Kas on see kohvist või on hoopis muust,
et ma ei maga
vaid mõtlen lambast, pärlikeest ja kuust,
mis akna taga.
Ja jälle üks expromt üritus oma elus mõnda asjalikku ajaviidet leida ja nagu juba traditsiooniks saanud, ei jäänud ka siin ettevalmistumiseks oluliselt aega. Seega ei olnud ei teksti peas ega ka füüsiline olukord päris kiita.
Noh, misseal ikka. Proovida tasub alati kui huvi on ja kui isegi ei pääse katsetelt läbi, oli see ikkagi omaette kogemuseks ja mis seal salata - kindlasti ka teatud määral inspiratsiooniallikaks.
Seekord sai siis vajutud kohale T-Teatri katsetele. Kiired mõtted möödunud õhtust:
* ka expromt annab asju teha, kuigi endiselt eelistaks pikemat ettevalmistus-perioodi.
* hääle valitsemine vajab veel tööd
* leidub inimesi kes suudavad mind seebix rääkida
* teatraalsust on ellu rohkem vaja
* Lauril on ilmselgelt palju sõpru/tuttavaid
* sihuke värk on täitsa fun
* Eesti on ikka sigaväike
Nüüd proovin kuidagi oma karvase varba unemaailma uksest sisse suruda - ehk seekord läheb õnneks kah.
Tudu teile
Hea tunne Heast teost
.... ja ei olegi ju tegelikult vahet, et see heategu toimus unes ning oli parajalt jabur. Ärgates oli ikka selline mõnus enesetunne sees ja seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ehk oli oma osa ka mängida ka sellel, et eile sai korralikku pidusööki ja öösel sai magatud lahtise aknaga (ei, lahtine aken ei olnud mu kaisus - oli lihtsalt natke rohkem lahti kui muidu viimasel ajal).
Aga häid tigusi on tore teha. Eriti kui sa hiljem näed, et sinu teost tõesti kasu oli - et sa olid õigel ajal õiges kohas tegemas õiget asja. Kohe hääks teeb olemise, eriti kui häätigu sai tehtud hääle sõbrale.
Kui juba headest asjadest rääkida, siis võib siia lisada ka natuke muljeid eilsest peost. Minu onu Miku sai nimelt poolesajaseks ning seetõttu oli ka hulgaliselt rahvast kokku kogunenud. Sai süüa ja juua ja sai ka nalja. Kas oli see tingitud asjaolust, et seltskonnas viibis ka üks väike laps (meie generatsiooni esimene väljalase), aga väga palju tuli jutuks mida meie generatsioon väiksena tegi. (sõna "generatsioon" ei ole siin ehk just kõikse parem väljend aga muud ei tulnud pähe). No ega päris kõike ikka ise enam ei mäletanudki ja kohati oli nii naeru kui ka hirmukohti. Lühidalt võib selle kokku võtta valemiga:
6 poissi mängib koos = kellegil on huvitavad mõtted + keegi ikka proovib neid mõtteid + kõike võib juhtuda + poisilik ekstreemsus ja hulljulgus = kedagi peab pärast ikka kokku lappima
Huvitaval kombel oli kõigil meeles, et põhiliseks kokkulappimise objektiks olin mina, aga ometi ei juhtunud seda ju nii palju. Kõigest 5 pea õmblemist esimese 11 eluaasta jooksul ja minu mäletamist mööda juhtus vaid üks neist sugulaste juures (ja see oli juba ilma tuimestuseta, sest ma olin õmblemisega harjunud). Nohjah. Elu nõuab tasakaalu. Kui kellegil läheb hästi siis kellegil peab ka sitasti minema. Eks selle üle oli ka parajalt palju tögamist.
