Alati on tore kui inimestel on vajadus sinu loomingu järgi. Isegi siis kui nad paluvad sul midagi spetsiaalset kirjutada. Viimase aasta jooksul olen ma kribanud kokku juba kahed laulusõnad (no olgu, tegelikult rohkem aga kahed neist läxid kasutusse). Esimesed lihtsalt proovina ja plaanidega kribada sellele bändile ka edaspidi - kahjuks otsustasid nad varsti et hakkavad ainult inglise keelset muusikat esitama, nu ja sinna asi jäigi. Teised sõnad tulid lihtsalt aitähh eest, millele lisandus hiljem ka üks medikas. Tore, exole.
Veel toredam on see kui sinu ammu aega tagasi kribatud asjad kellelegi silma jäävad. Ja nii juhtuski, et ühel päeval helistas mulle mütofesti peakorraldaja sooviga kasutada ühe minu luuletuse esimest salmi. (vastu sain siis tasuta sissepääsu ja söögi endale ja neiule).
Igati vahva :)
Mütofestist saab lähemalt lugeda siit ja täispikka luuletust saab lugeda siit .
Ja kes ütles, et looming ei tasu ära?
-----------------------
Lisatud kell 18:00
Septebris alustab tegevust Draamakirjanike Akadeemia (DRAKA), kus on üheksa kuu jooksul võimalik õppida näidendite kirjutamist. Kahjuks sain ma selles võimalusest suht hilja teda, aga viimasel minutil sain siiski ka enda proovitöö valmis ning saadetud. Nüüd ootane pinevusega ja näpud ristis augusti keskpaika, kui peaks teada saama kas sain voorust edasi või mitte.
Aga vot kui palju egobuusti võib siis tekkida kui ma lõpuks ära õpin kuidas üldse kirjutada. Praeguseni on ju kõik tulnud ilma eelneva õpetuseta (tõsi, kogemust on nüüdseks juba päris mitu aastat ja asjalik kriitika on kah avitanud, aga ikkagi ...) :D
Katki, endiselt
Ma olen endiselt katki. Oh ei, mitte füüsiliselt. Olgugi, et armid on veel täiesti alles ja väidetavalt läheb kolju kokkukavamisega veel aega. Katki on psühholoogia. Ja vaimne tervenemine ei käi mitte nii kiiresti kui füüsiline. Intsidendist on möödas varsti juba pea pool aastat, aga vaimne tervis hakkab alles nüüd korralikult liikuma.
Vähemalt on eneseanalüüsi võime juba enamvähem taastunud :)
Miks see nii kaua aega võtab?
Aga proovige nüüd ise ennast minu olukorda panna.
Esiteks oli auto nätaki ja peale füüsiliste valude jooksis peast mittu tundi läbi mõte, et nüüd on kõik ... finito.... läbi. Järgnevalt mõte, et jään eksisteerima, aga mitte täisväärtuslikult (loe: suuteline mõtlema, aga mitte ennast korralikult väljendama - ehk siis üks minu suurimaid hirme). Kusjuures, need mõtted olid alateadvuslikud ehk siis tol ajal keskendusin ma vaid füüsilisele poolele, aga see ei tähendanud, et mu ajusoppides midagi ei toimunud.
Siis tulid mõned päevad neurokirurgia intensiivis teadmisega, et iga hetk võib juhtuda "pakaa terve mõistus!". Jällegi toimus nende mõtete ignoreerimine, et füüsiline pool kiiremini terveneks.
Mõtetel on aga komme, et sa ei saa neid igavesti ignoreerida. Nad tulevad kunagi tagasi, koos emotsioonidega, mida sa tol ajal varjasid. Isegi siis kui oht kaob, on hirmu emotsioon ja mõte ju endiselt alles.
Peale haiglat tuli kuukene kodus istumist kui tegevusvaldkonnad olid piiratud ajutiste füüsiliste puudujääkidega. Enamik kodus oldud ajast möödus üksinda.
