Aasta liigub oma vankumatul sammul lõpu poole ning on paras aeg tagasi vaadata. Üsna kummaline aasta on olnud, täis tarmukaid tõuse ja madalaid mõõnasid. Aga võtame siis sabast kinni ja vaatame sellele loomale otsa.
Kirjutamine
Selle aasta võib isiklikult kirja panna kui kirjanduse aasta. Enamik avaldatud tekste polnud küll sel aastal kirjutatud, kuid ometi tulid siin välja. Eks järgmise aasta Stalkeritel näeb, mis kohalik ulmekogukond kogu sellest kraamist arvab.
Umbes kakskümmend aastat tagasi proovisin ma ulmet kirjutada ning saatsin mitmed tekstid ka lendu. Vastuseks tuli "See on saast. Ära palun kunagi rohkem kirjuta." Ma oletan, et seda kribanud inimene tegi mu raamatut nähes vähemalt kaks tagurpidi topeltsaltot ja tõmbas oma selja ära. (Või noh, loodan natuke vähemalt)
1. Raamat "Sulid ja sulased"
Mul tuli aasta alguses (Eesti Raamat kirjastus) raamat välja ja selle vastuvõtt on (heas mõttes) ületanud minu jaoks igasuguse terve mõistuse piiri. Inimestele päriselt meeldib. Kassidele väidetavalt kah. Ostetakse, loetakse ja jagatakse. Isegi mu esimene õpetaja tuli esitlusele kohale ja kinkis kommikarbi ja kaardi. See oli äärmiselt liigutav. Rääkimata sellest, kuidas sõbrad kaasa elasid (elavad) ja aitasid isegi esitlust korraldada.
Ja see seiklus jätkus. Lugesin sisse audioraamatu, Vikerraadio Järjejutt tegi raamatu algusest mitu osa ning Tallinna Raamatukogud panid selle oma kevadisse lugemisprogrammi. Mitmed blogid on raamatut torkinud (kes kui pika pulgaga. Mõned on seda ka kallistanud), see on läbi lipanud lugemisringidest ja ERRist. Olen käinud seda esitlemas kui ka niisama kirjanikuna laval eesti ulmest rääkimas. Olen nüüdseks kribanud raamatu sisse pühendusi headele sõpradele kui ka võhivõõrastele. Ka kirjanduslike auhindade teemades on raamat saanud mainimist. Ja mulle saadetakse endiselt pilte Instagrammi (kus mul kontot pole) postitustest, kus keegi raamatut mainib.
Ja ma ei oska seda tunnet kuidagi sõnadesse panna. See on täiesti absurdne ja uskumatu. Kõik on muutunud. Samas on kõik täpselt samasugune nagu varem, lihtsalt ma kirjutasin raamatu. Mul on siiralt hea meel, et minu aju toodetud kraam ka teistele meeldib. Tõsi, mitte kõigile, aga see oleks ka suht võimatu.
Elu läheb edasi. Kirjutan samamoodi omas rütmis. Vahel kriban mõne pühenduse ja ütlen paar tänusõna, kui keegi tänab. Suurim muudatus on aga see, et ma ei hakka enam tõmblema kui keegi nimetab mind kirjanikuks.
Tõsi, aasta alguses ma veel tõmblesin. Mis autor mina? Aga kui sind valatakse ikkagi tagasiside laviiniga üle ja nõutakse lisa, ju siis päris pahn polegi. Isegi kui sa kirjutad, et kärp on näriline.
2. Kaks juttu kogumikus
Taaskord tõestus sellest, et äkki päris jama ei kirjutagi. Esiteks siis jutt „Zen-tri-fuuga”, mis ilmus kogumikus "Lumetüdruk", teiseks "Legendaarne professor Jänespüks," mis ilmus kogumikus "Nelja aastaaja aed". Võite kümme korda arvata kumb neist juttudest tõsisem on. Kui esmese puhul sai peale keerata oma sisemise õuduse ja nilbiku kraanid, siis teise puhul lustliku absurdi. Professor Jänespüks sündis tegelikult pühade ajal kui minu ajul oli igav ja sõber tahtis midagi tööstressi leevendamiseks lugeda no ja siis ma kribasin iga päev väikse jupi juurde ja sõber sai ka kohe lugeda.
3. Tumedad Tunnid ja Punaste liivade Rahel
Oi kuidas ma ootasin, et see jutt saaks kuuldemänguks. Punaste liivade Rahel (esialgselt RAD-Rahel) sai kribatud rohkem kui kaks aastat tagasi. Ma rihtisin seda lootuspunk'i kogumikku. Sinna aga jutt ei mahtunud. Ometi helises see endiselt minu sees - just kuuldemänguna.