Ja kui aus olla siis ma olen juba harjunud ja leppinud sellega, et mul tihtilugu on lihtsalt sitt õnn. No ja mis siis? Õnnetus ei hüüa tulles ja ma ei viitsi ka kogu aeg selleks valmis olla. Kui juhtub siis juhtub ega ma ei lase ennast selest segada. Ja kui peabki pärast ennast kokku lappima, siis lapib enast pärast kokku (või laseb arstitädidel seda teha).
Ja üks vürtsikas dialoog onu Mikuga
Mina: Aga tead Miku, mul oli ka see aasta juubel. Kümme peaõmblust täis.
Miku: No see kõlab ikka valusamalt kui minu oma.
Mina: Ei tea midagi, ega see 50 ka just lapsemäng pole.
Üldse on viimased päevad kuidagi mõnusad olnud. Üle-eile oli meil Mait külas ja mängisime öösel kolmeni Aliast. Kuna olime kolmekesi, ei saanud tavalisi reegleid kasutada, aga meie leidlikus on päris hea. Mängu sai lisatud paar DD täringut (nelikülgne ja kahekümnene) ja võimalus, et keegi võidab sai elimineeritud. Võit pole tähtis, lõbu on. Ja lõbu ka sai. Natuke parimaid palasid:
Marju(rahulikult seletades): No kui müristab ja lööb välku
Mina(välja plahvatades): Silku sööma!
Marju (olles juba tükk aega sama sõna seletanud): Aga kuidas te ütleksite, Mari on ... ?
Mina ja Mait (valjult ja kui ühest suust): Lits!
*õige vastus oli tänavatüdruk ja nii kaugele me kahjuks ei jõudnud*
Ja enne Maitu oli meil külas Ruth ja seda eesmärgiga aidata mulle tulevaseks larpiks riietust leida. Sai ikka päris mitu sekundi-käe poodi läbi käidud ja selga proovitud ikka selliseid asju, et ma ise ka ei usuks. Aga lõpptulemusena oli ikka wägga fun ja midagi me lõpuks ka leidsime (aga enne larpi sellest lähemalt ei pajata) ja meie mõlema hämminguks - väga kiiresti leidsime.
Selleks korraks ehk aitab kah
Aga häid tigusi on tore teha. Eriti kui sa hiljem näed, et sinu teost tõesti kasu oli - et sa olid õigel ajal õiges kohas tegemas õiget asja. Kohe hääks teeb olemise, eriti kui häätigu sai tehtud hääle sõbrale.
Kui juba headest asjadest rääkida, siis võib siia lisada ka natuke muljeid eilsest peost. Minu onu Miku sai nimelt poolesajaseks ning seetõttu oli ka hulgaliselt rahvast kokku kogunenud. Sai süüa ja juua ja sai ka nalja. Kas oli see tingitud asjaolust, et seltskonnas viibis ka üks väike laps (meie generatsiooni esimene väljalase), aga väga palju tuli jutuks mida meie generatsioon väiksena tegi. (sõna "generatsioon" ei ole siin ehk just kõikse parem väljend aga muud ei tulnud pähe). No ega päris kõike ikka ise enam ei mäletanudki ja kohati oli nii naeru kui ka hirmukohti. Lühidalt võib selle kokku võtta valemiga:
6 poissi mängib koos = kellegil on huvitavad mõtted + keegi ikka proovib neid mõtteid + kõike võib juhtuda + poisilik ekstreemsus ja hulljulgus = kedagi peab pärast ikka kokku lappima
Huvitaval kombel oli kõigil meeles, et põhiliseks kokkulappimise objektiks olin mina, aga ometi ei juhtunud seda ju nii palju. Kõigest 5 pea õmblemist esimese 11 eluaasta jooksul ja minu mäletamist mööda juhtus vaid üks neist sugulaste juures (ja see oli juba ilma tuimestuseta, sest ma olin õmblemisega harjunud). Nohjah. Elu nõuab tasakaalu. Kui kellegil läheb hästi siis kellegil peab ka sitasti minema. Eks selle üle oli ka parajalt palju tögamist.