Siis sai lõpuks tööle tagasi, küll vaid nädalakeseks, sest juba jaanuaris olin planeerinud sünnipäeva nädalale puhkuse. Tööl oli mõnes mõttes täitsa värskendav. Kuigi rääkida päevast päeva sellest, mida sa enda peas tahaks tegelikult kustutada, on.... noh mitte just väga meeldiv. Kuigi ma mõistan ka seda, et inimesed tunnevad huvi. Pigem siis juba kohe ära rääkida, mitte hakata poole aasta pärast meenutama, et mis nüüd seal siis juhtus.
Järgnes "suurepärane" puhkusenädal, millest enamiku ma suutsin mööda saata 38 palavikus. Palju õnne tõesti.
Peale puhkust lisandus haiguse tõttu veel nädalake töövaba aega ja siis tööle tagasi...
Sellest ajast saati olen ma elanud täisväärtuslikku elu. Käinud (no olgem ausad, tegelikult olen ma ikka väga palju kodus töötanud) tööl, käinud sõpradega kohtumas ja pidudel jne
Ja seda teen ma arvatavasti suve lõpuni, sest juhtus, et ma ei saanudki suvel puhkust. (olgugi, et avaldus oli edastatud juba jaanuaris.... aga noh paberimajandus. Ja varsti algab selle inimese puhkus, kes nö minu puhkuseaja paberimajanduse tõttu ära võttis. Tore exole.)
Enda tagasi reaalsesse ellu lülitamine võtab aega.
Nagu eelmiset postituset lugeda võis olin ma päris pikalt multikate taga mis, tagantjärgi mõeldes, oli tol ajal ka täiesti normaalne. Peale selle et ma vaatasin ära kõik Avatari osad (üle saja), jõudsin ma multaga Bleach episoodini 166. Ja vaadates umbes 20 episoodi (ühe pikkus u 20 minsa) päevas - seda ka töö kõrvalt kui ma kodus töötasin.
Kui su enda elu on sassis või igav, otsid sa ikka kellegi teise elu, mis oleks huvitavam. Olgu selleks teiseks kasvõi arvutimäng, multikas või seebiooper teleris. Kui sa ise suudad sellest valeelu tsüklist välja tulla, on hästi. Siinkohas mainiks ka ära, et aruvitiga pelamine ning seepide ja multade vaatamine on ju tegelikult täiesti normaalne tegevus. Küsimus on pigem selles, kui palju ja tihedalt seda teha. See mida mina tegin oli hullumeelne.
Seejärel käis peas nätaki (piltlikult siiski, mitte reaalselt. Muidu ma vist seda siin praegu ei kirjutaks.. :P ) ja paika hakkasid jooksma väärtused - asjad, mis annavad elule värvi.
Tegelikult mõjus see avarii kohati suht värskendava meeldetuletusena. (Mitte, et mu elu nüüd oluliselt tervemate kommetega oleks :P) Viimase kuu jooksul olen ma kokku saanud päris mitme vana hea sõbraga keda polnud sajandeid näinud. Samuti on ennast kuhugi ajuripatsi külge kinnitanud mõte: "miks ma elan?" See omakorda tekitab olukorra, kus ma väärtustan rohkem asju, inimesi ja olukordi, mida ma naudin.
Ning kindlasti emotsioone - ilma nendeta oleks elu ju surmigav.Leian, et emotsioonid ongi meile elu suurimat väärtused. Ka muusikat, kui üht suurimat emotsioonide võimedit, ei saa siinkohas mainimata jätta. Tellisin endale isegi 700 eeksu eest 2 plaati hüva kuulamist. St Vincent ja Stolen Babies - üks neist kerge, lihtne ja üdini positiivne; teine depressiivsem, aga see-eest ka sügavamõttelisem. Mõlemad vajalikud! Ka inimeste mõttemaailm on tihti selline dualistlik. (Ei saa mainimata jätta, et ka meie gaasiboiler harrastab dualismi: kas jääkülm või tulikuum. Kahjuks meenub see talle just siis, kui oled hakanud pesema tundlikke kehapiirkondi.)
Aga võta näpust, kui emotsioone vähem vaos hoida, ei võimendu ainult positiivsed emotsioonid vaid ka kõik muu.
Ja jälle probleem.
Ma pole näiteks kunagi arvanud hästi inimestest kes reageerivad äkkvihaga ja proovin selle juhtumist igati vältida. Aga piisab juba sellest, et üks töökaaslane mainib oma varsti algavat puhkust ja juba sa surud hambad kokku, et mitte rumalalt käituda.
