või noh - siiski iselamavalt) juua ja sedagi vaid kõrrega, kuid pidavat olema ikka parem kui tilguti.
Rääkida suutsin, kuid väidetavalt oli diktsiooni väga raske mõista. Pole ka ime - ma ei tundnud oma huuli, ega ka enamikke hambaid (mis õnneks küll kõik terveks jäid, kuid on osaliselt praeguseni tundlikud ja tuimad). Enamik päevast möödus magades ja juues. (Kui see lause oleks natuke teises kontekstis, mõistetaks seda vist hoopis teistmoodi.)
Mulle määrati antibiootikumiravi vajadusel lisanduvate valuvaigistitega.
Tunti muret ega ma topelt ei näe.
*Ääremärkus. PissiPudelit, hoolimata kergest teooriast, on praktikas väga raske kasutada. See on psühholoogiline iseenesega võitlemine. Kui on ikka lapsest saati sisendatud, et voodis olles ei pissita, siis on seda väga raske teha, olgu siis pudeliga või ilma. *
2.Päev
Suutsin juba süüa - küll ainult püreed (enamuses suppi) ja ka selleks protseduuriks oli mul pudipõll. Valu asendus suures osas sügelemisega - mis enamasti tähendab, et haavad paranevad.
Sain teada, et põlved olid mul terved st ei olnud luumurdu, mõlemad olid selleks ajaks ennast katnud paksu kärnakihiga.
Silmad hakkasid kinni paistetama, pisarakanalid olid pidevas töös (mitte valu pärast, vaid silmade kuivuse pärast) ja silmad olid väga valgustundlikud.
Sain rääkida ka ühe arstiga, kes tegi mulle enam-vähem selgeks, mis mul viga oli. Kirjeldus oli umbes selline: "Kas sa keedumuna oled söönud? Noh, sinu pea on hetkel nagu keedumuna, millele on lusikaga koks-koks tehtud." Ehk siis sain teada, et mu koljus on paras äblikuvõrk, mis koosneb murdudest.
Tunti muret ega ma topelt ei näe.
*Arst andis ka suurepärase mõtte ravida silmade paistetust kummelikompressiga, mis - otseloomulikult tänu Marju kaasabile, kuna ma ise nagu arvata võite ei omanud võimalust kompressi valmistamiseks - järgmisel päeval juba poole tunniga paranemisemärke tekitas. See töötas paremini kui oleks osanud arvata. Ja olgem ausad, kui sa lamad haiglas, siis ei mõtle sa enamasti rahvameditsiini peale. Seega suur tänu doktorihärrale.*
Öösel oli raskusi magamisega, nii valude kui ka suure ja suht valjuhäälse möllu tõttu. (Haigla siiski - kogu aeg toimus midagi).
*Ääremärkus. Kui inimene suudab süüa ainult püreed, siis tasub ka mõelda, mis maitsega püree võiks olla. Üldiselt suudan ma süüa pea kõike, kuid ka minul on omad piirid. No kui toiduks on heeringas kartulitega ja see on lastud sihukeseks kala järgi lõhnavaks ning ebamäärase maitsega kartulipudruks, siis minu arvates on see ikka jälk. *
3.Päev
Varahommik (esimene äratus oli kell 6.30, siis tehti protseduurid ja peale seda võis edasi magada) algas huumoriga. Nimelt jalutas üks õde tusasena kella seitsme paiku mööda ja pomises enda ette:"Mitte midagi pole teha, jube igav on, peaks vist ikka kellelegi purgeeni andma."
Peale naermist sai magada.
Tänu kirjale söögikarbil sain ma ka lõpuks teada kus ma olen. "Neurokirurgia Intensiivpalat" kõlas kahtlaselt halvaendelisena, kuid andis ka palju seletust. Näiteks tundus nüüd ka loogiline, miks mu palatikaaslased käitusid nii nagu nad käitusid - enamikel neist oli ajukahjustus või vähemalt põrutus. Selles seltskonnas nägin ma küll kõige võikam välja, kuid kuna terve mõistus oli säilinud, olin täitsa kirgas kriit karbis.