Ja kui aus olla siis ma olen juba harjunud ja leppinud sellega, et mul tihtilugu on lihtsalt sitt õnn. No ja mis siis? Õnnetus ei hüüa tulles ja ma ei viitsi ka kogu aeg selleks valmis olla. Kui juhtub siis juhtub ega ma ei lase ennast selest segada. Ja kui peabki pärast ennast kokku lappima, siis lapib enast pärast kokku (või laseb arstitädidel seda teha).
Ja üks vürtsikas dialoog onu Mikuga
Mina: Aga tead Miku, mul oli ka see aasta juubel. Kümme peaõmblust täis.
Miku: No see kõlab ikka valusamalt kui minu oma.
Mina: Ei tea midagi, ega see 50 ka just lapsemäng pole.
Üldse on viimased päevad kuidagi mõnusad olnud. Üle-eile oli meil Mait külas ja mängisime öösel kolmeni Aliast. Kuna olime kolmekesi, ei saanud tavalisi reegleid kasutada, aga meie leidlikus on päris hea. Mängu sai lisatud paar DD täringut (nelikülgne ja kahekümnene) ja võimalus, et keegi võidab sai elimineeritud. Võit pole tähtis, lõbu on. Ja lõbu ka sai. Natuke parimaid palasid:
Marju(rahulikult seletades): No kui müristab ja lööb välku
Mina(välja plahvatades): Silku sööma!
Marju (olles juba tükk aega sama sõna seletanud): Aga kuidas te ütleksite, Mari on ... ?
Mina ja Mait (valjult ja kui ühest suust): Lits!
*õige vastus oli tänavatüdruk ja nii kaugele me kahjuks ei jõudnud*
Ja enne Maitu oli meil külas Ruth ja seda eesmärgiga aidata mulle tulevaseks larpiks riietust leida. Sai ikka päris mitu sekundi-käe poodi läbi käidud ja selga proovitud ikka selliseid asju, et ma ise ka ei usuks. Aga lõpptulemusena oli ikka wägga fun ja midagi me lõpuks ka leidsime (aga enne larpi sellest lähemalt ei pajata) ja meie mõlema hämminguks - väga kiiresti leidsime.
Selleks korraks ehk aitab kah
MegaUbina esimene tyhjendus
On saabund aeg tühjendada oma MegaUbina pildivaramut. Leidus siin ikka mõndagi huvitavat. Parimad palad esimesest tühjendusest:
.jpg)
Nagu esimene pilt sai tehtud köögis, sai teine tehtud läbi köögiakna. Kui paljud teist on näinud oma köögiaknast topeltvikerkaart? Ega seda kauaks polnudki, kadus teine juba paari minutiga ära.
Pildil vasakul on unemuusika instrumendid (parempoolne siis minu precious)
Pildil paremal üks igavesti uhke post, mis lausa looduskaitse alla on pandud.
Mida kõike ka tänapäeval ei näe?
.jpg)
Vasakul üks huvitav leid kirjanduse valdkonnast.
Pealkirja järgi võiks see juba täiesti mu autoportree olla.
Sattus kätte kohas nimega Maurus.
vastus: üks aga see-eest väga õnnetu.
Selleks korraks siis kõik
Jällenägemiseni!
.jpg)
Nii, esimeseks pildiks üldse esimene pilt mis sai ubinaga tehtud - möödaminnes ja kogemata, aga tuli päris lahe blur.
Nagu esimene pilt sai tehtud köögis, sai teine tehtud läbi köögiakna. Kui paljud teist on näinud oma köögiaknast topeltvikerkaart? Ega seda kauaks polnudki, kadus teine juba paari minutiga ära.
Pildil vasakul on unemuusika instrumendid (parempoolne siis minu precious)Pildil paremal üks igavesti uhke post, mis lausa looduskaitse alla on pandud.
Mida kõike ka tänapäeval ei näe?