Või siis näiteks ühel DD mängul olin ma sunnitud paar tundi kuulama vaidlust asja üle, mis tegelikult mängu siseselt ei olnud isegi niivõrd tähtis (vaidlus oli ühe numbri üle, aga isegi kui see number oleks olnud mitme võrra madalam, poleks see IG midagi muutnud) . Vaidlus toimus muidugi DM-iga ja OG. Oleks mina DM olnud, oleks mu kannatus arvatavasti tunduvalt varem katkenud. Juba kõrvaltvaatajana olin ma enamiku ajast WTF? olekus (ehk proovisin ignoreerida ümber toimuvat, sest see tundus täieti mõttetu). Aga noh vaidlema kah ei tahtnud hakata juba puhtalt selle pärast, et mitte ise selliseks muutuda.
Ja nii ma proovingi elada rohkem läbi tundeid, mis minu sees on, proovides siiski mingit piiri hoida. (enne oli kah piir, aga tunduvalt laiem). Juhtumisi tuli aga avastus, et enamus minu isiksusest ongi mõtlik, pessimsitlik ja kergelt nukker. Nii see lihtsalt on ja pole muud teha kui seda aksepteerida. Vähemalt ei kaota ma oma huumorisoont ka selles meeleolus.
Tänaseks kõik.
Vähemalt on eneseanalüüsi võime juba enamvähem taastunud :)
Miks see nii kaua aega võtab?
Aga proovige nüüd ise ennast minu olukorda panna.
Esiteks oli auto nätaki ja peale füüsiliste valude jooksis peast mittu tundi läbi mõte, et nüüd on kõik ... finito.... läbi. Järgnevalt mõte, et jään eksisteerima, aga mitte täisväärtuslikult (loe: suuteline mõtlema, aga mitte ennast korralikult väljendama - ehk siis üks minu suurimaid hirme). Kusjuures, need mõtted olid alateadvuslikud ehk siis tol ajal keskendusin ma vaid füüsilisele poolele, aga see ei tähendanud, et mu ajusoppides midagi ei toimunud.
Siis tulid mõned päevad neurokirurgia intensiivis teadmisega, et iga hetk võib juhtuda "pakaa terve mõistus!". Jällegi toimus nende mõtete ignoreerimine, et füüsiline pool kiiremini terveneks.
Mõtetel on aga komme, et sa ei saa neid igavesti ignoreerida. Nad tulevad kunagi tagasi, koos emotsioonidega, mida sa tol ajal varjasid. Isegi siis kui oht kaob, on hirmu emotsioon ja mõte ju endiselt alles.
Peale haiglat tuli kuukene kodus istumist kui tegevusvaldkonnad olid piiratud ajutiste füüsiliste puudujääkidega. Enamik kodus oldud ajast möödus üksinda.
Siis sai lõpuks tööle tagasi, küll vaid nädalakeseks, sest juba jaanuaris olin planeerinud sünnipäeva nädalale puhkuse. Tööl oli mõnes mõttes täitsa värskendav. Kuigi rääkida päevast päeva sellest, mida sa enda peas tahaks tegelikult kustutada, on.... noh mitte just väga meeldiv. Kuigi ma mõistan ka seda, et inimesed tunnevad huvi. Pigem siis juba kohe ära rääkida, mitte hakata poole aasta pärast meenutama, et mis nüüd seal siis juhtus.
Järgnes "suurepärane" puhkusenädal, millest enamiku ma suutsin mööda saata 38 palavikus. Palju õnne tõesti.
Peale puhkust lisandus haiguse tõttu veel nädalake töövaba aega ja siis tööle tagasi...
Sellest ajast saati olen ma elanud täisväärtuslikku elu. Käinud (no olgem ausad, tegelikult olen ma ikka väga palju kodus töötanud) tööl, käinud sõpradega kohtumas ja pidudel jne
Ja seda teen ma arvatavasti suve lõpuni, sest juhtus, et ma ei saanudki suvel puhkust. (olgugi, et avaldus oli edastatud juba jaanuaris.... aga noh paberimajandus. Ja varsti algab selle inimese puhkus, kes nö minu puhkuseaja paberimajanduse tõttu ära võttis. Tore exole.)