*Minu kõrvalvoodis näiteks oli üks härrasmees, kes muidu oli täitsa tore ja asjalik, kuid kui talle näidati pastakat ja küsiti "Mis see on?" ei osanud ta vastata. Lause peale "See on pastakas" kohmetus ta kohe "Jah, muidugi on see pastakas." Kuid jah, see härrasmees oli muidu täitsa tore - leidus tunduvalt hullemaid. Palati teises ääres oli mees, kes oli kaotanud lühimälu. Mõne aja tagant avastas ta jälle, et on võõras kohas ja tal on miskid juhtmed küljes ning hakkas märatsema. Et see ei korduks, seoti ta lõpuks osaliselt kinni. Märatsemist enam ei olnud, kuid vähemalt 50 korda ööpäeva jooksul võis kuulda, kuidas ta karjus, et keegi talle kääre või nuga tooks, et ta ennast lahti saaks lõigata. Keeruline juhtum, mis oli tihti süüdi ka selles, et öösel korralikult magada ei saanud.*
Sain lõpuks ennast ka natukene pesta - esimest korda - ja tegin ka esimesed sammud (WC suunas otseloomulikult).
Tunti muret ega ma topelt ei näe.
*** Rääkides hommikusest huumorist tekkis probleem, kuidas kirjutada sõna "purgeen". No tõesti, proovige ise leida, kuidas oleks õige: kas burgeen või purgeen. Ei leidu seda sõna ÕS'is ega kuskil, sest tegemist suupärase väljendiga, mitte tegeliku ravimi nimega. Ka google otsingud ei aidanud. Suured otsingud (milles lõi kaasa ka Merje, kes on teadupärast ühe ajakirja keeletoimetaja) viisid lõpuks leiuni: purga.tiiv <20: -tiivi, -.tiivi> farma lahtisti. Sellest leiust inspireerituna otsustasine et P sõna alguses võiks ikka olla õigem. ***
4. Päev
Olukord paranes silmnähtavalt. Sain isegi juba natuke lugeda (silmad pidasid vastu) ja vajadusel suutsin ise WC vahet käia (tibusammudega, aga siiski). Samuti ei koosnenud mu toit enam vaid püreest, pehmemaid tahkeid asju (nagu näiteks banaanid) suutsin täiesti edukalt konsumeerida.
Hommikul käis palatis hunnik arste, kellest enamus olid soliidses vanuses härrased, ringkäigul. Neile räägiti kõikide patsientide haiguslugu ja hetkeolukorrast. Minu juurde jõudes nõustusid nad nagu üks mees, et vot see on alles õige trauma ja et kunagi nägid ikka kõik traumad sellised välja. (Tuletame meelde - enamus mu palatikaaslasi olid ajutraumaga, aga nägid head välja. Minu puhul oli olukord vastupidi. Kuigi jah, palatis olin ma arstide kartusest, et äkki tekib ajutrauma.)
Tunti muret ega ma topelt ei näe.
5.Päev
Mind viidi ümber tavapalatisse - ju polnud olukord enam nii ohtlik. Koos palatiga vahetus ka voodi - enam ei saanud ma juhtpuldiga seljatuge üles ja alla sõidutada, niuts.
Olgugi, et väljanägemiselt olin veel päris kole, oli enesetunne hea. Ja tekkis ka suur igatsus pesemise järele: haiglasse saabumisest saati olid mul seljas samad riided (sokipaar ja aluspüksid) ning kordagi polnud ma saanud end korralikult pesta.
Juuksed oma mustuse ja sasipundardega meenutasid loomulikke rastasid.
Sain vähemalt juba korralikult lugeda.
Sain ka endale lõpuks raviarsti.
Tunti muret ega ma topelt ei näe.
6.Päev
Vot nüüd läks juba tõsiselt igavaks - kaua sa vaene hing ikka loed ja muusikat kuulad kui enesetunne on hea. Tahtsin midagi teha ja olgugi, et valusid veel esines, oli üldine olukord väga hea (millegipärast tuli see arstidele üllatusena).
Samas olid sellel päeval omad plussid.