.jpg)
Vasakul üks huvitav leid kirjanduse valdkonnast.
Pealkirja järgi võiks see juba täiesti mu autoportree olla.
Sattus kätte kohas nimega Maurus.
Ja lõpetuseks üks piltmõistatus tänasest päevast:
Mitu pannkooki on pildil?
Mitu pannkooki on pildil?
vastus: üks aga see-eest väga õnnetu.
Selleks korraks siis kõik
Jällenägemiseni!
4 o'Clock
4 o'Clock
4 o'Clock
Never let me sleep
I close my eyes and pray
For the garish light of day
Like a frightened child I run
From the sleep that never comes
4 o'Clock
4 o'Clock
Out of bed I creep
To climb this tower of shame
But the hour's still the same
Only madness knows my name
At 4 o'Clock
Why can we never go back to bed?
Whose is the voice ringing in my head?
Where is the sense in these desperate dreams?
Why should I wake when I'm half past dead?
Sure as the clock keeps its steady chime
Weak as I walk to its steady rhyme
Ticking away from the ones we love
So many girls, so little time
Why can we never go back to bed?
*Emilie Autumn "4 o'Clock"*
*pssst: natuke lühendatud versioon, kuna osadel salmidel tekivad ainult väga pisikesed variatsioonid ja kordused, mida juba puhtalt kokkuhoiu mõttes ei taha siia panna.
Igatahes ärkasin ma täna naksti kell 4 hommikul ja seda järgmiste teadmistega:
* ma ärkasin 3h enne äratust
* und ei tule enam
* täna tuleb väga pikk päev ja kindlasti pean ma ka kontorisse ronima
* õhtul olen arvatavasti väga süsi või vähemalt hakkavad silmad hiljem tuld lööma (jah ma tean, laserkiired oleks tunduvalt lahedamad, aga mis teha)
* jälle ärkasin unenäo pärast (ma üritasin unenäo maailmas, mis oli selline Hard SF , midagi meenutada ja punnitasin meenutamisega nii kõvasti, et ärkasin üles.)
Meeleolu leevendamiseks sai kuulatud lugu, mille sõnad sai juba siia kopeeritud (psst, soovitan seda kindlasti kuulata ja ega seda vist ametlikult kusagil üleval polegi ..... kui veab võib youtube-st leida)
Head und kõigile mitte-kaaspiinlejatele!
4 o'Clock
Never let me sleep
I close my eyes and pray
For the garish light of day
Like a frightened child I run
From the sleep that never comes
4 o'Clock
4 o'Clock
Out of bed I creep
To climb this tower of shame
But the hour's still the same
Only madness knows my name
At 4 o'Clock
Why can we never go back to bed?
Whose is the voice ringing in my head?
Where is the sense in these desperate dreams?
Why should I wake when I'm half past dead?
Sure as the clock keeps its steady chime
Weak as I walk to its steady rhyme
Ticking away from the ones we love
So many girls, so little time
Why can we never go back to bed?
*Emilie Autumn "4 o'Clock"*
*pssst: natuke lühendatud versioon, kuna osadel salmidel tekivad ainult väga pisikesed variatsioonid ja kordused, mida juba puhtalt kokkuhoiu mõttes ei taha siia panna.
Igatahes ärkasin ma täna naksti kell 4 hommikul ja seda järgmiste teadmistega:
* ma ärkasin 3h enne äratust
* und ei tule enam
* täna tuleb väga pikk päev ja kindlasti pean ma ka kontorisse ronima
* õhtul olen arvatavasti väga süsi või vähemalt hakkavad silmad hiljem tuld lööma (jah ma tean, laserkiired oleks tunduvalt lahedamad, aga mis teha)
* jälle ärkasin unenäo pärast (ma üritasin unenäo maailmas, mis oli selline Hard SF , midagi meenutada ja punnitasin meenutamisega nii kõvasti, et ärkasin üles.)