Enda tagasi reaalsesse ellu lülitamine võtab aega.
Nagu eelmiset postituset lugeda võis olin ma päris pikalt multikate taga mis, tagantjärgi mõeldes, oli tol ajal ka täiesti normaalne. Peale selle et ma vaatasin ära kõik Avatari osad (üle saja), jõudsin ma multaga Bleach episoodini 166. Ja vaadates umbes 20 episoodi (ühe pikkus u 20 minsa) päevas - seda ka töö kõrvalt kui ma kodus töötasin.
Kui su enda elu on sassis või igav, otsid sa ikka kellegi teise elu, mis oleks huvitavam. Olgu selleks teiseks kasvõi arvutimäng, multikas või seebiooper teleris. Kui sa ise suudad sellest valeelu tsüklist välja tulla, on hästi. Siinkohas mainiks ka ära, et aruvitiga pelamine ning seepide ja multade vaatamine on ju tegelikult täiesti normaalne tegevus. Küsimus on pigem selles, kui palju ja tihedalt seda teha. See mida mina tegin oli hullumeelne.
Seejärel käis peas nätaki (piltlikult siiski, mitte reaalselt. Muidu ma vist seda siin praegu ei kirjutaks.. :P ) ja paika hakkasid jooksma väärtused - asjad, mis annavad elule värvi.
Tegelikult mõjus see avarii kohati suht värskendava meeldetuletusena. (Mitte, et mu elu nüüd oluliselt tervemate kommetega oleks :P) Viimase kuu jooksul olen ma kokku saanud päris mitme vana hea sõbraga keda polnud sajandeid näinud. Samuti on ennast kuhugi ajuripatsi külge kinnitanud mõte: "miks ma elan?" See omakorda tekitab olukorra, kus ma väärtustan rohkem asju, inimesi ja olukordi, mida ma naudin.
Ning kindlasti emotsioone - ilma nendeta oleks elu ju surmigav.Leian, et emotsioonid ongi meile elu suurimat väärtused. Ka muusikat, kui üht suurimat emotsioonide võimedit, ei saa siinkohas mainimata jätta. Tellisin endale isegi 700 eeksu eest 2 plaati hüva kuulamist. St Vincent ja Stolen Babies - üks neist kerge, lihtne ja üdini positiivne; teine depressiivsem, aga see-eest ka sügavamõttelisem. Mõlemad vajalikud! Ka inimeste mõttemaailm on tihti selline dualistlik. (Ei saa mainimata jätta, et ka meie gaasiboiler harrastab dualismi: kas jääkülm või tulikuum. Kahjuks meenub see talle just siis, kui oled hakanud pesema tundlikke kehapiirkondi.)
Aga võta näpust, kui emotsioone vähem vaos hoida, ei võimendu ainult positiivsed emotsioonid vaid ka kõik muu.
Ja jälle probleem.
Ma pole näiteks kunagi arvanud hästi inimestest kes reageerivad äkkvihaga ja proovin selle juhtumist igati vältida. Aga piisab juba sellest, et üks töökaaslane mainib oma varsti algavat puhkust ja juba sa surud hambad kokku, et mitte rumalalt käituda.
Või siis näiteks ühel DD mängul olin ma sunnitud paar tundi kuulama vaidlust asja üle, mis tegelikult mängu siseselt ei olnud isegi niivõrd tähtis (vaidlus oli ühe numbri üle, aga isegi kui see number oleks olnud mitme võrra madalam, poleks see IG midagi muutnud) . Vaidlus toimus muidugi DM-iga ja OG. Oleks mina DM olnud, oleks mu kannatus arvatavasti tunduvalt varem katkenud. Juba kõrvaltvaatajana olin ma enamiku ajast WTF? olekus (ehk proovisin ignoreerida ümber toimuvat, sest see tundus täieti mõttetu). Aga noh vaidlema kah ei tahtnud hakata juba puhtalt selle pärast, et mitte ise selliseks muutuda.
Ja nii ma proovingi elada rohkem läbi tundeid, mis minu sees on, proovides siiski mingit piiri hoida. (enne oli kah piir, aga tunduvalt laiem). Juhtumisi tuli aga avastus, et enamus minu isiksusest ongi mõtlik, pessimsitlik ja kergelt nukker. Nii see lihtsalt on ja pole muud teha kui seda aksepteerida. Vähemalt ei kaota ma oma huumorisoont ka selles meeleolus.
