Ma pole kunagi jooksmist nautinud. Ei koolis kehalise kasvatuse tunnis, ei Cooperi testi tehes, ei bussile tormates. Juba noorena lahkusin ma maadlustrennist, kui uus treener otsustas igat treeningut pooletunnise jooksuga alustada. Jooksmine oli ja on rõve.
Kuid ometi nüüd olin ma sunnitud selle ette võtma. Seda iroonilisem, et psühhoterapeudi soovitusel - kõik muu oli lihtsalt juba proovitud. Keha püsis üsna vormis ka ilma jooksuta, vaim aga vajus kui kivi pimedasse kaevusügavikku.
Inimese bioloogia pole mõeldud paigal istumiseks ning meie savannis elutsevad ja jooksvad esivanemad ei maadelnud vaimse tervisega. Tõsi, neil polnud elu eest põgenedes ja võideldes selleks ka väga võimalusi, kuid tõsi on ka see, et meie keha ja vaim mõjutavad teineteist.
Minu vanaisa käis igal hommikul jooksmas ja oli terava mõistusega elupäevade lõpuni. Ka minu parim sõber, kes mõned aastad tagasi manalateed läks, armastas jooksmist kuniks ta tervis seda lubas. Kui ta enam joosta ei suutnud läks vaimne tervis kiirelt käest.
Seega oli mul tõestus jooksmise positiivsest mõjust olemas. Jah, mina, kes ma olin viimased 25 aastat maksimaalset bussi peale tormanud, olin valmis igapäevaselt jooksma hakkama. Või noh, vähemalt seda proovima.
Aga kust alustada? Kas jooksmiseks pole mitte vaja jooksuriideid ja jalanõusid?
Kiire tiir pikalt välditud sporidipoodi ütles, et mul polnud sellest maailmast aimugi. See visiit meenutas vaid uuesti, miks mul oli vaja joosta – poes oli liiga palju inimesi ja asju, et mu aju oleks suutnud seda hallata. Jooksujalanõud, jooksuriided, isegi jooksusokid… “Ei, kileviineriks ennast küll ei tee,” otsustasin peas. Kui tõesti vajadus tekkis, sai asju juurde osta. Praegu aga tasus alustada ja vaadata, kas ma üldse suutsin sellega hakkama saada.
1. Jooks
Veel samal õhtul, kui päevased toimetamised tehtud, vedasin ennast välja, et joosta. Teoorias vähemalt. Praktikas käisin ma korraks väljas suremas. Suitsetatud kops ei pidanud vastu rohkem, kui mõni minut jooksu, mille järel tuli õhu ahmimine, silme ees virvendav pilt ja oksemaik suus. Jalad, kopsud ja kõik muu pärisid aru, et kus on see karu kelle eest me põgeneme. Ah, et polegi? Johaidii, miks sa siis tõmbled?
Ma suutsin kasvõi 25 km järjest jalutada, aga jooks oli rõve. Ometi sundisin ma sel õhtul end peaaegu 10 minutit rõvedust ära kannatama. Jah, see oli vaid pool psühholoogi soovitatud ajast, kuid asi seegi. Hingeldades ja köhides, süda rinnus peksmas, läksin koju tagasi.
Algus oli tehtud. Ebameeldiv kuid vajalik algus.
2. Jooks
Tagantjärele tundus ilmselge, miks mu esimene jooks ei õnnestunud. Esiteks olin ma liiga paksult riides, pakkides end sisse pigem sportlikumaks jalutuskäiguks. Teiseks toimus jooks hilisõhtul, kui energia oli sisuliselt juba otsakorral ja kops täis tossatud. Kolmandaks oskasin ma vaid bussi peale tormata - pool minutit üli-intensiivset lihaspingutust, millele järgnes viisteist minutit hingeldamist. Tõsi, meie esivanemaid võis selline tormamine elus hoida ja bussi peale jõudis nii kah, kuid 20 minutit jooksu ei saanud sama intensiivsusega toimida.
