Teinekord on tunne, et mõtted liiguvad kiiremini kui huuled selle välja suudavad hääldada. Või on mõtteid nii palju, et ei suuda neid kuidagi lausetesse siduda nii, et välja tuleb vaid sisutu kokutamine.
Mõni aeg tagasi oli jutuajamine ühe sõbraga ühel suhteliselt diskreetsel teemal ( no inimsuhted, kes neist ikka aru saab) ja muidugi oli mul mõtteid liiga palju. Välja tuligi olukord, kus selle asemel et ilusaid seotud lauseid tekitada, tulid välja hoopis üksikud hm prinsiiplaused, millel täielikult puudus omavaheline side. Nõnda ma siis üritasin oma arvamust avaldada, jälgides vestluskaaslase segaduses näoilmeid ja oma järelmõtet "oot ja kuidas see asjaga seotud on"
Ohjah, elu oleks teinekord ikka tunduvalt lihtsam kui me ei mõtleks nii palju.
Aga siis oleks kindlasti igavam kah :P
Igal juhul leidub inimesi kes oma mõtlemisega suudavad (oma ja vahel ka teiste) elu ikka jube huvitavaks (loe:keeruliseks) teha. Täiskasvanud ja jube asjalikud inemesed, kellel lihtsalt teinekord lööb miski teismelisekriis välja. Küsimus jääb sinna, et kumba rohkem on, kas normaalsust või nõmetsemist. Kui esimene kaalub teise üle siis saab ka hakkama (vahel mööndustega, aga siiski) aga muul juhul:"sau sau"
Ja kõige lõpux
Luv on see kui kaks inimest suudavad lihtsalt nautida üksteise lähedust. Vaikuses imetlededa üksteise olemasolu ja ilu, ilma midagi ütlemata. Lihtsalt olla kahekesi, ilma otsimata põhjust või tagajärge. Ilma isegi midagi tegemata ja mõtlemata sellele kuidas aeg raisku läheb. Ilma muretsemata tuleviku või möödunud pärast vaid lihtsalt nautida seda ühte hetke. Nautida hetke ja naeratust.
Lihtsalt mõtteid
Õhtune plugin
Küll oleks tore kui õhtul enne magama jäämist saaks lihtsalt öökapi pealt juhtme võtta ja kusagile kõrva taha sutsata, nii et kõik hääd mõtted kohe otse peast kusagile arvutisse talletuvad. Teadupärast tulevad õhtuti just need kõige paremad ok magusamad mõtted.
Seekord siis eneseleidmise/kaotamise ja kultuuri teemadel. Sai ostetud Septembri kuu Muusa ning õhtu jooksul ka enamuses läbi loetud. Tekitas palju mõtlemisainet. Paljud seal tõstetatud teesid/põhimõtted olid mulle kunagi omased aga enam mitte. Mix? kas olen ma tõesti voolanud piisaks tarbijaühiskonna (see on üks uur paha konn, ma ütleksin) tiiki.
Kas ,ma olen viimaste aastatega Tallinnas tõesti nii palju muutunud, et unustanud iseenda? Olen lihtsalt ehk muutunud mugavaks ja peale tööpäeva eelistanud lihtsamat telekat kui et raamatut lugeda (millest teine versioon kurnab silmi siiski vähem, mõeldes mu 8h tööpäevadele arvuti taga) Jah, kättevõtmise asi.
Tekitab kõheda tunde - mõte, et oled vaid kest.
Samuti olen mõelnud kirjandusliku loome psühholoogilistest jaburustest, mis mu peas tekivad. Näiteks kui olen kirjutanud mõne luuletuse või jutu (mille sisu ja tegevus pole mitte kunagi 1:1 päriselule) siis tunnen ma ennast kuidagi imelikult kui keegi seda positiivselt hindab. Endal tekib täpselt selline tunne et kuulge, ma ju ei teinud midagi: lihtsalt püstitasin tseeni, emotsiooni, süzee ..... aga teglikult ei juhtunud ju midagi. "Inimesed, see mida te hindate on tühjus" hüüab miski sisemast.
Ehk on see vaid mu loomingulisus, mis ootab et kunagi kirjutatud ka reaalelus rakendust leiab, kasvõi teatrilaval või filmis (piisab aga ka luuleõhtutest).
Und ubinale ja teistele ning häid õhtuseid mõtteid.