Selle loo juures on palju abilisi olnud. Mõni aitas muusikat leida. Keegi teine põrgatada ideid, kuidas lisada õõva. Kolmas andis nõu kuidas Eestit Fallout maailma pista. Neljas saatis klippe nõukogude aegsetest võigastest teaduskatsetest. Ühesõnaga kirjutamine ise oli juba paras seiklus.
On lootust, et need, kes kuuldemänge ei salli, saavad teksti peagi ka Reaktoris nautida.
4. Poolikud tööd
Jah, Sulide ja Sulaste järg vaikselt kasvab. On ka 2-3 pikemat juttu tegemisel. Midagi on inglise keeles. On ka mingi idee kuidas Raheli seiklust edasi viia. Selle aasta sees tahaks üle käia ka ühe postapo romaani, mis inspireetitud rollimängudest. Võtan rahulikult ja mõnuga. Kirjutamine on ikkagi hobi. Ma kirjutan, sest ma naudin seda. Sundida ei saa ega tohi. Kui lugejatele kah meeldib, on see lisaboonus.
Lisaks olen õppinud oma vigadest. Mida ma tihti teen (ja mis oli ka raamatus natukene probleemiks) on head hopping - ehk siis lippan ühe tegelase peast sujuvalt teise tegelase pähe. Mul on tore, aga lugeja on segaduses - eriti kui seda juhtub samas lõigus 4 korda järjest. Proovin paremini.
Teiseks leidsin (tänu naljakirjutamise koolitusele) mindmap tehnika, mis aitab vähemalt minul maailma täpsustada ja kirjeldusi luua.
Kolmandaks olen avastanud, et kui keegi saadab mulle lugemiseks teksti, siis ma juba tajun mida võiks seal paremaks teha või kuidas rütmi parandada. See on üks tore tõdemus, mis töötab ka mu enda tekstide peal, kui ma pole neid tükk aega näppinud.
5. Reaktor ja muu ajakirjandus
Kirjutamine Reaktorisse jätkub usinalt. Iga kuu juttu ei tulnud, kuid tekste siiski rohkem, kui kuid. Mulle meeldib see koostöö. Kes teab ehk kunagi aitan Reaktori kaudu ka kellegil teisel lugusid lihvida. Ei välista.
Tuli ka paar mitte-ilukirjandusega seotud artiklit aasta alguses. Mõned kribasin veel aga no ei läinud peale (või jäid kuhugi toppama). See aasta väga tava-ajakirjandusse ei jõudnud ja see on täiesti okei.
Vaimne tervis
Oh sa pele. No nii põhjas kui ma see aasta ära käisin pole ikka ammu käinud. Käisin isegi psühhiaatri juures, kes sisuliselt ütles, et noh ADHD paistab ja üldse mitte kaugelt. Sul on lihtsalt selline aju mida tuleb natukene rohkem hoida ja kas tahad testi kah teha, et paberit saada. Ei tahtnud.
Terapeut viskas kah lõpuks käed ahastuses üles, et no mida me siis teeme. Rohte oled võtnud ja muud oleme kah proovinud. Hakka siis jooksma või midagi. Kurat hakkasingi. Hakkas parem. Nüüd jooksen juba piisavalt kiiresti, et probleemid ei jõuagi järgi.
Aga tõsiselt rääkides on jooksmise ebamugavus aidanud mul muu ebamugavusega paremini toime tulla. Jooksmisele (ebamugavusega harjutamisele) lisaks on veel mõned tõdemused sellest aastast:
Olen hakanud otsima maailmas ilu - just seda enda oma. Ma ei ole selles osav, kuid mõned asjad olen leidnud. Näiteks mul on sümpaatia taimede vastu, mis kasvavad äärmiselt ebamugavates kohtades. Visad hinged, kes ajavad oma juured kasvõi betooni endasse, et elus püsida. Hoonete varemed, mis on puid täisa kasvanud, on minu jaoks ilusad.
Ka füüsiline kontakt on minu jaoks oluline. Võinoh... mul on tunne, et ma olen see ahv, kes tahab sõbra seljast putukaid otsida, samal ajal kui keegi seda sama minu seljaga teeb. Igasugune füüsiline kontakt on mulle eluliselt tähtis ja kinnitab miskil alateadlikul tasandil gruppi kuulumist.
Lisaks olen märganud, et mulle meeldib ootusärevus. Kui silmapiiril on miskit, mida ma tõesti ootan, siis saan ma oma tegemistega oluliselt paremini hakkama. Ka vaimne tervis hoiab end paremini koos.
Vahel on vaja ka teisi inimesi (või loomi või haldjaid või hirveprintsesse), kes tuletaks meelde, et elu on elamist väärt. Ma ise nimelt unustan vahel ära. Mälu on hea, aga vot lühike.