Otsustasin mitte kohe tänavale tagasi minna - noh, äkki pole vaja näidata kõigile kuidas ma väga vaevaliselt suren - ja kodus rütmi paika saada. Vaatasin korteris kõige pikema trajektoori saades umbes kuus meetrit, koos paari põiklemisega ukse juures, ja asusin aeglaselt sörkima. Eesmärk oli saada rütm paika ning püsida liikumas ka siis, kui hakkas halb - asi, mida ma isegi noorena Cooperi testi tehes, millest enamik sai jalutatud, ei suutnud.
Kuid nüüd oli olukord teine. Jooksu oli vaja mul, ainult mul. See jooks polnud ei hinde peale ega kellelegi mulje avaldamiseks. Ruum oli kitsas, kuid see sundis olema liikumisega leidlik. Edasi liikumine oli kohati vaevumärgatav, vahepeal tegin mõned jooksusammud ka tagurpidi ja kohapeal, kuid ometi sain ma hingamise ja rütmi paika. Noh ja naabrid said aknast sisse piiludes äkki natuke naerda. Minu piir oli 16 minutit.
Õhtune jalutuskäik, millega jalgadele tuttava tegevusega leevendust anda, oli umbes tunnike. Selle jooksul möödus minust mitmeid jooksjaid ning endalegi üllatuseks tundsin ma nüüd nende vastu sügavat austust.
3. Jooks
Kaks päeva “jooksmist” olid tekitanud ootamatuid kõrvalnähtusid. Esiteks jäid püksid kitsaks - sääremarjad olid turses. Teiseks oli kehatemperatuur püsivalt kõrgem: mul oli tavaliste tuttavate riietega palav. Kolmandaks oli söögiisu suurenenud. Neljandaks, ma tundsin toidu maitset. Viimane oli ootamatu. Söök on pea alati olnud minu jaoks midagi, mida ma pean konsumeerima, et elus püsida. Nüüd äkki tekkis selle juurde ka nautimine.
Kuna kodutänavale minekuks kindlust veel piisavalt polnud ja plaanis õhtul Pärnus „Tour de öö“ raames pikemalt vändata, otsustasin ka sel päeval korteris tasajooksu teha.
Seekord oli tähelepanu rohkem kehal ning mõtetel ning endalegi üllatuseks piilusin ma kella vaid üksikud korrad. Oli see vähem rõve kui esimene jooks? Jah, aga mitte oluliselt. Piiriks sai seekord 18 minutit, aga asi seegi. Vaatasin välja õhemad riided, millega Pärnus joosta ja pakkisin ära.
4. Jooks
Oli süüdi hommikune aknast sisse piiluv päike või võõras koht, kuid ma ärkasin vara. Viiest oli uni läinud ning ei plaaninud tagasi tulla. Seega ajasin varustuse selga ja, jättes ülejäänud suguvõsa magama, lippasin kõrvalise maante äärde hingeldama.
Õhk oli jahe, jalalihased pahased. Selg, turi ja kõht andsid eelmistest jooksudest tunda. Mul polnud aimugi, et jooksmine võis ka neid kohti mõjutada, kuid see tundus loogiline.
Peas kõrvaklapid, käes telefon, proovisin leida jooksu taustaks sobivat muusikat. Ei leidnud. Läks hoopis audioraamat. Endalegi üllatuseks suutsin ma üsna hästi raamatule keskenduda.
Kui ööbimiskohast jooksuga alustamine oli ülimalt rõve siis tagasi tulek oli juba meeldiv. Ehk tuli tasu selle eest, et õudne jalg-jalale tammumine lõpuks läbi saab, ette ära.
Kirja läks ei rohkem ega vähem kui 20 minutit õudust.
