Teinekord on tunne, et mõtted liiguvad kiiremini kui huuled selle välja suudavad hääldada. Või on mõtteid nii palju, et ei suuda neid kuidagi lausetesse siduda nii, et välja tuleb vaid sisutu kokutamine.
Mõni aeg tagasi oli jutuajamine ühe sõbraga ühel suhteliselt diskreetsel teemal ( no inimsuhted, kes neist ikka aru saab) ja muidugi oli mul mõtteid liiga palju. Välja tuligi olukord, kus selle asemel et ilusaid seotud lauseid tekitada, tulid välja hoopis üksikud hm prinsiiplaused, millel täielikult puudus omavaheline side. Nõnda ma siis üritasin oma arvamust avaldada, jälgides vestluskaaslase segaduses näoilmeid ja oma järelmõtet "oot ja kuidas see asjaga seotud on"
Ohjah, elu oleks teinekord ikka tunduvalt lihtsam kui me ei mõtleks nii palju.
Aga siis oleks kindlasti igavam kah :P
Igal juhul leidub inimesi kes oma mõtlemisega suudavad (oma ja vahel ka teiste) elu ikka jube huvitavaks (loe:keeruliseks) teha. Täiskasvanud ja jube asjalikud inemesed, kellel lihtsalt teinekord lööb miski teismelisekriis välja. Küsimus jääb sinna, et kumba rohkem on, kas normaalsust või nõmetsemist. Kui esimene kaalub teise üle siis saab ka hakkama (vahel mööndustega, aga siiski) aga muul juhul:"sau sau"
Ja kõige lõpux
Luv on see kui kaks inimest suudavad lihtsalt nautida üksteise lähedust. Vaikuses imetlededa üksteise olemasolu ja ilu, ilma midagi ütlemata. Lihtsalt olla kahekesi, ilma otsimata põhjust või tagajärge. Ilma isegi midagi tegemata ja mõtlemata sellele kuidas aeg raisku läheb. Ilma muretsemata tuleviku või möödunud pärast vaid lihtsalt nautida seda ühte hetke. Nautida hetke ja naeratust.
Lihtsalt mõtteid
No comments:
Post a Comment
kriba kriba