*Ma pesin hambaid esimest korda haiglas oldud aja jooksul. Olgugi, et see protsess oli keeruline ja hambad veel valusad, tundsin ma ennast peale hambapesu kui uuesti sündinuna.
* Mu loomingulisus ei olnud just lennukas, kuid suutsin kritseldada endast esimese autoportree, mis oli isegi minu moodi:
Vähemalt tol hetkel oleksin ma olnud selle pildi järgi tuvastatav.
Enda arstiga rääkides jõudsime järeldusele, et mu olukord on piisavalt hea, et saata mind kodusele ravile kas reedel (ehk tol hetkel homme) või järgmise nädala alguses.
Samuti asendati mu püreetoit tavalisega - kuigi selle normaalselt söömine oli veel kergelt raskendatud. Kahjuks olin ma näinud öö läbi unes lihapirukaid - reaalsuses polnud ma veel võimeline neid sööma. Niuts.
Tunti muret ega ma topelt ei näe.
7.Päev
Hommikul oli arstiga arutelu ja jõudsime järeldusele, et aitab küll - samal õhtul lasti mind koju. Otseloomulikult kallasin arsti üle hunniku küsimustega, et mida ma võin teha ja mida mitte. Suured tänud arstitädile, kes oli nii vastutulelik ja ka kõik vastata suutis ning mu palve peale isegi pildi minu peas toimuvast tõi:
See on siis minu pea läbilõige. Silmakoopad, nina, särki värki - saate aru küll kui natuke kauem pilku peal hoiate. See must laik vasaku silmakoopa taga on õhk. Jah, teil on õigus, see ei peaks mitte seal olema, aga kuna mu peas jooksevad murrud nagu ämblikuvõrk, siis kuskilt murru vahelt imendus sinna natuke. Aga mida see siis täpselt tähendab? Tegelikult ei ole see miskit hullu ning peaks aja möödudes ise kaduma ja umbes aastaga peaks ka mu kolju täielikult ära paranema, aga ... (jah, alati on aga) on omad ohud.
Näiteks, kui ma peaksin praegu saama nohu, võib see sinna õhuruumi edasi kanduda ja edasi nakatada terve aju. Musti võimalusi on mitmeid, kuid õnneks pole nende tõenäosus väga suur.
Kõlab võikalt igatahes.
* Oma allergiate ja koormusastmaga olen ma juba lapsepõlvest saati harjunud mõttega, et pisikene asi võib haiglasse viia (kuigi, praeguseni pole seda veel juhtunud), seega ega ma liialt palju ei muretse. Kumb on tähtsam - kas elamine hetkel või muretsemine tuleviku võimalikkuse pärast? Pigem rohkem elu ja vähem muretsemist kui rohkem muretsemist ja vähem elu. Keeruline mõte aga loodan, et saate aru.*
Nüüd olen ma siis kodus ja väidetavalt näen juba päris kobe välja. Muidugi silmade alt võtab paranemine veel aega, aga enam ei näe ma välja nagu oleksin üle elanud suuremat sorti õnnetuse - pigem jääb mulje nagu oleksin kusagil pubis silmad siniseks saanud. Kärnad on veel vaid paremal jalal ja otsaette valmivad uhked armid. Füüsiline ja vaimne pingutus on lähiajal veel mittesoovitatav ja otseloomulikult võib lähinädalateks töö tegemise ära unustada.
Kuid.... tegelikult saan ma juba teha kõike mida ka muidu (jah, võibolla mitte nii edukalt, väsin kiiremini ja pean piiri pidama, aga siiski) Peavalusid on natuke, silmad ei kannata veel eriti arvutit ega muud ekraani ja mõned põrutada saanud kohad tuletavad ennast ikka teinekord valuga meelde.
Aga muidu vinks vonks
Kaubandusliku väljanägemise taastumine võib eelduste kohaselt võtta veel kuu (kuni kaks), aga kui teil nohu pole võite vaatama tulla.
Mis? Kus? Mida?