Meeleolu leevendamiseks sai kuulatud lugu, mille sõnad sai juba siia kopeeritud (psst, soovitan seda kindlasti kuulata ja ega seda vist ametlikult kusagil üleval polegi ..... kui veab võib youtube-st leida)
Head und kõigile mitte-kaaspiinlejatele!
Suur Suu
Kuna mul täna siiski töövaba päev ja midagi väga asjalikku tegemist ei oota, otsustasin siia veel natuke mõtteid mõlgutada.
Ilmselgelt on mul viimasel ajal tekkinud loominguline suure suu kompleks. Kas olen ma enda võimetes tõesti juba nii kindel, et julgen asju välja lubada? (üldiselt on ma lubadustega ikka väga ettevaatlik)
Suvel sai Maidule lubatud, et võtan midagi ette tema liiga lageda ja tühja kontoriseinaga - ehk siis sodin pildi mille saaks seinale riputada. Pikaajalisele heale sõbrale on pilti suhteliselt lihtne teha. Ajaga on välja kujunenud kindel omavaheline huumor ja killud. Samuti on koos nii mõndagi huvitavat ja vahvat tehtud, mida saaks siis pildil kasutada. Nüüd peaks see juba raamiga ja seinal olema (pilti pildist näeb siit).
Pildi lubasin teha ka ühele töökaaslasele, kes Luksemburgist pärit. See on aga paras väljakutse. Kuigi ma julgen teda nimetada oma sõbraks, ei tea ma temast just palju - enamik omavahelisest jutust on olnud siiski tööalane. Ainukesed näpuäited on, et talle meeldib Fantasy (nii pildis kui jutus) ja meie mõlema lemmik kompumänguks on Final Fantasy 8 (tõsi, tänapäeval on ka graafiliselt ilusamaid mänge, aga sellel on siiski oma võlu: mängumuusika ja plot). Mingid mõtted juba ragisevad peas aga peab tõdema, et mitte nii kiiresti kui ma tahaks.
Aga see pole veel kõik. Kõige suurem lubadus on hetkel hoopis kirjandusvaldkonnas: korduva küsimise peale sai lõpuks välja lubatud, et kirjutan järgmiseks septembriks näidendi.
Selle tarvis lootsin ka pääseda Draama Akadeemiasse(lühendatult DRAKA - aastane näitekirjaduse koolitus, mida tehakse praegu esimest korda), aga ei läinud õnneks. Pääesesin kõikidest voorudest läbi peale viimase. Samas pole ka imestada: minu kirjutatud ainuke teatritekst oli sellesama konkurentsi proovitöö ja kuigi soovijaid oli üle 50 võeti kursusele vaid 8. Ime, et ma niigi kaugele jõudsin :P. Samas oli nii intervjuu, loovülesanded kui ka vastukaja (intervjuule ja ka proovitööna tehtud kirjutisele)omaette kogemuseks ja innustuseks.(Kel soovi DRAKA asjast rohkem kuulda võib küsida.)
Praegu aga ketrab ajusopis filmilint, mis üritab jäädvustada probleeme ühiskonnas. Teatriseltskond kellele ma näidendi lubasin, harrastab oma etendustega rõhuda just ühiskonna mädapaisete peale ja seda väärtuslikku traditsiooni tasub jätkata.
Mõned mõtted juba mõlguvad, aga kui kellegil on soovitusi või vihjeid siis ka need on otseloomulikult oodatud.
Lahtisi lubadusi loomingu vallas hetkel vist rohkem polegi. See-eest olen selle aasta jooksul jõudnud teha juba mõned "loomingulised tellimustööd": mõned laulusõnad (eesti keeles ja täiesti tasuta) ja ka ühe jutukese(ühe tuttava pärast, kes esitas lausa väljakutse teha kirjutis "Juustuküpsisest"). Loominguga on päris mõnus tegeleda, kui sa teda, et kellegil peale sinu on seda ka vaja ning et su looming on oodatud.