Seekord siis eneseleidmise/kaotamise ja kultuuri teemadel. Sai ostetud Septembri kuu Muusa ning õhtu jooksul ka enamuses läbi loetud. Tekitas palju mõtlemisainet. Paljud seal tõstetatud teesid/põhimõtted olid mulle kunagi omased aga enam mitte. Mix? kas olen ma tõesti voolanud piisaks tarbijaühiskonna (see on üks uur paha konn, ma ütleksin) tiiki.
Kas ,ma olen viimaste aastatega Tallinnas tõesti nii palju muutunud, et unustanud iseenda? Olen lihtsalt ehk muutunud mugavaks ja peale tööpäeva eelistanud lihtsamat telekat kui et raamatut lugeda (millest teine versioon kurnab silmi siiski vähem, mõeldes mu 8h tööpäevadele arvuti taga) Jah, kättevõtmise asi.
Tekitab kõheda tunde - mõte, et oled vaid kest.
Samuti olen mõelnud kirjandusliku loome psühholoogilistest jaburustest, mis mu peas tekivad. Näiteks kui olen kirjutanud mõne luuletuse või jutu (mille sisu ja tegevus pole mitte kunagi 1:1 päriselule) siis tunnen ma ennast kuidagi imelikult kui keegi seda positiivselt hindab. Endal tekib täpselt selline tunne et kuulge, ma ju ei teinud midagi: lihtsalt püstitasin tseeni, emotsiooni, süzee ..... aga teglikult ei juhtunud ju midagi. "Inimesed, see mida te hindate on tühjus" hüüab miski sisemast.
Ehk on see vaid mu loomingulisus, mis ootab et kunagi kirjutatud ka reaalelus rakendust leiab, kasvõi teatrilaval või filmis (piisab aga ka luuleõhtutest).
Und ubinale ja teistele ning häid õhtuseid mõtteid.
köhh köhh
Nonii, sügis on kindlalt kohal: kask meie koduaias on kollane, poognas käib elu ja ma olen jälle haigeks jäänud. Kurk on valus ja kael on turses (heh, olekski vist parim aeg suitsetamisest loobuda) ning parimaks sõbraks kuum piparmünditee sidruni ja meega.
Õnneks või kahjuks on mul täna ka töövaba päev nii, et saab rahulikult põdeda.
Täna juhtus ajalugu. Esimest korda minu kirjutamise-ajaloo käigus jõudis mu riimluule poognas esikümneparemikku (heh ja hommikul oli seal veel keskmise hindega 5 :P ) Samuti on mind ööpäeva jooksul 3 inimest lemmikuks (mitte lemmikloomaks ;) ) lisanud.
Kui aus olla siis ma olen endiselt hämmingus. Kunagi kui sai just kribama hakatud oli küll mõte, et jube kipa oleks kui kunagi jõuaks ka parimate teoste sekka. .... oli selline la la la mõte, mille teostusse polnud endalgi usku.
Tol ajal figureeris seal ka inimesi, kes koguni luulekogumiku välja on andnud. Njah kas on asi selles et need figuurid pole ammu midagi kribanud ja konkurents on väikseks jäänud või olen ma tõesti loomingulist arengut harrastanud, kipa igatahes :)
Ka ubin arvab nii.
Sügist
Õnneks või kahjuks on mul täna ka töövaba päev nii, et saab rahulikult põdeda.
Täna juhtus ajalugu. Esimest korda minu kirjutamise-ajaloo käigus jõudis mu riimluule poognas esikümneparemikku (heh ja hommikul oli seal veel keskmise hindega 5 :P ) Samuti on mind ööpäeva jooksul 3 inimest lemmikuks (mitte lemmikloomaks ;) ) lisanud.
Kui aus olla siis ma olen endiselt hämmingus. Kunagi kui sai just kribama hakatud oli küll mõte, et jube kipa oleks kui kunagi jõuaks ka parimate teoste sekka. .... oli selline la la la mõte, mille teostusse polnud endalgi usku.
Tol ajal figureeris seal ka inimesi, kes koguni luulekogumiku välja on andnud. Njah kas on asi selles et need figuurid pole ammu midagi kribanud ja konkurents on väikseks jäänud või olen ma tõesti loomingulist arengut harrastanud, kipa igatahes :)
Ka ubin arvab nii.
Sügist
Subscribe to:
Posts (Atom)