*Järgnev jutt on 100% päris elu (In Real Life). Kui paari detailiga on eksitud, siis mitte tahtlikult, vaid pigem halva mälu pärast. Illustreerivad pildid on tehtud mu ustava mobiili "Ubinaga" - seepärast pole ka kvaliteet väga hea.*
Olime just Kaarli kiriku taga teise ülekäigujupi peal (no tete küll, seal tee keskel on suurem roheline saar-park), liikudes Tõnismäe poole (endise pronkssõduri asukoha poole) kui tuli üks auto. Auto peatus ülekäiguraja juures ja andis meile teed, aga esimese auto tagant tuli suure hooga teine - samas sõidureas esimesega - ja tegi möödasõidu (btw see oli minu mäletamist mööda taxo, firmat siiski siinkohas ei nimetaks kuna poleks ju õige ühe juhi tegude järgi tervet firmat maha kanda). Marju oli piisavalt õnnelik, et eest ära hüpata, aga piisavalt õnnetu et näha kuidas auto mind lennutas. Kujutage nüüd ette olukorda, kus teie kallimale sõidetakse autoga otsa ja te ise olete vähem kui meetri kaugusel - võehh, isegi mina ei suuda seda.
* Kui tahate teada mis tunne on, kui auto teile otsa sõidab, siis ma ei oska seda kirjeldada. Sellised hetked ei ole teadvustatud. Ei, mul ei läinud pilt eest ära, vaid ma nägin hoopis midagi muud: seda kuidas terve mu elu kiirelt kaader kaadri haaval silme eest läbi jookseb nagu halvasti tehtud multifilm, mida ei suuda peatada. Ja ma ei näinud seda "multikat" esimest korda. Aastaid tagasi ühe talve lõpupoole kui olin veel Pärnu pungielement, vajusin ma läbi jää kui läksin üle jõe linna. Ma ei suuda praeguseni öelda, kuidas ma jõudsin vastaskaldale. Ma ujusin pool jõelaiust läbi külma vee ja jää, endal seljas nahktagi, jalas kirsad ja kaelas lehmakett ja uskuge mind - ma olen väga halb ujuja. Kuid tol hetkel ei juhi enam sina oma keha, vaid keha töötab automaatselt. *
Auto õnneks siiski peatus ja mingil kummalisel põhjusel (automaatsed refleksid ja mõtted - ratsionaalne arutelu ei tööta sel ajal) tundsin ma, et kohe kindlasti ei taha ma jääda lamama keset sõiduteed: vedasin ennast üle tee suure puu juurde, kükitasin puule najatudes ja .... valutasin ...... ja veritsesin. Ma ei saanud aru kust tuli see tohutu verekogus, mis voolas (jah voolas, mitte ei tilkunud) mu teksapükste põlvedele: näost?, ninast? ... aga täpsemalt? .... ja ma ei näinud oma vasaku silmaga.
*Mitte, et see siinkohas väga tähtsust omaks, aga kurja! ma rikkusid oma parimad teksad selle tohutu verega ära*
Kuulsin, kuidas Marju helistas kiirabisse ja paar mööda jalutanud inimest (kes ka seda kõike pealt nägid) rääkisid minuga midagi. (Sry detailidega on siinkohas kehvasti, antud olukorras on fookus natuke teises kohas). Politsei saabus enne kiirabi.
*Nagu Marju mulle hiljem rääkis, oli tal politseiga huvitav vestlus:
Politseinik: Kas te kiirabi kutsusite?
Marju: Jah
Politseinik: Aga politsei?
...... ee, et mismõttes?*
Mind aidati kiirabiautosse (väidetavalt uitas õnnetuse põhjustanud autojuht murelikult kiirabiauto läheduses) ja sõidul haigla poole prooviti teha niipalju kui võimalik: kontrolliti silmareflekse, puhastati nägu, uuriti kust valutab, vaadati põlvi.... ehk kõike, mis tundus loogiline, vajalik ja kiirelt teostatav. Samuti asetati mulle silmadele tuimestav lapike (miski vahend pidi läbi silmade kiirelt sisse imenduma ja tuimestama). Olin endiselt paanikas oma vasaku silma pärast. Valu ma väga (!) ei tundnud (see jõudis korralikult alles hiljem kohale), aga silmad tegid mulle suurt muret. Olin tol õhtul väljas läätsedega, mistõttu käis mul peast läbi väga mitu põhjust, miks ma ühe silmaga ei näe.