Seega kui kellegil on veel erisoove, siis võib julgelt küsida ehk on võimalik.(Suure Suu komplex lõi jälle välja!)
Ilmselgelt on mul viimasel ajal tekkinud loominguline suure suu kompleks. Kas olen ma enda võimetes tõesti juba nii kindel, et julgen asju välja lubada? (üldiselt on ma lubadustega ikka väga ettevaatlik)
Suvel sai Maidule lubatud, et võtan midagi ette tema liiga lageda ja tühja kontoriseinaga - ehk siis sodin pildi mille saaks seinale riputada. Pikaajalisele heale sõbrale on pilti suhteliselt lihtne teha. Ajaga on välja kujunenud kindel omavaheline huumor ja killud. Samuti on koos nii mõndagi huvitavat ja vahvat tehtud, mida saaks siis pildil kasutada. Nüüd peaks see juba raamiga ja seinal olema (pilti pildist näeb siit).
Pildi lubasin teha ka ühele töökaaslasele, kes Luksemburgist pärit. See on aga paras väljakutse. Kuigi ma julgen teda nimetada oma sõbraks, ei tea ma temast just palju - enamik omavahelisest jutust on olnud siiski tööalane. Ainukesed näpuäited on, et talle meeldib Fantasy (nii pildis kui jutus) ja meie mõlema lemmik kompumänguks on Final Fantasy 8 (tõsi, tänapäeval on ka graafiliselt ilusamaid mänge, aga sellel on siiski oma võlu: mängumuusika ja plot). Mingid mõtted juba ragisevad peas aga peab tõdema, et mitte nii kiiresti kui ma tahaks.
Aga see pole veel kõik. Kõige suurem lubadus on hetkel hoopis kirjandusvaldkonnas: korduva küsimise peale sai lõpuks välja lubatud, et kirjutan järgmiseks septembriks näidendi.
Selle tarvis lootsin ka pääseda Draama Akadeemiasse(lühendatult DRAKA - aastane näitekirjaduse koolitus, mida tehakse praegu esimest korda), aga ei läinud õnneks. Pääesesin kõikidest voorudest läbi peale viimase. Samas pole ka imestada: minu kirjutatud ainuke teatritekst oli sellesama konkurentsi proovitöö ja kuigi soovijaid oli üle 50 võeti kursusele vaid 8. Ime, et ma niigi kaugele jõudsin :P. Samas oli nii intervjuu, loovülesanded kui ka vastukaja (intervjuule ja ka proovitööna tehtud kirjutisele)omaette kogemuseks ja innustuseks.(Kel soovi DRAKA asjast rohkem kuulda võib küsida.)
Praegu aga ketrab ajusopis filmilint, mis üritab jäädvustada probleeme ühiskonnas. Teatriseltskond kellele ma näidendi lubasin, harrastab oma etendustega rõhuda just ühiskonna mädapaisete peale ja seda väärtuslikku traditsiooni tasub jätkata.
Mõned mõtted juba mõlguvad, aga kui kellegil on soovitusi või vihjeid siis ka need on otseloomulikult oodatud.
Lahtisi lubadusi loomingu vallas hetkel vist rohkem polegi. See-eest olen selle aasta jooksul jõudnud teha juba mõned "loomingulised tellimustööd": mõned laulusõnad (eesti keeles ja täiesti tasuta) ja ka ühe jutukese(ühe tuttava pärast, kes esitas lausa väljakutse teha kirjutis "Juustuküpsisest"). Loominguga on päris mõnus tegeleda, kui sa teda, et kellegil peale sinu on seda ka vaja ning et su looming on oodatud.
Seega kui kellegil on veel erisoove, siis võib julgelt küsida ehk on võimalik.(Suure Suu komplex lõi jälle välja!)
Subscribe to:
Posts (Atom)