Tänaseks kõik.
Viimane õhupainur
Vaatasin hiljuti ära sellise anime nagu "Avatar: The Last Airbender" .Täitsa lahe ja ka päris mitmeid auhindu võitnud telesari. Kuigi nagu enamikus multades, mida vaatan, oli ka selles pisidetaile, mis häirisid, oli üldmulje hämmastavalt hea. Kahjuks on viimased u 6 osa veel tegemisel, aga loodame et ka need kunagi valmis saavad.
Olen nii laisk, et kogu plot-i ei vinna küll ümber tõlkida, aga siin teile pisike sissejuhatav text:
Katara: [opening narration] Water... Earth... Fire... Air. Long ago, the 4 nations lived together in harmony. Then everything changed when the Fire Nation attacked. Only the Avatar, master of all 4 elements, could stop them, but when the world needed him most, he vanished. A hundred years passed and my brother and I discovered the new Avatar, an airbender named Aang. And although his airbending skills are great, he still has a lot to learn before he's ready to save anyone. But I believe Aang can save the world.
Maailm koosneb siis neljast rahvast kellel kõigil on oma element (õhk, maa, tuli vesi). Iga rahva seas on ka inimesi kes suudavad oma elementi painutada ja juhtida (bendereid). Avatar on see isiksus, kes suudab kõiki elemente käsitleda ning peab jälgima, et maailmas oleks tasakaal. Maailm on paksult täis ka erinevaid võitluskunste, vidinaid, relvi ja eriskummalisi loomi (nagu peategelase lemmikloom - lendav piison).
Kuna see maailm tundus mulle täitsa kipa, tekkis kohe mõte, et võiks selles mängu teha. Kahjuks ei suutnud ma leida ühtki valmis RPG-d (Tõesti, on 2 arvutimängu, kuid ma keeldun kategooriliselt arvutimänge RPG-deks nimetamast. Mina otsisin ikka DD laadset table-top settingut) selle maailmaga ja ise kah ei vinna tegema hakata - liiga palju mässamist.
Kahju iseenesest - väga paljulubav maailm tundub.
Lõpetuseks mõned hääd dialoogid animest:
Katara: Are you saying I'm a liar?
Sokka: No. I'm saying you're an optimist. Same thing really.
Sokka: I'm too young to die!
Old Fisherman: I'm not but I still don't wanna!
Herb Woman: Your friends have to suck on those frogs to get better.
Aang: You're insane, aren't you?
Herb Woman: [singsong voice] That's right!
Sokka: [hunting a cute baby animal] You're awfully cute. But unfortunetly for you, your made of meat.
Olen nii laisk, et kogu plot-i ei vinna küll ümber tõlkida, aga siin teile pisike sissejuhatav text:
Katara: [opening narration] Water... Earth... Fire... Air. Long ago, the 4 nations lived together in harmony. Then everything changed when the Fire Nation attacked. Only the Avatar, master of all 4 elements, could stop them, but when the world needed him most, he vanished. A hundred years passed and my brother and I discovered the new Avatar, an airbender named Aang. And although his airbending skills are great, he still has a lot to learn before he's ready to save anyone. But I believe Aang can save the world.Maailm koosneb siis neljast rahvast kellel kõigil on oma element (õhk, maa, tuli vesi). Iga rahva seas on ka inimesi kes suudavad oma elementi painutada ja juhtida (bendereid). Avatar on see isiksus, kes suudab kõiki elemente käsitleda ning peab jälgima, et maailmas oleks tasakaal. Maailm on paksult täis ka erinevaid võitluskunste, vidinaid, relvi ja eriskummalisi loomi (nagu peategelase lemmikloom - lendav piison).
Kuna see maailm tundus mulle täitsa kipa, tekkis kohe mõte, et võiks selles mängu teha. Kahjuks ei suutnud ma leida ühtki valmis RPG-d (Tõesti, on 2 arvutimängu, kuid ma keeldun kategooriliselt arvutimänge RPG-deks nimetamast. Mina otsisin ikka DD laadset table-top settingut) selle maailmaga ja ise kah ei vinna tegema hakata - liiga palju mässamist.Kahju iseenesest - väga paljulubav maailm tundub.