*Tagantjärgi mõeldes oli ehk isegi õnn, et mul olid läätsed: purunenud prilliklaasid võinuks teha näos ja nägemisvõimes suuremat kahju.*
Jõudsime haiglasse ja kuna mu põlved nägid ikka väga sodid välja, sõidutati mind voodiga. (no teate küll, need sihukesed ratastega voodid). Selleks ajaks vappusin juba üle keha. Kas oli see suurest verekaotusest või shokist, aga mul oli külm. Tõsiselt külm. Mul pole elu sees kunagi nii külm olnud. Ja sellest külmast ma ei värisenud, vaid vappusin (kõrvalt võinuks see välja näha nagu lõputu krambihoog). Asjaolu, et mult eemaldati kõik riided peale aluspükste ja sokkide ei teinud kah just olukorda soojemaks (kuigi mulle anti ajutiselt ka üks teki moodi asjandus). Mind sõidutati mööda haiglat ringi, ruumist ruumi, laoborist laborisse - enamiku sõidust hoidsin silmi kinni kuna kiirelt möödavilksatavad laetuled ajasid iiveldama. Ma ei mäleta täpselt mis järjekorras kõik toimus, kuid ma tean mida minuga tehti: röntgen põlvedest ja rindkerest; õmmeldi nägu (3 õmblust otsa ees ja 2 ülahuule all) - enne mida ma suutsin oma veriste sõrmedega eemaldada silmadest läätsed, mis läksid muidugi prügikasti (õnneks sain enne õmblust ka kaks tuimestavat süsti); ja skänneeriti pead (ei tea kahjuks masina nime, aga te olete seda kindlasti näinud haiglafilmides/-sarjades: patsient lükatakse sisse, valgus käib edasi-tagasi ja arvutiekraanil on kiht kihi haaval pildid peast).
Peale näo puhastamist selgus ka, et nägemine on korras - vasakusse silma oli minu laubahaavadest lihtsalt väga palju verd voolanud.
*Kogu ringkäigu ajal rääkis mulle kiirabionu (kes mu voodit sõidutas) kui õnnesärgis ma sündinud olen. Tol hetkel ei suutnud ma seda küll kuidagi tõsiselt võtta, kuid kui tagantjärgi vaadata, siis jah, mul läks õnneks. Nüüd ma tean, miks ma kunagi lotopiletitega võitnud pole (tasakaalu seadus.) *
Imestan kuidas nad kõige sellega hakkama said, sest ma vappusin ikka väga väga kõvasti. (ma usun, et isegi minu pildistamine tol hetkel nii, et pilt ei jääks hägune, oleks olnud kõrgem pilotaaž). Ju oli neil eelnevat kogemust.
Õhtu lõppes palatis (ja tol hetkel ei olnud mul õrna aimugi isegi mitte sellest, kus haiglas ma olin, rääkimata palatist). Paremasse kätte oli installeeritud tilguti ja vasakul olid küljes muud vidinad (mis siis arvatavasti kontrollisid pidevalt mu olekut). Hoolimata enne õmblust saadud tuimestusest, oli mul valus, aga see oli vist ka loomulik. Õnneks, tänu ka kahele tekile, mis ma peale sain, suutsin vaigistada külmakrambid.
Õed suhtlesid minuga, et teada kuidas ma ennast tunnen ja kas ma vajan midagi.
*Muuhulgas tutvustati ka vidinat, mille võiks siinkohas nimetada PissiPudeliks. Kuna lähipäevadel oli mul range voodirežiim, pidi ju olema vähemalt mingi võimalus loomulike vajaduste rahuldamiseks.*
Proovisin uinuda valudes, juhtmeid täis ja endiselt külma kannatades.
1.Päev (1. märts)
Huuled olid paistes ja meenutasid pigem kaht jalgpalli kui kehaosa. Nina oli paistes, õnneks polnud seal küll ühtegi murdu, kuid kogu nina sisemus oli paksult täis kuivanud verd. Näos hulgaliselt lahtisi haavu. Põlved olid kah valusad.