Vaimse tervise juures tasub mainida ka sügisel toimunud Peaasjad Naljakirjutamise koolitust. 20 tüüpi, kõik diagnoosiga. Vaimne tervis nagu huumorimeel - halb. Ma ei ütleks, et ma olen nüüd meister naljakirjutaja ning ka sõpru ei saanud äkki väga juurde. Samas on mul parem arusaam nalja ülesehitusest ja rütmist, vaimsest tervisest ning austus 20 säga vastu, kel kõigil omad deemonid. Lisaks tundus, et osad deemonid olid üsna sarnased. Nii saab nad koos mängima lasta. Mõned deemonid on viisakad. Kassidega see näiteks väga ei töötaks.
Sise-elu on kohati endiselt keeruline ja kipub vajuma süngeks. Negatiivsed kogemused, tihti need mida ma vaid kõrvalt näen, tõmbavad emotsioonid kergesti põhja. Seda iroonilisem, kui inimest, kellega see halb asi juhtus tegelikult olukord üldse nii palju ei segagi. Aga vot mind segab. Selline ma olen.
Mis siis teha? Noh see eelnev nimekiri aitab. Mul on vaja ka loomingulist ventiili, et sellega toime tulla. Lisaks ka maskivaba aega, mida on üllatavalt raske leida või endale lubada. Ma ei oska maskita olla. Vaimne mask on nagu mukk - kui seda liiga palju kanda, läheb selle all päris nägu käest ära, tulevad punnid ja muud nahahädad. Lõpuks peab muki kogust aina suurendama, et üldse normaalne välja näha.
Isegi naljakirjutamise töötoa lõpus, kus me pidime sisuliselt ette kandma oma u 5 min standup kava, öeldi mulle tagasisideks, et oled laval julge küll, aga keera nüüd seda karakterit usinasti vähemaks. Me tahaks näha, kes sa tegelikult oled.
Tore tagasiside. Ma ausalt öeldes tahaks kah. See oleks meile kõigile üllatus.
Imelised inimesed
Ma unustan vahel ära inimesed enda ümber. Eriti need, kellega ma püsivalt kokku ei puutu. No muidugi ma tean, et nad on olemas, aga minu emotsionaalne side ... kuidagi hajub. Fookus on mujal. Ja siis ühel hetkel leiab mu aju, et oi polegi ju kedagi. On ainult kohustused.
See muidugi pole tõene, aga vajab vahel vaidlustamist.
Vahel ma unustan, et minu elus on inimesed, kelle jaoks ma olen oluline, isegi kui näeb ainult korra-paar aastas. Või isegi kui peaaegu üldse ei näe, aga on huvitav netis suhelda või saata kasvõi üksteisele halbe meeme. See on vajalik - aitab ajule meelde tuletada, et pole mitte üksi siin ilmas (näe, tõestusmaterjal).
See, et minu elus on rollimängijad on paras päästerõngas - see on üks seltskond, kus ma ei tunne tihti maski vajadust, kus ma olen füüsiline, katsuv ja totter... Ja see on okei, maailm ei lähegi katki ja ma tunnen, et olen oma karja loom. Pealegi need toredad inimesed on ka piisavalt vabad, et ütlevad otse, kui ma üle piiri peaks minema. Tõsi, rollimängijate kokkutuleku teisel päeval ärgata pohmas, endal krokodillid pähe punutud ja sõrmeotsad tudisemas, sest sai õhtul 5-6 inimest möödaminnes läbi muditud, oli veits veider, aga sellegipoolest tore.
Rollimängijate kõrval on muidugi ka improteater. Särinad, meie väike mõnus punt. Käisime laval. Mitu korda. Oli täitsa tore ja võiks veel teha. Mulle meeldib kui mitmekesine see seltskond meil on. Suure tõenäosusega me ei suhtleks, kui teater meid ei ühendaks. Ja see on nii huvitav ja tore. Inimesed on huvitavad.
Uue töökoha võib samuti siia pista. Töö ise on... seda on veel raske öelda, ma alles õpin, aga inimesed ümber on huvitavad ja inspireerivad.
No ja vist saigi suuremad asjad kirja. Nii üleüldiselt, kui mulle hetkel sobib.
Ahjaa, korra olin ka väikeses autoavariis. Seekord siis ise autos, mitte kapotil, eksole. Midagi väga hullu ei juhtunud.
No ja sai käidud matkal lõuna Eestis.
Ja sai porrut keerutada.
Palavikus olla.
Õhtut juhtida.
Vaadata päikeseloojangut.
Vaadata, kuidas inimesed riideid ära võtavad.
Batuudil hüpata (sellel, kus sa oled kummirihmadega kinni)
Lauamänge mängida.
Lugeda.
Koristada.
Kõndida suurest ängist 25 km jutti.
Nautida vaikust ja kohalolu.
Tunda tänutunnet.
Ja palju muud.
Kokkuvõtvalt... no johaidii, mis aasta. Vist olen nüüd ka natukene vanem ja targem. Loodetavasti. Olgu see siin meeldetuletuseks, kuidas endaga hakkama saada.
Päikest!