Lõpetuseks mõned hääd dialoogid animest:
Katara: Are you saying I'm a liar?
Sokka: No. I'm saying you're an optimist. Same thing really.
Sokka: I'm too young to die!
Old Fisherman: I'm not but I still don't wanna!
Herb Woman: Your friends have to suck on those frogs to get better.
Aang: You're insane, aren't you?
Herb Woman: [singsong voice] That's right!
Sokka: [hunting a cute baby animal] You're awfully cute. But unfortunetly for you, your made of meat.
Küll vahel ikka veab...
Käisime eile õhtul poes süüa ostmas. Ega me midagi kodus köögis teha viitsinud, seega ostsime lihtsalt parajalt nänni. Ja oi kuidas mul ikka seekord vedas...
Ostsin mina riisi-liha pirukad, 2 tk. Võtsin ampsu ja vaatasin "Ohoo! Vinku!". Teine pirukas oli samuti vinkuga.
Noh pole viga, kõht tühi ja ei virise. Sõin tublisti ära.
Ostsin ka miski kohupiimasnäksi, mis muidu külmakapis kohukeste juures. Sihuke koogi laadne asjandus papitüki peal.
Ja teate, seekord oli mul lausa 3 papitükki koogi all.
Küll vahel ikka veab...
Ostsin mina riisi-liha pirukad, 2 tk. Võtsin ampsu ja vaatasin "Ohoo! Vinku!". Teine pirukas oli samuti vinkuga.
Noh pole viga, kõht tühi ja ei virise. Sõin tublisti ära.
Ostsin ka miski kohupiimasnäksi, mis muidu külmakapis kohukeste juures. Sihuke koogi laadne asjandus papitüki peal.
Ja teate, seekord oli mul lausa 3 papitükki koogi all.
Küll vahel ikka veab...
Kiiver pähe, igaveseks
Hiljuti juhtus jälle üks õnnetus ülekäigurajal - seekord siis üks piskike poiss - ja sellega meenus mulle huumor, mida haiglas viibides sai korduvalt kasutatud. (Kuigi nüüd tundub kohati see huumor pigem kurva tõsiasjana kui naljana.)
Selleks, et ülekäigurajal turvaliselt liigelda, on vaja kiivrit! (mäletan, et päris paljud tahtsid seda mulle sünnipäevaks kinkida, aga lõpuks ikka ei kinkinud :P ).
Kiiver - see on parim elukindlustus.
Ja järgnevalt ka üks idee rahva-aktsiooniks, sellele probleemile (ehk siis asjaolule, et ülekäigurajad ei ole jalakäijatele turvalised) tähelepanu tõmbamiseks: trobikond inimesi, kiivrid pääs ülekäiguradadel. Kui isegi vaid 10 -20 inimest jalutab kiiver peas ringi, tõmbab see tähelepanud (va kui kõik nad on ehitajad ja ehituskiivritega :P). Sellisena kaitstult tuleks läbida põhilised õnnetuskohad.
Ja Voila, aktsioon missugune ... ja äkki jõuab isegi mõnele inimesele kohale.
Lihtsalt mõte.
Selleks, et ülekäigurajal turvaliselt liigelda, on vaja kiivrit! (mäletan, et päris paljud tahtsid seda mulle sünnipäevaks kinkida, aga lõpuks ikka ei kinkinud :P ).
Kiiver - see on parim elukindlustus.
Ja järgnevalt ka üks idee rahva-aktsiooniks, sellele probleemile (ehk siis asjaolule, et ülekäigurajad ei ole jalakäijatele turvalised) tähelepanu tõmbamiseks: trobikond inimesi, kiivrid pääs ülekäiguradadel. Kui isegi vaid 10 -20 inimest jalutab kiiver peas ringi, tõmbab see tähelepanud (va kui kõik nad on ehitajad ja ehituskiivritega :P). Sellisena kaitstult tuleks läbida põhilised õnnetuskohad.
Ja Voila, aktsioon missugune ... ja äkki jõuab isegi mõnele inimesele kohale.
Lihtsalt mõte.
Subscribe to:
Posts (Atom)