Tilguti võeti ära, kuna suutsin iseseisvalt (või noh - siiski iselamavalt) juua ja sedagi vaid kõrrega, kuid pidavat olema ikka parem kui tilguti.
Rääkida suutsin, kuid väidetavalt oli diktsiooni väga raske mõista. Pole ka ime - ma ei tundnud oma huuli, ega ka enamikke hambaid (mis õnneks küll kõik terveks jäid, kuid on osaliselt praeguseni tundlikud ja tuimad). Enamik päevast möödus magades ja juues. (Kui see lause oleks natuke teises kontekstis, mõistetaks seda vist hoopis teistmoodi.)
Mulle määrati antibiootikumiravi vajadusel lisanduvate valuvaigistitega.
Tunti muret ega ma topelt ei näe.
*Ääremärkus. PissiPudelit, hoolimata kergest teooriast, on praktikas väga raske kasutada. See on psühholoogiline iseenesega võitlemine. Kui on ikka lapsest saati sisendatud, et voodis olles ei pissita, siis on seda väga raske teha, olgu siis pudeliga või ilma. *
2.Päev
Suutsin juba süüa - küll ainult püreed (enamuses suppi) ja ka selleks protseduuriks oli mul pudipõll. Valu asendus suures osas sügelemisega - mis enamasti tähendab, et haavad paranevad.
Sain teada, et põlved olid mul terved st ei olnud luumurdu, mõlemad olid selleks ajaks ennast katnud paksu kärnakihiga.
Silmad hakkasid kinni paistetama, pisarakanalid olid pidevas töös (mitte valu pärast, vaid silmade kuivuse pärast) ja silmad olid väga valgustundlikud.
Sain rääkida ka ühe arstiga, kes tegi mulle enam-vähem selgeks, mis mul viga oli. Kirjeldus oli umbes selline: "Kas sa keedumuna oled söönud? Noh, sinu pea on hetkel nagu keedumuna, millele on lusikaga koks-koks tehtud." Ehk siis sain teada, et mu koljus on paras äblikuvõrk, mis koosneb murdudest.
Tunti muret ega ma topelt ei näe.
*Arst andis ka suurepärase mõtte ravida silmade paistetust kummelikompressiga, mis - otseloomulikult tänu Marju kaasabile, kuna ma ise nagu arvata võite ei omanud võimalust kompressi valmistamiseks - järgmisel päeval juba poole tunniga paranemisemärke tekitas. See töötas paremini kui oleks osanud arvata. Ja olgem ausad, kui sa lamad haiglas, siis ei mõtle sa enamasti rahvameditsiini peale. Seega suur tänu doktorihärrale.*
Öösel oli raskusi magamisega, nii valude kui ka suure ja suht valjuhäälse möllu tõttu. (Haigla siiski - kogu aeg toimus midagi).
*Ääremärkus. Kui inimene suudab süüa ainult püreed, siis tasub ka mõelda, mis maitsega püree võiks olla. Üldiselt suudan ma süüa pea kõike, kuid ka minul on omad piirid. No kui toiduks on heeringas kartulitega ja see on lastud sihukeseks kala järgi lõhnavaks ning ebamäärase maitsega kartulipudruks, siis minu arvates on see ikka jälk. *
3.Päev
Varahommik (esimene äratus oli kell 6.30, siis tehti protseduurid ja peale seda võis edasi magada) algas huumoriga. Nimelt jalutas üks õde tusasena kella seitsme paiku mööda ja pomises enda ette:"Mitte midagi pole teha, jube igav on, peaks vist ikka kellelegi purgeeni andma."
Peale naermist sai magada.
Tänu kirjale söögikarbil sain ma ka lõpuks teada kus ma olen. "Neurokirurgia Intensiivpalat" kõlas kahtlaselt halvaendelisena, kuid andis ka palju seletust. Näiteks tundus nüüd ka loogiline, miks mu palatikaaslased käitusid nii nagu nad käitusid - enamikel neist oli ajukahjustus või vähemalt põrutus. Selles seltskonnas nägin ma küll kõige võikam välja, kuid kuna terve mõistus oli säilinud, olin täitsa kirgas kriit karbis.