Terapeut ütles, et positiivne mõju võis vajada vähemalt paari nädalat igapäevast jooksmist, kuid tegelikult oli mõju juba kohal. Olles päeva piinlemisega alustanud ei tundunudki muu enam nii hull. Ma olin vahetum ja otsekohesem. Emotsioonid olid selgemad ja ei jäänud kuhugi ajusoppi ketrama. Ehk oli abiks ka see, et ma võtsin rohkem aega, et olla omaette, käies mõned korrad õhtul ka üksi jalutamas. Ja kuna aeg seda lubas põõnasin lõuna ajal ka korra diivanil - pühad ju ikkagi.
5. Jooks
Taaskord ärkasin vara ja hiilisin magavate inimeste kõrvalt välja. Öösel oli olnud külm ning seda võis looduses märgata. Metsatuka kõrval asus pisikeste puudega ala, mis auras hommikupäikese paituste käes - puude jalad udu kui vati sees. Linnud laulsid, varesed ja hakid vedasid prügikastist prahti laiali ning maailm oli roheline. Endalegi üllatuseks ei jäänud ma mitte kella vahtima vaid jooksin hoopis ümbritsevaid piirkondi uudistama. Siin oli tänavaid ja teid, kus ma polnud varem käinud. Miks tammuda tuimalt sama teed pidi, kui saab seda põnevamaks teha? Seega polnud imestada, et jooks kestis seekord lausa 26 minutit.
Tõsi, õhtune jalutuskäik oli veel pikem - ka selle käigus proovisin ma leida veel käimata kohti.
Nende kahe tegevuse vahele mahtus ohtralt grill-liha söömist ja lõunauinak diivanil. Enesetundel polnud väga viga, ei vaimsel ega füüsilisel.
6. Jooks
Mind tervitas varahommikune hall taevas ja vihmapilved, mis peagi leidsid endale sihtmärgi jooksva inimese näol. Seekord ei otsinud ma mitte põnevaid radu vaid tihedamaid puid, mille all joosta, et mitte liialt märjaks saada. Riiete pärast ma ei muretsenud, kuid klapid olid ikkagi tehnika ning ka telefon, mis oli kramplikult käes, polnud veekindel. Kuid peatuda ma ei tahtnud. Nüüd oli jooksu juures ka mingi eneseületamise element. Vihma trotsides kulus jooksule ligi pool tundi, peale mida sai soojemad riided selga ning üksi aias istuda. Teised veel magasid ning kohvi tegemine oleks olnud liiga lärmakas. Seega istusin ma vihma vaadates, e-sigaretti tossates ning audioraamatut kuulates tunnikese varikatuse all. Jalad andsid tunda, kuid õhtune jalutuskäik leevendas seda. Meel oli terve päev kuidagi vaiksem ja rahulikum.
7. Jooks
“Ära mõtle üle!” lajatasin sisemisele häälele, mis hakkas varakult vastu vaidlema.
Ma olin kodulinnas tagasi ning nüüd ka kindel selles, et ma ei hakanud jooksmisest tänaval surema. Oli aeg minna! Probleemiks vaid jahe ja vihmane ilm. Aknast vaadates tundub ju ikka ilm hullem, kui see tegelikult on. Klapid ja telefon jäid koju – need oleks muidu otsa saanud.
Koduvõtmed peos alustasin jooksu samas kohas, kus ma vaid napp nädalake tagasi kõngesin. Seekord... ei kõngenud. Esialgne plaan oli joosta tänava lõppu ja siis tagasi. Endalegi üllatuseks ei tahtnud ma jooksu veel nii vara lõpetada ning võtsin ette suurema tiiru.
Koju jõudes näitas kell, et olin jooksnud 40 minutit. Ausalt öeldes oleks suutnud veelgi.
Jah, seda enda vaikses tempos, kuid kellele teisele seda jooksu vaja oli, kui mitte mulle endale.
Ma ei saanud öelda, et ma oleks jooksmist endiselt väga nautinud, kuid mul polnud ka enam midagi selle vastu. Nüüd tuli seda lihtsalt regulaarselt jätkata.