*Minu kõrvalvoodis näiteks oli üks härrasmees, kes muidu oli täitsa tore ja asjalik, kuid kui talle näidati pastakat ja küsiti "Mis see on?" ei osanud ta vastata. Lause peale "See on pastakas" kohmetus ta kohe "Jah, muidugi on see pastakas." Kuid jah, see härrasmees oli muidu täitsa tore - leidus tunduvalt hullemaid. Palati teises ääres oli mees, kes oli kaotanud lühimälu. Mõne aja tagant avastas ta jälle, et on võõras kohas ja tal on miskid juhtmed küljes ning hakkas märatsema. Et see ei korduks, seoti ta lõpuks osaliselt kinni. Märatsemist enam ei olnud, kuid vähemalt 50 korda ööpäeva jooksul võis kuulda, kuidas ta karjus, et keegi talle kääre või nuga tooks, et ta ennast lahti saaks lõigata. Keeruline juhtum, mis oli tihti süüdi ka selles, et öösel korralikult magada ei saanud.*
Sain lõpuks ennast ka natukene pesta - esimest korda - ja tegin ka esimesed sammud (WC suunas otseloomulikult).
Tunti muret ega ma topelt ei näe.
*** Rääkides hommikusest huumorist tekkis probleem, kuidas kirjutada sõna "purgeen". No tõesti, proovige ise leida, kuidas oleks õige: kas burgeen või purgeen. Ei leidu seda sõna ÕS'is ega kuskil, sest tegemist suupärase väljendiga, mitte tegeliku ravimi nimega. Ka google otsingud ei aidanud. Suured otsingud (milles lõi kaasa ka Merje, kes on teadupärast ühe ajakirja keeletoimetaja) viisid lõpuks leiuni: purga.tiiv <20: -tiivi, -.tiivi> farma lahtisti. Sellest leiust inspireerituna otsustasine et P sõna alguses võiks ikka olla õigem. ***
4. Päev
Olukord paranes silmnähtavalt. Sain isegi juba natuke lugeda (silmad pidasid vastu) ja vajadusel suutsin ise WC vahet käia (tibusammudega, aga siiski). Samuti ei koosnenud mu toit enam vaid püreest, pehmemaid tahkeid asju (nagu näiteks banaanid) suutsin täiesti edukalt konsumeerida.
Hommikul käis palatis hunnik arste, kellest enamus olid soliidses vanuses härrased, ringkäigul. Neile räägiti kõikide patsientide haiguslugu ja hetkeolukorrast. Minu juurde jõudes nõustusid nad nagu üks mees, et vot see on alles õige trauma ja et kunagi nägid ikka kõik traumad sellised välja. (Tuletame meelde - enamus mu palatikaaslasi olid ajutraumaga, aga nägid head välja. Minu puhul oli olukord vastupidi. Kuigi jah, palatis olin ma arstide kartusest, et äkki tekib ajutrauma.)
Tunti muret ega ma topelt ei näe.
5.Päev
Mind viidi ümber tavapalatisse - ju polnud olukord enam nii ohtlik. Koos palatiga vahetus ka voodi - enam ei saanud ma juhtpuldiga seljatuge üles ja alla sõidutada, niuts.
Olgugi, et väljanägemiselt olin veel päris kole, oli enesetunne hea. Ja tekkis ka suur igatsus pesemise järele: haiglasse saabumisest saati olid mul seljas samad riided (sokipaar ja aluspüksid) ning kordagi polnud ma saanud end korralikult pesta.
Juuksed oma mustuse ja sasipundardega meenutasid loomulikke rastasid.
Sain vähemalt juba korralikult lugeda.
Sain ka endale lõpuks raviarsti.
Tunti muret ega ma topelt ei näe.
6.Päev
Vot nüüd läks juba tõsiselt igavaks - kaua sa vaene hing ikka loed ja muusikat kuulad kui enesetunne on hea. Tahtsin midagi teha ja olgugi, et valusid veel esines, oli üldine olukord väga hea (millegipärast tuli see arstidele üllatusena).
Samas olid sellel päeval omad plussid.
*Ma pesin hambaid esimest korda haiglas oldud aja jooksul. Olgugi, et see protsess oli keeruline ja hambad veel valusad, tundsin ma ennast peale hambapesu kui uuesti sündinuna.
* Mu loomingulisus ei olnud just lennukas, kuid suutsin kritseldada endast esimese autoportree, mis oli isegi minu moodi:
Vähemalt tol hetkel oleksin ma olnud selle pildi järgi tuvastatav.
Enda arstiga rääkides jõudsime järeldusele, et mu olukord on piisavalt hea, et saata mind kodusele ravile kas reedel (ehk tol hetkel homme) või järgmise nädala alguses.
Samuti asendati mu püreetoit tavalisega - kuigi selle normaalselt söömine oli veel kergelt raskendatud. Kahjuks olin ma näinud öö läbi unes lihapirukaid - reaalsuses polnud ma veel võimeline neid sööma. Niuts.
Tunti muret ega ma topelt ei näe.
7.Päev
Hommikul oli arstiga arutelu ja jõudsime järeldusele, et aitab küll - samal õhtul lasti mind koju. Otseloomulikult kallasin arsti üle hunniku küsimustega, et mida ma võin teha ja mida mitte. Suured tänud arstitädile, kes oli nii vastutulelik ja ka kõik vastata suutis ning mu palve peale isegi pildi minu peas toimuvast tõi:
See on siis minu pea läbilõige. Silmakoopad, nina, särki värki - saate aru küll kui natuke kauem pilku peal hoiate. See must laik vasaku silmakoopa taga on õhk. Jah, teil on õigus, see ei peaks mitte seal olema, aga kuna mu peas jooksevad murrud nagu ämblikuvõrk, siis kuskilt murru vahelt imendus sinna natuke. Aga mida see siis täpselt tähendab? Tegelikult ei ole see miskit hullu ning peaks aja möödudes ise kaduma ja umbes aastaga peaks ka mu kolju täielikult ära paranema, aga ... (jah, alati on aga) on omad ohud.
Näiteks, kui ma peaksin praegu saama nohu, võib see sinna õhuruumi edasi kanduda ja edasi nakatada terve aju. Musti võimalusi on mitmeid, kuid õnneks pole nende tõenäosus väga suur.
Kõlab võikalt igatahes.
* Oma allergiate ja koormusastmaga olen ma juba lapsepõlvest saati harjunud mõttega, et pisikene asi võib haiglasse viia (kuigi, praeguseni pole seda veel juhtunud), seega ega ma liialt palju ei muretse. Kumb on tähtsam - kas elamine hetkel või muretsemine tuleviku võimalikkuse pärast? Pigem rohkem elu ja vähem muretsemist kui rohkem muretsemist ja vähem elu. Keeruline mõte aga loodan, et saate aru.*
Nüüd olen ma siis kodus ja väidetavalt näen juba päris kobe välja. Muidugi silmade alt võtab paranemine veel aega, aga enam ei näe ma välja nagu oleksin üle elanud suuremat sorti õnnetuse - pigem jääb mulje nagu oleksin kusagil pubis silmad siniseks saanud. Kärnad on veel vaid paremal jalal ja otsaette valmivad uhked armid. Füüsiline ja vaimne pingutus on lähiajal veel mittesoovitatav ja otseloomulikult võib lähinädalateks töö tegemise ära unustada.
Kuid.... tegelikult saan ma juba teha kõike mida ka muidu (jah, võibolla mitte nii edukalt, väsin kiiremini ja pean piiri pidama, aga siiski) Peavalusid on natuke, silmad ei kannata veel eriti arvutit ega muud ekraani ja mõned põrutada saanud kohad tuletavad ennast ikka teinekord valuga meelde.
Aga muidu vinks vonks
Kaubandusliku väljanägemise taastumine võib eelduste kohaselt võtta veel kuu (kuni kaks), aga kui teil nohu pole võite vaatama tulla.
Subscribe to:
Posts (Atom)